KATKEND RAAMATUST I Miks on oluline levitada maailmas positiivsust?

Katkend raamatust „Ole kasulik Seitse abinõud eluks“

Ühtäkki hakkasid inimesed mulle maksma nagu mõnele ekspresidendile selle eest, et tulen kohale ja pean nende klientidele ja töötajatele motiveeriva kõne. Teised inimesed võtsid need kõned videosse ning laadisid videod üles YouTube’i ja ühismeediasse, kus need hakkasid kulutulena levima. Seejärel hakkasid muutuma populaarsemaks mu enda sotsiaalmeediakanalid, sest iga kord, kui  ma kasutasin neid päevasündmuste kohta info jagamiseks või kaose rahustamiseks, muutusid need videod veelgi viraalsemaks. Paistis, et inimesed tõesti õppisid minu käest midagi kasulikku, samamoodi nagu minul oli karjääri alguses kasu sellest, kui lugesin oma iidolite kohta ja kohtusin nendega (kellest paljudest tuleb juttu ka selles raamatus).

Nii haarasingi võimalusest kinni. Ma hakkasin üha enam levitama maailmas positiivsust. Mida rohkem ma kõnelesin, seda rohkem inimesi astus mulle jõusaalis ligi, et öelda, kuidas ma olin aidanud neil raske aja üle elada. Vähktõvest paranenud, töö kaotanud, oma karjääris järgmisesse etappi liikunud inimesed. Kuulsin seda meestelt ja naistelt, poistelt ja tüdrukutelt, keskkooliõpilastelt ja pensionäridelt, rikastelt ja vaestelt, iga nahavärvi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumusega inimestelt inimkonna vikerkaares.

See oli nii tore! Kuid kui üllatav. Ma polnud päris kindel, miks see kõik juhtub. Niisiis käitusin nagu ikka siis, kui tahan milleski selgusele jõuda. Ma võtsin aja maha ja analüüsisin olukorda. Ma märkasin varasemat aega meenutades, kui palju oli maailmas negatiivsust, pessimismi ja enesehaletsust. Samuti märkasin, et paljud inimesed olid tõesti hädas, mis siis, et eksperdid muudkui räägivad, et kogu inimtsivilisatsiooni kestel pole elu olnud kunagi nii hea kui praegu. Iial varem ei ole olnud nii vähe sõdu, haigusi, vaesust ja rõhumist kui praegu. Seda näitavad andmed. See on erapooletu tõde.

Kuid on olemas veel üks andmekogum. Palju erapoolikum, raskemini mõõdetav kogum, mida me kõik näeme ja kuuleme, kui vaatame uudiseid, kuulame raadiosaateid või sirvime ühismeediat.

Väga paljud inimesed väidavad, et tunnevad end tähtsusetu, nähtamatu või lootusetuna. Neiud ja naised leiavad, et nad pole küllalt tublid või kenad. Noored mehed tajuvad, et nad on väärtusetud või võimetud. Enesetapujuhtumite ja sõltlaste arvud on tõusuteel.

Iseäranis koroonapandeemiakiiluvees kogetakse selliste emotsioonide tulva peaaegu kõigis ühiskonnagruppides. Alates 2020. aastast on üle kogu maailma 25 protsenti rohkem depressiooni ja ärevust. Bostoni ülikooli rahvatervise instituudi 2020. aasta septembris avaldatud uuringu kohaselt leidsid teadlased, et depressiooni esinemus USA täiskasvanute seas kolmekordistus 2018. aasta ja 2020. aasta kevade vahel, kõigest paar kuud pärast isolatsiooninõuete kehtestamist. Kui varem väitis 75 protsenti Ameerika täiskasvanutest, et ei koge ühtki depressiooni sümptomit, siis 2020. aasta aprilliks oli sama näitaja langenud alla 50 protsendi. See on väga suur muutus!

Aga probleem ei piirdu koroonapandeemiaga, sest leidub inimesi – terveid asutusi ja tööstusharusid, kui aus olla -, kes kasutavad inimeste häda ära, määrides neile pähe lollusi, muutes neid tigedamaks, sisendades neile valesid ning paisutades nende nurinat. Kõike seda kasumi ja poliitilise kasu nimel. Neid vägesid motiveeritakse hoidma inimesi hädiste ja abitutena ning varjama, kui lihtne oleks võtta tarvitusele abinõusid, et olla kasulik ning enesekindel, mis on peamised relvad võitluses rahulolematuse ja ükskõiksuse vastu.

Just see ongi minu arvates põhjus, miks miljonid inimesed üle maailma on kogunenud taskuhäälingute, blogide ja uudiskirjade manu, nagu minu omad, et otsida mõistlikke vastuseid. Asjad on läinud nii hapuks, et nad otsivad kedagi, keda saaks usaldada, kedagi kes keelduks lollusi kaasa tegemast, kes püüaks olla kõigest jõust positiivne, kui kõik ülejäänud on järeleandmatult negatiivsed.