Leinanõustaja Kristjan Prii: surm ei ole lõpp, vaid elu osa
„Surm ei ole midagi, mida peaks kartma – see on elu loomulik osa. Kui me sellest teadlikult räägime ja seda aktsepteerime, oskame ka elu paremini hinnata,“ ütleb Kristjan Prii, kelle töö leinanõustajana on aidanud paljusid, kes seisavad silmitsi kaotuse ja leinaga. Prii on tegelenud surma ja leinaga teadlikumalt üle nelja aasta, olles vabatahtlik hingehoidja nii Tallinna Diakooniahaiglas kui ka Lõuna-Eesti Haiglas. „Tihti arvatakse, et lein tähendab ainult hüvastijättu lahkunud inimesega, kuid tegelikult võib see peituda ka katkistes suhetes, kaotatud kodus või muutunud elutees,“ selgitab ta.
Surm ei ole midagi, mida peaks kartma – see on elu loomulik osa. Kui me sellest teadlikult räägime ja seda aktsepteerime, oskame ka elu paremini hinnata.
Lein on enam kui hüvastijätt
Kristjan Prii jõudis leina ja hingehoiu teemadeni läbi isikliku kogemuse – kodu kaotus ja sellega kaasnev protsess avas tema jaoks ukse sügavamale arusaamisele kaotusvalust. Ta mõistis, et lein ei puuduta ainult lahkunud lähedasi, vaid ka suhte purunemist, kodu, töö või muu olulise osa kaotamist elus. „Sageli öeldakse, et lase lahti ja ela edasi. Aga see ei ole nii lihtne. Leina tuleb läbi elada ja vajadusel abi küsida, sest üksi ei pea sellega hakkama saama,“ selgitab Prii.
Sageli öeldakse, et lase lahti ja ela edasi. Aga see ei ole nii lihtne. Leina tuleb läbi elada.
Koos on kergem
Prii juhtis koos kolleeg Matti Oravaga ka 10-nädalast lahutusprotsessis olevate meeste tugigruppi. Kuigi see oli tema jaoks uus kogemus, andis see kinnitust, et koos jagades on leinaprotsess kergem. Tugigrupi töö käigus läbisid osalejad teekonna oma suhte algusest tänaseni ja vaatasid ka tulevikku. „Koos olles on võimalik end korraks lõdvaks lasta ja valu lõpuni läbi tunda. Tihti kardetakse oma tundeid, kuid ma kinnitan – ainult läbi valu on võimalik jõuda kergenduseni,“ jagab Prii.
Leinanõustamise tee
Kristjan Prii teekond leinanõustajana sai alguse juba 2017. aastal, kui ta liitus leinanõustamise veebikoolitusega. Alles poole peal jõudis ta arusaamiseni, et oli endasse matnud omaenda leina. See teadmine suunas teda sügavamalt leinanõustamisega tegelema ning hiljem läbis ta ka hingehoiu baaskursuse EELK Usuteaduse Instituudis.
Praktika Tallinna Diakooniahaiglas andis talle väärtusliku kogemuse terminaalses faasis olevate inimestega. Ta on näinud nii meelekindlust kui ka hirmu, aga ka huumorit ja inimlikkust ka elu viimastel hetkedel. „Üks proua ütles mulle, et teeb hooldajatele pulli ja sureb homseks ära. Ma naersin ja ütlesin talle, et eks homne näitab. Sellised hetked tuletavad meelde, kui oluline on säilitada inimlikkus ka elu lõpus,“ meenutab Prii.
Vaikuses peitub elu ilu
Kristjan Prii alustas hingehoidjana Lõuna-Eesti Haiglas. Ta on kogenud, kuidas iga patsiendiga veedetud hetk õpetab midagi uut. Mõnikord on piisav lihtsalt kellegi kõrval istuda – vaikusest saab lohutus ja side kahe maailma vahel muutub tajutavaks. „Ma olen istunud voodi kõrval, vaadanud inimese rahulikku hingamist ja ühel hetkel mõistnud, et ta on lahkunud. See on hetk, mil elu ja surm kohtuvad vaikses harmoonias,“ jagab Prii oma kogemust.
Elu tähendus peitub hetkes
Kristjan Prii töö ja kogemused on talle õpetanud, et meie tulemisel, olemisel ja lahkumisel on tähendus. Surm ei ole ainult lõpp, vaid osa suuremast teekonnast. „Kui suudad surevale inimesele naeratuse näole tuua, oled elanud ühe tõeliselt väärtusliku päeva,“ ütleb ta.
