Katkend raamatust “Ayahuasca antoloogia”: Amavaka keeles sisaldavad sõnad alati midagi veel. Nad sisaldavad alati teisi sõnu!

Eesti keeles ilmunud mahuka raamatu „Ayahuasca antoloogia. Kohtumised Amasoonia püha taimega“ üks koostajatest Luis Luna (Colombia) räägib raamatust 3. oktoobril Tallinnas kinos Kosmos IMAX.

Luis Luna juhib Brasiilias uurimiskeskust, mis koondab ülemaailmset võrgustikku kõige eesrindlikematest teadlastest ja aktivistidest antropoloogia, etnobotaanika, psühhoteraapia, psühhofarmakoloogia, nägemuskunsti ja teadvusuuringute valdkondades.

GoodNews avaldab raamatust katkendi.

Visioonid

Ino Moxo ütleb, et sõnad sünnivad, kasvavad ja paljunevad, ent mitte hispaania keeles.

„Tõde ei ole tõde, vaid meie tõde,“ hüüatab maestro Ino Moxo resoluutse ja tumeda häälega. „See on oni xuma tõde, chullachaki tõde, Ximu needus!“ Näen teda esimest korda vihasena. Ta hingab tugevasti, vaadates öhe voolava Mishawa suunas. Ta lisab häält tasandades: „Ximu pühendas end sellele, et mulle kõiki meie tõdesid õpetada.“

Ning jätkab siis tumedalt: „Ma ei saa väita, et kohanesin amavakade eluoluga väga kergesti. Ma valetaks, kui ütleks, et kohanesin. Kuigi samas oli mul tunne, et ma olen alati siin elanud, nendega koos varahommikuti tõusnud, jahil käinud, öösel kala püüdnud, paastunud, sõdinud, armastanud, kanuude ja lõkketule jaoks puid langetanud, koos naistega kilpkonni püüdmas ja cupiso mune otsimas käinud, hääletult sõudma õppinud, nooli ja mürki ette valmistanud, puhkpüsse ja vibusid poleerinud ja õhku liigutamata nooli puhunud. Ning eelkõige alati maestro Ximu läheduses olnud, kõikjal temaga koos käinud, tema paastumisi ning vaimudega suhtlemiseks esile kutsutud joobumisi kogenud, temaga teadmisi vahetanud, tema icaro’id häälinud, nagu oleks ma tema kolmas huul, ning teda pidevalt kuulanud. Ta õpetas mulle kõike, mida teada on võimalik, mida inimeste, loomade ja kõigi asjade heaolu tagamiseks teada on vaja.

Mu esmane õpinguperiood Ximu juures kestis, kuni ma sain viisteist, seejärel jätkusid mu õpingud ja praktika teiste kaugelt tulnud pealike juures. Kuid siis, üsna pea pärast minu oma järglaseks nimetamist, mu suur õpetaja suri. Kui ta tundis surma lähenemist, pani ta selga rituaalse cushma. Surma minemiseks valis ta oma kollase tuunika. Ta jättis minuga jumalaga, ei öelnud kellelegi teisele midagi ja läks metsa. Ximu keha kadus nagu suits.“

Saabusime Ino Moxo kodukülla nelja päeva eest. On peaaegu lõuna. Mitu musta sisalikku peesitavad meie ees päikese käes Mishawa klibustel kallastel. Jõgi on parajasti heitlusest võitjana väljumas – ta tirib endaga kaasa ühe renaco-puu jäänused ja veab need allavoolu suure ja püha Urubamba suunas.

„Ma avaldan sulle mõned, ainult mõned asjad,“ ütleb Ino Moxo aeglaselt vee alla vajuvat, taas pinnale tõusvat, rulluvat, vee võimuses rabelevat

Röövitud poisi lapsepõlv möödus kui üks pikk pühitsus, nõiajookide ja raevukate mälestuste valjuhäälne tseremoonia, mille käigus puud jälgides. „Maestro Ximu tõi mind mu tõelise rahva jatema teadmiste juurde tagasi. Ta õpetas mulle, et ime peitub silmades, kätes, mis puudutavad ja otsivad, mitte selles, mida nähakse ja mida puudutatakse.“

Toimus tema taassünd. Ta sirutas välja oma käed ja uus elu sadas vihmana ta peale. „Ino Moxo,“ sosistasid vihmas pekslevad puude oksad. „Ino Moxo,“ nagu juurtest ja pimedusest valmistatud talisman. Ino Moxo: Must Panter.

