Avaleht Inspireeriv MOTIVATSIOONIVIDEO: kuidas lihtsast poemüüjast sai Miss USA
MOTIVATSIOONIVIDEO: kuidas lihtsast poemüüjast sai Miss USA

MOTIVATSIOONIVIDEO: kuidas lihtsast poemüüjast sai Miss USA

Deshauna Barberi tee Ameerika kauneima naise tiitlini algas mitmetähendusliku küsimusega. Ta töötas poeketis Target, kui tema poole pöördus üks klient.

„Ta ütles mulle kõige solvama asja, mida saab öelda teistsuguse nahavärviga inimesele Ameerika Ühendriikides: ta küsis, kas ma olen selles riigis sündinud,“ räägib Barber kõnes Virginia Osariigi Ülikoolis.

Barber loomulikult solvus. Ta pani käed puusa ja teatas, et jah, on küll. Mis siis? Klient küsis, kui vana Barber on. 19, ütles Barber. Klient küsis, kas ta on abielus. Barber vastas: ei. Klient küsis, kas tal on lapsi. „Ma ütlesin, et ei ja uurisin, kas saab teda kuidagi aidata,“ sõnab Barber.

Klient ütles siis midagi, mis muutis Deshauna Barberi elu igaveseks. Ta ütles, et Barber näeb välja nagu järgmine Miss USA. Barber puhkes naerma. „Proua, ma ei tea, millest te räägite. Mind ootab Virginia Osariigi Ülikoolis teine aasta, pärast kooli lähen ma aga sõjaväkke,“ ütles ta.

Mingil moel sai see naine Barberi aga nõusse. Barber võistles missivõistlusel kolm kuud hiljem ja kaotas. Järgmisel aastal proovis ta uuesti. Taas kaotus. Barber läks kolmandat aastat võistlema ja jälle kaotas. Läks tagasi neljandal aastal ja kaotas. Läks viiendal ja kaotas. Arvake, mis juhtus kuuendal aastal? Ta kaotas. Barber helistas sellele naisele kuus aastat pärast nende vestlust ja sõnas: „Te ütlesite mulle, et minust saab järgmine Miss USA.“ Naise vastus? „Deshauna, proovi veel, proovi veel.“

See naine suri 2015. aastal leukeemiasse. Aasta hiljem sai Barberist esimene sõjaväelane, kes võitnud Miss USA. Miss Universumil lõpetas ta 9. kohaga.

„Ärge kartke põrumist, vaid kahetsemist,“ lausub Barber. „Kui astuda sellest uksest välja päris maailma, siis tuleb vastu võtta palju suletud uksi, palju tagasilükatud avaldusi. Kõlab rohkem „ei“ kui „jah“.“

Barber andis kasvades palju alla. Ta ei püstitanud endale ülesannet, millele pühenduda, enne kui läks koolis kergejõustikutrenni. Ta mäletab, kui ta küsis emalt peale katseid oma kõige esimesi treeningjalatseid. Ema tuli koju, käes kott, millel Nike märgid peal. Deshauna läks elevile, kuna talle ei antud uusi jalanõusid väga tihti. Ta võttis jalanõudekarbi kotist välja, kuid märkas sellel  suurust 42. 7. klassis oli Barberi jalanumber 38. Ema ütles, et tegi seda meelega: kui tütrel kannatust jätkub, hakkavad jalatsid talle sobima.

Treener rivistas tüdrukud stardijoone taha ja palus, et nad jookseks staadionil ühe ringi. Barber kukkus kohe ja väänas välja pahkluu, kuna tossud olid liiga suured. „Paljudel meist on eesmärgid, mida me proovime saavutada, aga see, kes me hetkel oleme, pole veel see, kes me peaks olema siis, kui ületame finišijoone oma unistusteni. Me peame kõndima ja valima teekonnal eemärkideni õige tempo, kuna me pole sisemiselt veel küpsed,“ lausub Barber.

Kommentaarid