KUULA I „Heaolu jutud Silja ja Kristiga“: Kaidi Laur hirmudest: hirm ei ilmu koguaeg ühtemoodi – ta on kuju muutja
Silja Siller ja Kristi Roosimägi räägivad oma podcastis „Heaolu jutud“ nii omavahel kui ka erinevate inimestega heaolust ning kõigest sellest, mis tekitab inimestes head enesetunnet. Nende jutud räägivad elust, naudingutest, väljakutsetest ja arengust – ühesõnaga kõigest, mis aitab inimestel jõuda heaoluni. Podcast`is otsivad naised erinevaid „ah-haa“ momente elust, elamusi ja kogemusi ning soovivad aru saada, võtta õppust ja areneda koos kuulajate ja saatekülalistega.
Selles episoodis käis Siljal ja Kristil külas terapeut, autor ja joogaõpetaja Kaidi Laur, kellega tuli juttu sõpradest, kodust, reetmisest ja ka hirmudest.
Kaidi sõnab, et tema jaoks on hästi oluline, et kui ta midagi ei ütle, teeb midagi või mis veelgi olulisem, ei tee midagi, siis kas selle taga peitub armastus või hirm. „Kui teen midagi selleks, et midagi saada, sest seal taga on mingisugune hirm või puudus, siis seal tavaliselt see energia kuidagi väljendub. Sa võid kellelegi öelda väga hästi või teha komplimendi, aga küsimus on selles, miks sa seda teed. Ma võin ju kiita oma last, aga kas mul seal taga on hirm, et äkki ta siis muidu ei saa hakkama? Need võivad olla tõesti sellisel peidetud kujul. See, et meil on hirmud, see on väga normaalne ja saadagi aru, et kardan seda. Siis oskan ennast maha rahustada, mul läks kaitse peale, järelikult kardan midagi,“ lausub ta.
Sa võid kellelegi öelda väga hästi või teha komplimendi, aga küsimus on selles, miks sa seda teed.
Kaidi räägib, et hirm on mingis mõttes kuju muutja. Ta ei ilmu koguaeg ühtemoodi, vaid ilmub mõtete või tegevuste kujul. „Tegelikult, millele peaksime otsa vaatama, ongi hirm ise. Mitte see, et kas olen ebakindel. Võime tegeleda ja valele teele sattuda, aga siis me ei saa aru, miks need asjad tegelikult ei lahene. Seetõttu ma ütlen, et hirm on ülioluline emotsioon. Kui ma ütlen kogu aeg lapsele, et ta ei kardaks, siis see pole õige. Miks? See, et ta kardab on ju närvisüsteemile kõige olulisem asi, sest siis ta saabki aru, et midagi toimub ja kas on talle turvaline edasi minna. Tahaks, et ta võtaks alati pausi ja märkakski seda. Kui õpetaja küsib midagi, et mismoodi tema hirmule reageerib, et on see tardumine. Et ta saaks aru, et okei, see on hirm. Teadvustan, et on ja olen tänulik, et on, aga ei tahaks, et hirm juhib. Mul on tunne, et kui hirm on seal allhoovuses või kui me ei pane teda tähele, siis ta hakkab tegelikult hästi kavalalt ja ebameeldivalt meid juhtima,“ selgitab ta.
Toome teieni 4 head mõtet Kaidi Lauri poolt:
- Kui teen midagi selleks, et midagi saada, sest seal taga on mingisugune hirm või puudus, siis seal tavaliselt see energia kuidagi väljendub. Sa võid kellelegi öelda väga hästi või teha komplimendi, aga küsimus on selles, miks sa seda teed.
- Hirm on mingis mõttes kuju muutja. Ta ei ilmu koguaeg ühtemoodi, vaid ilmub mõtete või tegevuste kujul.
- See, millele peaksime otsa vaatama, ongi hirm ise. Mitte see, et kas olen ebakindel. Võime tegeleda ja valele teele sattuda, aga siis me ei saa aru, miks need asjad tegelikult ei lahene.
- Hirm on ülioluline emotsioon. Kui ma ütlen kogu aeg lapsele, et ta ei kardaks, siis see pole õige. Miks? See, et ta kardab on ju närvisüsteemile kõige olulisem asi, sest siis ta saabki aru, et midagi toimub ja kas on talle turvaline edasi minna.
