KATKEND RAAMATUST I Tagasihoidlikust tarest moemaailma tippu: kus ja kuidas sündis Marimekko tippjuht Kirsti Paakkanen?

Raamat „Suurim neist on armastus“ räägib Marimekko mõjuka naise Kirsti Paakkaneni loo. Kirsti on sündinud tagasihoidlikus tares Saarijärvil ning jõudis oma energia ja tarmukesega laia maailma.

See katkend elulooraamatust avab loo, kuidas Kirsti sündis.

Pakasepäeva päike küünitab vaevaliselt üle järve kaugema kumeruse.

Onni Viktori Poikonen, hüüdnimega Vihtori, vaatab aknast lumiselt lagedale õuele ja sealt järvele ega tee vahet, kus lõpeb lumi ja kust algab jää. Või mida sellest klaasist üldse läbi näebki: aknaruut on peaaegu keskpaigani paksult jäälilledes. Mõni teine imetleks neid kui kaunist, peenutsevat, kreemjalt toretsevat pitsi.

Poikoneni Vihtoril ei ole peenutsevatele mõtetele aega. Veebruar on erakordselt külm. Talv tungib vägisi igast nurgast tuppa, puhub palkide praost, redutab kapi taga, astub pika sammuga kotta, ükskõik kui äkitsi ukse enese järelt proovid kinni tõmmata.

Vesi panges on jäätunud. Talv elab toas nagu hall püünisvõrk, mille saagiks langevad nemad, maja asukad.

Kambrist kostab valukiunatus. See on Helmi, kes toob ilmale pere kolmandat last.

Vihtori toetab põse kämblale, küünarnukid kulunud laual.

Just nüüd, mil pere kaks vanimat tütart oleks valmis laia ilma astuma – need suud jääks vähem toita.

Pealt neljakümnesena saab temast jälle isa, ei ole sammgi enam kerge, saabaski ei tõuse enam nii nagu paarikümnesel. Ka Helmi on varsti 35-aastane.

Mis vanus see ka lapse saamiseks on? Peaks ehk häbi tundma? Ega küla peal kellelgi teisel samaealisel rinnalast ole. Hea, kui hambadki suus on.

Kuidas tema ja Helmi nüüd lapsega jaksavad? Ja seda veel ülal pidada?

Kohutavalt külm talv, madisepäevani on veel aega. Siis pöörab karu koopas külge ja tõdeb, et öö alles poole peale, nälg juba soolikais. Vihtori käib veel kord kraadiklaasi kaemas. Mõõdik näitab 36 kraadi pakast. Ta palvetaks, kui oskaks.

Kuhu suunas see maailm liigub? Kas võib kindel olla, et riigis jagub leiba ja rahu?

Teisalt on hea tunne. Lapse sünd kõneleb, et temas, Vihtoris, on veel küllalt meest ja Helmis naist. See võib ju olla ka uus algus, see laps. Nad peavad pingutama, kui mitte eneste, siis lapse nimel. Ei tohi enneaegu vananeda ega asjata rutata.

Ulgumine kambris valjeneb. Vihtori on seda varemgi kuulnud, seetõttu ei kata ta kõrvu, vaid ootab, kuni häälitsus jõuab tippu ja vaibub seejärel.

Ämmamoor, naabri-Eeva, lausub miskit.

Seejärel kostab lapse kisa. Suur röökimine päris, lämmatab enese alla naiste jutuvada ja püüdlused titte rahustada. Vihtori istub paigal, ootab. See on siin tema peamine ülesanne. Helmi on ju oma ootamisega ühel pool.

Varsti tuleb kambrist Eeva, põsed punetavad, justkui oleks ise last punnitanud, süles valgesse linasse mähitud laps kui palmiksai.

„Ma ei ole eales kuulnud, et ühe lapse seest nii palju häält tuleb!“ naerab Eeva.

„Mis ta on?“ küsib Vihtori.

„Tüdruk. See on tüdruk. Mis temast kõik veel tuleb, kui ta sedaviisi karjuda jaksab?“

Vihtori silmitseb last, kelle silmnägu näikse olevat vaid üks suur suu.

„Et siis poissi ei tulnudki?“ ohkab ta.

On ju neid tütreid siin peres juba küll.