Taimede, elavate loomade, lahkunud loomade, asjade, kivide ja hingede teadja; nõuandja ja konfliktide lahendaja; mees, keda kuulavad varjud ja varjude kehad; täpselt nagu Ximu ette oli näinud, röövitud poisi saatus oli jõuda kõige kõrgemate sügavusteni. Oma varasema identiteedi kattevarjus, mestizo rõivaste ja kommete abil pettis ta pettureid ning hankis valgetelt kaupmeestelt püsse ja kuule. Hiljem oma tegelikku ellu naastes demonstreeris ta, kuidas neid rauast ja äikesena kõmisevaid ja plahvatavaid püsse kasutada. Nii oli Ximu soovinud ja nii ka läks. Ta treenis noorukit esimesest unustamatust ööst alates. Alasti valge mees võttis oma saatuse vastu ayawaskha-sessiooni käigus, olles ümbritsetud

vaskse nahaga hõimlastest. „Visioonid alaku!“ hüüdis Ximu noore mehe teadvuses hallutsinatoorsete ilmutustega manipuleerides ning tema emotsioone, hinge ja elu üle võttes. Noormees koges, kuidas kõik müürid ja barjäärid tema ja Ximu vahel kaduma hakkasid. Ka kõige väiksemad vana mehe liigutused muutusid ta teadvuses tajutavateks käskudeks. Poiss kuulis ja nägi kõike, mida Ximu mõtles. Nad mõistsid teineteist välgukiirusel, läbi varjude ja värvide ja visioonide ning Ximu hakkas usaldama tema kannatlikkust ja jõudu. Poiss sai teada, milliseid ülesandeid võib õhus elavatelt vaimudelt vastu võtta, mida ayawaskha’lt küsida ja uurida, milliseid taotlusi ja käske kuulata. Talle anti võime neid ellu viia ja edasi anda, tervendada kehasid ja hingi, ise oma elu teenimisega kujundada. Esmalt pidi noormees pimedat ja keerulist metsa peensusteni tundma õppima, et seda ja kõiki tema taimi – nende kasutamist, hinge ja nimesid – mõista ja tunda. Sest igal taimel on oma hing ja oma ülesanne.

Sama kehtib loomade kohta. Ka kõige kasutumate ja ka nende, keda enam ei eksisteeri. Ta alustas sel esimesel amavakade ayawaskha-rännakul lindudest.

„Kas sa tead, milline näeb välja panguana, see armas põldpüü?“ küsis Ximu. „Kujutle üht hetkeks endale ette.“ Ja noormees sulges ja avas oma silmad.

„Ja seal oli panguana!“ jutustab Ino Moxo laialt naeratades. „Seal see oli, pealik Ximu ja minu kõrval – panguana. Ma nägin teda täiesti selgelt: ilma sabata, rohekate ja pruunitäpiliste sulgedega. Linnu värvid sulasid ühte valgusega, tõrvikute taustal liikuvate varjudega, maapinnal lebavate lehtedega. Ma nägin kõike. Ma pole kunagi hiljem suutnud enam sel moel näha, nii selgelt, nii detailselt.“

„Panguana hakkab liikuma,“ teatab Ximu. Ja lind liigutas, hakkas noormehe nägemisväljas ringi vaatama. Ximu kutsus esile isase panguana ja kaks lindu hakkasid kurameerima, tiibu ripsutama ja üksteist õrnalt nakitsema. Kahe püü vahele tekkis vari, smiski, mis tekitas pesa ja tõi sinna viis muna. Isaslind istus pesale.

„Isalind on see, kes mune haudub,“ ütleb Ximu.

„Ja ma nägin, kuidas munad pragunema hakkavad!“ hüüab Ino Moxo. „Ja igast munast koorus kaks panguana’t, suurt, täiskasvanut!“

„Need olid mees ja naine,“ kommenteerib Don Javier. „Sest jumal Pachamakáite tahtis, et Kaametza ja Narowé saaks viis …”

