Kes juhib meie elu?

Mõnikord tundub vist meile kõikidele, et kontroll elu üle on käest ära. Asjad juhtuvad, ja mõnikord viisil, mis on meile täiesti ootamatu või vastuvõetamatu. Tahaks kohe kõik korraga korda teha, aga jõudu ja teadmisi selleks ei jätku. Tekib küsimus, kes siis tegelikult juhib meie elu?

Mina juhin oma elu

Kõige tavapärasem vastus sellisele küsimusele on, et loomulikult mina ise juhin oma elu. Küsi see küsimus oma elukaaslaselt või kolleegilt, ja tõenäoliselt saad just sellise vastuse.

Kui aga paluda tal sellele küsimusele läheneda empiiriliselt näiteks eelneva 5 aasta kontekstis, võib ta juba mõttesse jääda – ta märkab, et mõned asjad on läinud küll tema soovide kohaselt, aga samal ajal on väga palju selliseid asju juhtunud, mida ta ei soovinud. See võib olla talle esimene märk sellest, et ehk siiski ei ole kontroll täielikult tema käes.

Minu mõtted, emotsioonid, hoiakud ja harjumused juhivad minu elu

Mitmed suured filosoofid on öelnud, et tee õnneni käib läbi iseenda parema tundmaõppimise. Kuni me seda ei tee, elame automatismis. See on ka põhjuseks, miks eelmises punktis algset vastust “Mina juhin oma elu” nii lihtne kahtluse alla on seada. Piisab pelgalt, kui küsida, kes sa oled, hakkame märkama sisemisi jõude, mille meelevallas me päevast päeva oleme.

Meile tuleb meelde, et midagi on vaja ära teha, ja me asume selle nimel tööle (meid juhib mõte). Keegi ütleb meile midagi, mis meid puudutab ja me hakkame ennast kaitsma (meid juhib emotsioon). Me oleme lapsest saati uskunud, et edu saavutada on väga raske ning me loobume järgmise väljakutse juures juba eos (meid juhib uskumus, hoiak). Me tahaksime küll suveks 5 kg alla võtta, aga ei suuda kuidagi loobuda senisest toitumisest ja suurendada füüsilist aktiivsust (meid juhib harjumus).

Nagu näha, ei juhi elu nendes igapäevastes olukordades meie ise, vaid meie sisemised jõud, millest tavapäraselt 90% täiesti teadvustamata on ning mis sageli meid soovitule vastupidises suunas liikuma panevad. Tagantjärele võime küll heietada, et asjad ei lähe soovitud suunas, kuid selle asemel, et väliste “tuuleveskitega” võidelda, võiksime alustada algpõhjustest – mis toimub minu sees sellist, mis minu elu ebasoovitud suunas juhib?

Karma juhib minu elu

Paljud õpetused ütlevad, et meid juhib karma ehk põhjuse ning tagajärje seadus. Seda õpetust võib leida isegi Eesti folkloorist vanasõnade kujul: “Mida külvad, seda lõikad”.

Eks see ole iga inimese enda valik, kui kaugele ta karmaskaalal läheb, aga usun, et iga inimene on oma elus leidnud seoseid selle vahel, kuidas ta (või tema tuttav) käitub ning kuidas elu talle selle eest vastab. Mulle meeldis hiljuti TV3 telesaates “Kolmedok Kati Tootsist” Jaan Toots ütlus oma isast, kes soovitas alati meeles pidada seda, et kõige kõrgemad jõud ei jäta midagi kahesilmavahele ja meie ülesanne on inimestele andestada, sest kohtumõistmine toimub meist kõrgemal.

Kas see niimoodi on või ei ole, otsustab igaüks oma sisetunnetuse järgi. Siiski on karmausu vägagi positiivne külg see, et karmasse uskumine võimaldab meil lihtsalt parem inimene olla. Meie ühiskonnas on juba väga palju kurjust, õelust ning kättemaksu. Kui iga inimene suudaks üks kord aastas oma vaenlasele andestada seetõttu, et ta usub karmasse ning loobub kohtumõistmisest, jääks aastas 7 miljardit pahategu olemata.

Saatus juhib minu elu

Mõni inimene usub ainuüksi saatusesse. Ka see on hea tee, kuid ehk lükkab see liigselt vastutuse elu eest oma õlgadelt ära. Kui kõik on niikuinii ette määratud, siis ei tasu justkui pingutada millegi nimel – ei iseenda parema tundmaõppimise nimel (et seeläbi konkreetsetes olukordades oma reaktsioone ja käitumist juhtida) ega ka heade tegude ning andestamise nimel (et seeläbi endale teadlikult head karmat teha). Sellisel juhul olemegi saatuse meelevallas ja laseme kõigel juhtuda nii nagu see juhtub.

Praegune hetk juhib minu elu

>On olemas mõiste “elamine elamata” või “saavutamine pingutamata”, mis tähendaks justkui seda, et kõik kulgeb niikuinii omasoodu ning meist ei sõltu väga palju. Ma isiklikult usun, et selle all ei mõelda lahti laskmist igasugusest kontrollist oma elu üle, vaid eelkõige oskust juhtida oma elu intuitsioonist lähtuvalt praeguse hetke kaudu. Ehk aitab seda teha meelde tuletamine, mis päriselt meie kontrolli all on.

Me ei saa kontrollida seda, mis juhtus eile ja me ei saa kontrollida seda, mis juhtub 5 minuti pärast. Küll aga saame kontrollida seda, mis juhtub just praegu – millest ma hetkel mõtlen, mida ma hetkel ütlen ja mida ma hetkel teen (kuidas reageerin väljapoole)? Need kolm tööriista on meie vahetus kasutuses, mille kaudu saame iseendast rohkem teadlikuks ja anname oma panuse oma elu juhtimisse kõikidel eespool kirjeldatud tasanditel. Lisades nendele intuitsiooni, ehk jälgides oma südamehäält selleks, millest mõelda, mida öelda ja kuidas käituda, saame hea ning praktilise tööriista oma elusündmuste kujundamiseks ning juhtimiseks. Kõik ei ole jätkuvalt lõpuni meie kontrolli all, aga me anname igal hetkel endast parima. Ja ehk sellest piisabki.

Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos