Leelo Tungla luuletus, mis räägib sõjaraskustest ja lootusest

Leelo Tungal jagas eile oma Facebooki lehel luuletust, mis sobib väga hästi praegusesse aega, et panna mõtlema ja pakkuda pisutki lohutust.

Avaldame luuletuse täismahus.

Miski ei kao ega teki,
vaid muudab kuju ja olekut.
Ka kurjus ei kao ega teki
ega kuuluta enda taastulekut.
Äkki ta lihtsalt on kohal
nii relva kui sõnaga – kõigega.
Laiutab maailma kohal
ja õiendab arveid õigega.

Võõrast maad endale võtta
jälle võib raua ja tulega.
Alandlik hõimlane tõttab
õigustust leidma veel sulega.

Niiviisi – kildhaaval, tükati
maailma haaravad alatud.
Ajakell tagasi lükati,
ajaloost tõde on salatud.

Kutsuda kurjusejõugud
võivad end teistmoodi nimega –
ahnet ja alatut tõugu
ära neis tunda võib pime ka.

Õhk karjub süütute verest –
võimsad on vait nagu tunagi.
Siitsamast, meiegi perest
paljusid vaenati kunagi…

Peagi ehk raudteejaamas
ootel on küüditusvaguneid…
Tapja on mundrile saamas
uusi ja säravaid paguneid.

Ärevalt arvuti avad –
lootus ei taha veel kustuda…
Seda, et peagi on kevad,
isegi raske on uskuda.

Ometi lippu kord heiskab
sinilill hommikul sumedal!
Sina ju tead, kus ta peita
juuri võib praegu veel lume all…