Ino Moxo katkestab teda: „Hiljem, Ximu visioone vaadates sain aru, et panguana’sid on mitut sorti. Sain teada trompetlindudest ja wapapa’dest, paljudest lindudest, kõigist lindudest. Pealik Ximu imiteeris nende häälitsusi ja nad sisenesid mu nägemisvälja: päevaloomad, ööloomad. Hiljem laulsid nad ise ja nende laul tuli mu ellu ja jäi alatiseks mu repertuaari. Kaunid keeled, ma mäletan neid tänase päevani. Pealik Ximu pani nende aastate jooksul nad mu südamesse ja mu suhu – mu vaimukehasse ja füüsilisse kehasse. Ta õpetas mulle kõiki keeli: lindude keelt, taimede keelt ja palju keerulisemat kivide keelt. Ta õpetas mulle, kuidas taltsutada taimede ja kivide väge, ravimtaimede ohtlikku ja ausat  loomust. Kuid veel rohkem õpetas ta mulle, kuidas kuulata. Ta õpetas neid kuulama. Kuulama nende väge, teadmisi ja teadmatust. Ta tegi seda ayawaskha abil. Kui ma nüüd kohtan juurt, taime või vääti, mida õpetaja Ximu mulle oma nägemustes ei tutvustanud, oskan seda juurt, seda põõsast, seda taime, seda vääti kuulata. Ma oskan ta hinge määrata, milline tühjus teda juhib või kelle seltsi ta otsib, kuidas ta sündis, kuidas teda kasutada, millist haigust ta ravida oskab, millised mured teda toidavad. Ja ma tean, millise dieedi, millise lauluga selle taime väge kasvatada või kahandada saab, millised laulud ta hinge kosutavad. Milliste mõtetega ma teda siirdada saan. Sama kehtib inimeste puhul – pealik Ximu õpetas mulle samu asju nende kohta. Nii heas kui halvas: Ximu õpetas tegema vahet taimede päevadel. Sest mõnel päeval on taim naissoost ja sobib ühtedeks asjadeks, kuid teisel päeval meessoost ja hea hoopis vastupidiseks.“

„Kui ma suurde jõkke jõuan, olen pääsenud,“ ütles kadunud renaco mu nägemuses. Hiljem. Nüüd kuulan ma seda kohta, kus ta oksad võitlesid vooluga ja kuulen end ütlevat: „Ayawaskha, amavaka dialektis – kuidas sa seda ütlesidki?“ „Su küsimus pole aus,“ katkestab Ino Moxo, kahjutunne hääles. „Jorade keeles, mitte dialektis, nende keeles, võivad sõnad ära minna, ühineda, seguneda ja eralduda kogu aeg, minna lõpmatusest kaugemale.“

Oma nägu mõtlikult kõrvale keerates ja Mishawa voogudest kantud renaco’le mõeldes lisab ta: „Võib-olla tänu nende vihmametsade olemusele on meie maailm endiselt alles kuju võtmas, nagu ootamatult oma sängi või voolu kiirust muutvad jõed. Sa oled kindlasti märganud, et kui sa kanuud veest välja ei võta ja ta ainult kinni seod, leiad ta järgmisel hommikul õhus rippumas, kui üldse. Jõgi vaatab sulle alt üles ja sa näed vaid kive, kogu eilne vesi on muutunud kiviks. Võib juhtuda ka vastupidi: paat võib olla koos kiirenenud vooluga ootamatult minema läinud. Meie maailm alles kujuneb, otsib oma nišši, kujundab oma tulevikku, langeb koos kanjonitega. Täna siin suikuvad hiiglaslikud puud, nagu see renaco, võivad homme ärgata kaugel-kaugel ning hakata taas kandma taimi, loomi, inimesi. Selleks, et seda maailma näha ja mõista ja talle nime anda, peame oskama tema keelt. Keelt, mis võib ootamatult tõusta või langeda, mis sisaldab sõnade tihnikuid, mis on täna siin, kuid võivad homme ärgata kusagil mujal, mis võib siin ja praegu saada ühes ja samas suus endale juurde sümboleid, uusi tähendusi. Hispaania keeleruumis võib sul seda keeruline mõista olla. Hispaania keel on nagu vaikne jõgi: kui ta midagi ütleb, ütleb ta ainult seda. Amavaka keeles pole see nii. Amavaka keeles sisaldavad sõnad alati midagi veel. Nad sisaldavad alati teisi sõnu.“

Juba mulle tuttaval häälel, häälel, mida ma mäletan hotell Tariri päevilt Pucallpas, lausub Ino Moxo: „Meie sõnad on nagu kaevud ja neis kaevudes võivad olla väga erinevad veed – joad, möödunud aegade nired, tekkivad ja kaduvad ookeanid, tormlevad jõed, tormlevad inimesed või pisarate keerised. Meie sõnad on nagu inimesed ja vahel on nad isegi midagi veel enamat, aga mitte kunagi pelgalt ühe tähenduse kandjad. Nad pole mingid igavad potid, milles on alati sees vaid üks ja sama vesi, kuni nende inimesed ja keeled neid unustavad, et siis mõraneda või väsida, poolsurnult külili vajuda. Ei. Sa võid panna meie pottidesse terved jõed, ja kui need peakski katki minema, kui sõnade ümbrised mõranevad, jääb vesi siiski alles: elav, terve, voolav ning pidevalt taastuv. Need meie sõnad on iseseisvad elusad olendid; kordumatud elukad, kes kõik on ainulaadsed, muutlikud ja käivad erinevaid radu. Ja nad paarituvad, nagu panguana’d, ja saavad järeltulijaid. „Sõnade „tiiger“ ja „tants“ kooslusest võivad sündida orhideed või näiteks tohé-mürk. Öö, keda on viljastanud kajakas, sünnitab äikese, amavaka keeles „vaikus pärast vihma“ tähistava sõna kaksikvenna. Sest amavaka keeles on rohkem kui üks vaikus, vastupidiselt teie vaiksele ja rahulikule mitte midagi ütlevale keelele. Amavaka keeles on palju vaikuseid, nagu vihmametsaski, nagu meie nähtavas maailmas ja nagu on olemas maailmades, mida palja silmaga näha ei saa.“