Annaks taevas, et sellest lapsest tuleks vähemalt sama jumalakartlik kui tema ema. Kui ainult ei tuleks taolist, keda maailma tuuled kutsuvad ja kelle tallad sügelevad, nii et läheb kodunt päevadeks, unustades kõik selle, mis kallis. Kui ainult tuleks selline laps, kes usub taevariiki. Kui ainult tuleks selline, keda valed ei veetle. Kui ainult tuleks selline, kes seisab vankumatult.

Kui titekisast veel miskit otsustada saab, siis taoline temast näiksegi tulevat. Sellisel lapsel peavad olema korralikud peokingad. Need kingad Vihtori talle ostabki. Ta tõmbab palitu selga. Ehk ta hangib need talle jalamaid, kui mitte isandad titevarbaid liiga agaralt kasta ei taha. Kui ta aga neid homme ei muretse, siis ehk järgmisel korral. Või kohe seejärel, kui meeles on.

No tüdrukul peavad ju ikka kingad olema.

Pakane ei taandu. See vajutab tare nurki, justkui tahaks maja maadligi, veel madalamaks suruda, lõplikult oma külma rusika all laiaks litsuda.

Pakane muutub veel käredamaks, aga tare on tugev. Kuidas peab see ometi sedasi varisemata vastu sellele kimbutamisele ja näpistamisele? Lapse kisa tõstab majakese maast. Ja kui külm ongi sinna sisse pugenud, keerab too nüüd pettunult ümber, puhudes jahedust oma enese kämmaldele, mitte vastsündinu mähkmeisse.

Nii puhas elualge saab külmast küll võitu, kuid musta ja valge igavene tants kestab.

Hiljem jaksab Helmi voodis istukile tõusta, päästes lapse mähkmeist vabaks.

„Liialt tugevalt on Eeva-tädi lapse mähkinud,“ ütleb ta tüdrukut õhku tõstes.

Titt kräunub kui lõvikutsikas. Karjugu aga, küll siia maailma häält mahub.

Õhtul tõuseb Helmi nurgavoodist üles. Ega seal olegi nüüd enam aega lebada.

Ta läheb lauta lehmi lüpsma, vajutab väsinud pea vastu lehma sooja külge. Lehm on vaese varjupaik, nii öeldakse. Laps on Eeva juures hellasti hoitud.

Piim siriseb lüpsikusse, sel on lootuse lõhn. Helmi mõtleb, kas heintest jagub ikka üle talve. Üks lehm sööb 2000 kilo heina. Kogus tundub uskumatuna, kui seda põllupeenralt kokku kraapida, ning ega sellises piimas olegi inimtoiduks piisavalt rasva. Kuid kas tal enesel jagub nüüd tütretirtsule piisavalt piima?

Ükski laps ei sünni siia ilma põhjuseta. Tema, vana abielunaine, on sünnitanud oma viimase lapse.

Selline laps on ime. Selline laps on kingitus. Sellise pärast peab püsima püsti. Elus.

Helmi valab sooja piima lähkrisse, joob sealsamas kohe ära, et jõudu saada.

Ta mäletab veel, kuidas pidi ühes pimeda isaga mööda ilma kerjateed käima. Mäletab, kuidas teda tookord koheldi ja pilgati. Isa sõimati ja tänitati, et on tal alles nooruke mõrsja ühes. Kuidas saanuks pisike tüdrukutirts taolisele vastu seista, kuidas isa pilkajate ja ennast häbi eest kaitsta, ise külarahvale naerualuseks olles? Sellist saatust ta noorimale ei luba.

Seepärast püsib ta tugev, ehkki jalust võtavad nõrgaks äsjane sünnitus ja kogu elatud elu.

Kui ta tuppa astub, on seal veel vaid Eeva, kes vastsündinut oma süles uinutab.

Vihtori on külasse läinud, nii on tal kombeks. Selle kohta pole naisel miskit pärida ei enne ega pärast käiku. Sedaviisi elatakse edasi.

Nüüd peab Helmi lihtsalt ise jaksu leidma. Kes siis lapse pärast ei leiaks.

„Kui võrdlema hakata, siis vähemasti on see praegune elujärg varasemast parem,“ lausub ta Eevale ja võtab lapse.

Põnn kaalub kaks kilo ja mõni gramm peale, ja sel on pisut heledam juus.