KOGEMUSLUGU I Merje Miller: eesmärkidest ja nende olulisusest

Kui rääkida eesmärkide seadmisest, siis olen minagi kambavaimus aastavahetusel kirjutanud märkmikunurgale hoolikalt uusaastalubadused ja eesmärgid. Ja muidugi need sama kiirelt ka unustanud. Eduõpetuste juhendaja Kai Oja meistriklassis “Kiirtee eduni – Kuidas ületada hirmud ja liikuda teadmistest tegudeni” sain ma aga 12 nädala jooksul põhjaliku treeningu, mis need eesmärgid üldse on, kuidas neid seada ja saavutada.

Eesmärkideta elamine on nagu jalutamine – see on tore, aga sa ei jõua kuskile

Tagasi mõeldes ma isegi pisut imestan, kuidas ma suutsin varem elada nii, et mul polnud kindlat sihti ega eesmärki, kuhu poole liikuda. Eks mingid ikka olid, aga suures plaanis kulgesin ma rahulikult eluvoolus.

Tooksin siin paralleeli jalutamisega – ilusa ilmaga ringi jalutada on tore, avastada uusi kohti ja ehk sattuda mõnda põnevasse olukorda. Aga võtta eesmärk jõuda konkreetsesse kohta ja sinna kohale kõndida on hoopis teine tera.

Niisamuti on minu arvates eluga – kindlate eesmärkideta jõuame me kindlasti elus põnevatesse kohtadesse ja olukordadesse, aga võttes eesmärgi jõuame me täpselt sinna, kuhu me minna tahame. Võttes eesmärgiks kõndida poodi, jõuan ma poodi. Sihitult jalutades võin ma jõuda poodi, aga samas võin jõuda ka loomaaeda või sootuks ära eksida.

“Ah, mis mina siis…” suhtumine – meie suurim komistuskivi

Kai julgustas meid meistriklassis seadma suuri eesmärke, lausa selliseid, millele on väheke piinlik isegi mõelda ja mida ei teagi, kuidas saavutada. “No eks ma võin ju mõelda, et tahaks rikkaks saada, aga ega ma ei saa ju nagunii! Kuidas peaksingi, kes ma selline olen?” ütles väike hääl mu peas.

Reaalsuskontroll. Me oleme ise enda kõige suuremad kriitikud. Pole mitte ühtegi põhjust, miks me ei peaks saama rikkaks, kui oleme võtnud selle enda eesmärgiks ja selle poole püüdleme. Palju me oleme kuulnud näiteks lugusid inimestest, kes on end üles töötanud. “Nojaa, aga neil oli ju see ja teine võimalus,” võib mõelda. Ei olnud, neil oli eesmärk ja nad liikusid selle suunas.

“Ma tahan rikkaks saada” pole muidugi eesmärk omaette ning Kai aitas sõnastada eesmärgi konkreetselt. Ja pean ütlema, et kui mul on silme ees täpne number, olen ma sellele jõudnud lähemale kui olen olnud iial varem. Sest ma tegutsen teadlikult selle nimel.

Mis selle saladus on? Ma ise arvan, et kui me sõnastame täpse eesmärgi ja sellele piisavalt palju keskendume, hakkame genereerima ka ideid ja lahendusi, kuidas selleni jõuda. Kuidas teistpidi üldse saakski?

Lugu kasvuhoonest, mille saatis universum

Kai räägib ka eesmärkide visualiseerimisest. Dream board on mulle tuttav mõiste, aga ma pole seda kunagi ise teinud. Olen ikka mõelnud, et mis sa tühja unistad, ega sulle uus auto pähe kuku, ikka ise pead raha koguma ja siis saad osta. Tuli välja, et auto pähe ei kukkunud, aga kasvuhoone küll.

Ma olen nimelt kolinud hiljuti vanemasse maakoju, mis ohtralt renoveerimistöid vajab. Eks mul on väiksed unistused, et tahaks kümblustünni, vinget robotmuruniidukit ja kasvuhoonet istumisnurgaga, kus õhtuti teed juua ja seda ja teist… aga paraku maja ise tahab hoopis igavaid asju nagu pahtliämbrid, kipsplaadid ja prussid ja nii olen ma oma unistustele ise pannud käe ette, tuues vabandusi nagu “see ei mahu praegu eelarvesse”, “sul pole selle jaoks raha” ja “see ei ole prioriteet”.

Nii ma otsustasin, et igal õhtul enne magamaminekut vaatan ma hoopis oma magamistoa aknast välja ja visualiseerin sellist kasvuhoonet, mida ma tahan. Ja kui ei saagi, siis ega visualiseerimine kelleltki tükki küljest ole võtnud.

Ja ei möödunud kuigi kaua aega, kui mu vanaema nagu välk selgest taevast võttis jutuks, et maakodus võiks ju ikka kasvuhoone olla, kus kurke-tomateid kasvatada ja ta tahab selle mulle kinkida. Vend võttis sõnasabast kinni ja ütles, et tuleb ehitab selle mulle.

Ütleme nii, et kui ma varem visualiseerimisse ja universumiseadustesse kerge skepsisega suhtusin, siis… nüüd hakkan järgmisena samojeedikutsikat visualiseerima, sest mu abikaasa ei luba mul võtta koera, aga kui universum ta ukse taha saadab, mis temalgi siis vastu öelda on?

Kõik on võimalik!

Tahan sinulegi öelda, et kõik on tegelikult võimalik ja ei tasu olla endale vaenlaseks. Me juba eos ise canceldame enda nii paljud eesmärgid, mõeldes, et me ei saa neid nagunii. Aga mis siis, kui ütleks sellele väiksele häälele enda peas, et saame ikka küll? Kui juba kasvuhooneid taevast sajab, siis mis saaks veel siis, kui tõsiselt oma eesmärkidele pühenduda?

Merje Miller