„Seepärast on sõnadel järeltulijad.“

„Ja su küsimus on ebaõiglane. Mina usun, et see tuleneb pigem virakocha eelarvamusest kui ebaviisakusest või rumalusest. Kuid sellegipoolest ma vastan. Amavaka keeles ayawaskha on oni xuma – pane see kirja. Kuid oni xuma ei tähenda ainult ayawaskha’t. Kohe seletan.

Oni xuma võib tähendada seda või midagi muud või selle vastandit, sõltuvalt sellest, kuidas ja mis eesmärgil sa seda ütled, mis kell on ja kus sa seda öeldes oled. Kui ma hääldan seda nii – oni xuma – kõrge häälega, särades, justkui heites endast mitte sõnu, vaid tulukesi pimedusse, siis oni xuma tähendab „lameda kivi teravat serva“. Aga kui seda teisiti hääldada, on ta „kurbus, mis välja ei paista“. Ja ta tähendab ka „esimese noole noolepead“. Ja ta võib olla ka „haav“ ehk „hinge huul“. Kuid alati tähendab ta ühtlasi ka ayawaskha’t.“ „Ayawaskha pole meie jaoks põgus meelelahutus, seiklus või tulutu ettevõtmine, nagu see on virakocha jaoks. Ayawaskha on värav, tee igavikku, mitte põgenemistee. Ta võimaldab siseneda neisse maailmadesse, elada korraga nii siin- kui sealpoolsuses, ületada lõputuid, mõõtmatuid öiseid maid.“ „Seepärast on oni xuma valgus must. Ta ei selgita. Ta ei ilmuta. Saladuste avaldamise asemel ta austab neid. Ta teeb nad üha müstilisemaks, viljakamaks ja rikkamaks. Oni xuma kastab tundmatut maad; see on tema viis valgust näidata.“

„Ja kui me kutsume ta endale appi pakilisest vajadusest, sügava soovi ja austusega, selge, kahe ümmarguse kivi vahelt läbi voolava vee intonatsiooniga, on oni xuma „kivist nuga“. Sellega lõikame Kurjuse sõrmi. Sellega eraldame keha hingedest. Kui hing on ohus või haige, eraldame ta mateeriast ja eemaldame reostuse. Anname talle uue energia. Ayawaskha näitab ära probleemi põhjuse ja allika ning ütleb, milliseid taimi ja icaro’id probleemi eemale peletamiseks kasutama peab. Ja kui keha on haige, tõmbame ta hinge eemale, et see ei saastuks. Me isoleerime ka haiguskolde. Me teame, millised taimed hoiavad vaimset keha tervena. Kuniks ta vend õhus ja varjus taas kasvab – nagu renaco’gi – süütu, kes mitte ainult ei tea, mida keha teab, kes ei hooli õnnest või igavesest elust, sest kumbki neist seisunditest ei tähenda midagi ja kuulub kõige juurde. Kogeja jaoks pole vahet, kas see on igavene või mööduv. Ja see, mis midagi ei tähenda, tähendab kõike. On andeid, on võimeid, on käskusid. Pole olemas imesid selles mõttes, nagu sa seda sõna hetkel mõistad. Tegemist pole imeravimiga ega võlumisega, ei enne ega pärast oni xuma’t. On juured ja juurte mahl. On puukoored, millel on konkreetsed kasutusviisid; on erinevad vihmad, mida juuakse, ja on teatud kivid. Kuidas ja millal neid kasutada, millal korjata ja kuidas ette valmistada – seda kõike teab ayawaskha ja ütleb ise, millal õigeks peab, kui hing ja keha seda väärivad. Toon sulle näite: kui sa elad ainult endale, oled sa juba otsustanud surra. Ja kuna miski ei saa sind tervendada, kuigi sa näid olevat sündinud ja näid elavat, oled sa surmale määratud. Sa oled juba surnud. Kuid kui sa jääd oma kohale – kui su hing on omal kohal ja keha on omal kohal nii, et sa ei võta kelleltki teiselt ära neile kuuluvat kohta – siis pole haigust, millest jagu ei saaks.

