KATKEND RAAMATUST I “Sa oled molkus, Dent,” ütles ta lihtsalt…
“Elu, Universum ja Kõik” on kolmas raamat Douglas Adamsi legendaarsetest galaktilistest seiklustest. Raamatus kohtame jälle Arthur Denti, kosmoserändurit, kes on sattunud sündmuste keerisesse, mida ta kunagi ette näha ei osanud. Universumi päästmiseks peab ta koos värvika seltskonnaga võitlema galaktilise kaose vastu – olgu selleks siis hämarad tulnukad või lihtsalt elu ise. Kas üks tavaline kosmoserändur suudab peatada planeetide hävitamise ja päästa universumi?
Loe katkendit raamatust „Elu, Universum ja Kõik“:
Arthur Dent ärkas ja mõistis oma tavapärase varahommikuse õuduskarjatusega, kus ta viibib.
Asi polnud niivõrd selles, et koobas oli külm, ega ka selles, et see oli niiske ja haises. Asi oli selles, et koobas asus keset Islingtoni ja bussi tulekuni oli kaks miljonit aastat.
Aeg on nii-öelda kõige halvem koht, kuhu ära eksida, ja Arthur Dent, kes on päris parasjagu ekselnud nii ajas kui ka ruumis, võib seda kinnitada. Vähemalt andis ruumis ekslemine mingit tegevust.
Ta oli jäänud eelajaloolisele Maale toppama ühe komplitseeritud sündmusterea tulemusena, millega oli kaasnenud kas tema õhkulaskmine või solvamine Galaktika veidrates piirkondades, mida ta poleks osanud uneski näha, ja kuigi nüüd oli elu muutunud väga-väga-väga vaikseks, oli ta endiselt pisut närviline.
Teda polnud nüüdseks viis aastat õhku lastud.
Kuna pärast seda, kui nad Fordiga neli aastat tagasi lahku läksid, ei olnud ta näinud peaaegu mitte kedagi, polnud keegi teda kogu selle aja jooksul ka solvanud.
Välja arvatud üks kord.
See oli juhtunud ühel kevadõhtul umbes kaks aastat tagasi.
Veidi aega pärast hämaruse saabumist oli ta parajasti teel tagasi oma koopasse, kui märkas läbi pilvede kummaliselt vilkuvaid tulesid. Ta pöördus ringi ja jäi jõllitama, läbi südame ukerdamas äkiline lootusepuhang. Päästmine. Pääsemine. Merehädalise täitumatu unelm – laev.
Ja kui ta seal vahtis, kui ta imestuse ja ergutusega jõllitas, laskus läbi sooja õhtuõhu vaikselt, ilma suurema kärata alla pikk hõbedane laev, mis ajas sujuvat tehnikaballeti käigus välja oma pikad jalad.
Laev laskus kergelt maapinnale ja seegi vähene sumin, mida ta oli tekitanud, vaibus, justkui oleks õhtune rahu selle hajutanud.
Laevast libises alla trapp.
Sellest kiirgas valgusjuga.
Luugiavas ilmus nähtavale pikakasvuline siluett. See jalutas mööda trappi alla ja jäi Arthuri ette seisma.
“Sa oled molkus, Dent,” ütles ta lihtsalt.
Olevus oli tulnukalik, väga tulnukalik. Ta oli kummaliselt tulnuka moodi pikk, tal oli kummaline lame tulnukapea, kummalised väikesed pilukil tulnukasilmad, kummaliselt tulnukaliku kraedisainiga ekstravagantselt langevad kuldsed rõivad ja kahvatu hallikasroheline tulnukanahk, millel oli selline särav läige, mida enamiku hallikaroheliste nägude puhul võib saavutada vaid kõva harjutamise ja väga kalli seebiga.
Arthur vahtis teda jahmunult.
Tema silmitses Arthurit rangel pilgul.
Arthuri esmane lootuse- ja ärevustunne mattus silmapilkselt hämmelduse alla ja kõiksugu erinevad mõtted võitlesid omavahel, et saada õigust tema häälepaelte kasutamiseks.
“Mhh…?” ütles ta.
“Ag… ha…ah,” lisas ta.
“Ju…mi …mhh… kes?” õnnestus tal viimaks öelda ja ta jäi paaniliselt vait. Andis tunda, et ta polnud öelnud mitte kellelegi mitte midagi nii kaua, kui ta suutis meenutada.
Tulnukas kortsutas korra kulmu ja uuris midagi, mis paistis olevat mingit tõugu märkmik tema kõhnas ja kedervarretaolises tulnukakäes.
“Arthur Dent?” ütles ta.
Arthur noogutas abitult.
“Arthur Philip Dent?” nõudis tulnukas omamoodi tõhusa klähvatusega.
“Ee … ee … jah … ee … ee …” kinnitas Arthur.
“Sa oled molkus,” kordas tulnukas, “täielik sitapea.”
“Ee …”
Olevus noogutas endamisi, tegi oma märkmikku ühe kummalise tulnukaliku linnukese ja pöördus reipalt oma laeva poole tagasi.
“Ee …” ütles Arthur meeleheitlikult, “ee …”
“Ära hakka,” nähvas tulnukas. Ta marssis trapist üles, luugist sisse ja kadus oma laeva.
Laev sulges end. Sealt hakkas kostma madalat tuksuvat suminat.
“Ee, kuule!” karjus Arthur ja hakkas abitult laeva poole jooksma.
“Pea nüüd kinni!” hüüdis ta. “Mis värk on? Mida? Pea kinni?”
Laev kerkis justkui endalt raskuserüüd heites õhku ja hõljus korra paigal. Siis tuiskas see veidralt üles õhtutaevasse, lendas läbi pilvede, valgustas neid hetkeks ja oligi läinud, jättes Arthuri üksi tohutule maalapile oma abitult tibatillukest tantsukest tantsima.
“Mida?” kiljus ta. “Mida? Mida? Kuule, mida? Tule tagasi siia ja ütle, mida?”
Ta hüppas ja tantsis, kuni jalad hakkasid tudisema, ja karjus, kuni kopsudesse lõi valu. Vastust ei tulnud kelleltki. Polnud kedagi, kes oleks teda kuulnud või temaga rääkinud.