Oni xuma annab mulle nõu, ütleb, mis taimi kasutada, mida mõelda, määrab konkreetsed ravimid, millega kehale kuuluvat maad ja õhku tervendada. Oni xuma on tarvilik selleks, et haige inimene ei taganeks, ei liiguks edasi, aga ei seisaks ka paigal. Et selle patsiendi salajane veri voolab endiselt. Ma räägin verest, mis toidab piirituid nägemusi. Nagu kunagi tiirles ašaninkade ja kampade elu ja eksistents inimeste ajas inimeste unenägudes, just õigel hetkel.“

„See on kõik, ja nagu ma ütlesin, siis on see ka mitte midagi. Kui sa tead, kuidas ayawaskha’ga rääkida, muutub võimatu lihtsaks. See lihtsalt on nii ja tegemist pole mingi imega. On asju, mida me väärime, ja on asju, mida me ei vääri. Selle unustasid urod oma tarkuses ära.

Kõik taandub väärimisele. Iga haigus, iga probleem tekib siia maailma alles pärast seda, kui talle on olemas lahendus. Tõde on see, et on kehasid, kes väärivad seda, et olla üks oma hingega, nii lähedased, et ühenduskohta pole võimalik näha. Ja on neid, kes väärivad pidevat tasakaalust väljas olemist, neil on pidevalt midagi puudu – nad on justkui lesed, nagu koopad koobaste sees, nagu pimedad mehed, kes on ilma jäänud ühest silmast. Nad ei suuda maailmale midagi anda, nad ei suuda aru saada, et hinge toidab ohverdamine, iseenda ohverdamine, et mida enam nad endast annavad, seda enam nad endaks saavad. Ja see, kes annab seda, mida tal on, ei anna tegelikult midagi ära. Tõeliselt annab see, kes annab endast, kes annab oma elust selles maises elus. Jah, mu sõber Soriano, hinge toidab see, kui hing annab hingetoidust. Ja tuhk saab veeks, kui janune seda suudleb. Kuid on inimesi, kes selle unustavad, kes jäävad ebateadlikuks, kes ei kinnita ega salga seda maha. Need kehad ei ole väärt olema keha; nad täidavad selles maailmas vaid tühjust, selle maailma lõpututes eksistentsides, ja seepärast on neil alati millestki puudus. Neil pole õhku ega viilukest maad. Nende hinged on segaduses ja kasutud; nende kehad on korratuses. Oni xuma teab, kuidas neid ühendada. Vot seepärast on ta lameda kivi terav serv, haav ja nuga ja viimase ribi esimese noole pea ning nõel, mis parandab või rebib tükkideks. Ta teab, kuidas keha hingest eraldada ning neid taas kokku viia. Ta teab, kes ütleb „ei“ ja kes ütleb „jaa“, kes väärib seda elu või kes väärib teist või mitteühtegi. Mina saan ainult temale kuuletuda. Ilma ayawaskha musta valguseta pole ma isegi mitte võhik, ma isegi ei tee vigu. Ma vaid taban tagurdades märki, mis on hoopis midagi muud. Ayawaskha muudab mu oma armetuks tööriistaks, sest ta on nii võimas.

Kui on palju asju, mida ma ei tea, mida ma ei näe, siis sellest pole lugu: ayawaskha teab. Kõik taandub väärimisele. Ayawaskha kas annab käsu või ei anna; mina kuuletun. Kui ta ei ütle mulle, mida ma tegema pean, kuuletun ma talle. Ja kui ta käsib mul surma edasi lükata, siis teen ma nii, et kahjustavast loitsust saab pelk mälestus!

Ma olen öelnud ilmselt rohkem, kui sa minult küsisid. Nägid? Ühed sõnad panevad teised sõnad liikuma; nad vallandavad väe, teised energiad. Kui see, kes mind kuulab, kuuleb vaid sõnu, siis on see tõeline raiskamine – kuid vahet pole: jõud on juba valla lastud ning nad liiguvad ja muudavad maailma. Saad aru? Seda ma ütlesin. Kõik taandub väärimisele.“

„Kas sa tahad öelda, et ayawaskha avab ukse tervenemise juurde?“

„Kõik sõltub sellest, mida sa väärid, mu sõber Soriano.“ Ta väänutab oma pead edasi-tagasi, heites pilke põrandale, nelgipuu alla, mida ma alles eile märkasin. „Vaata neid väikeseid sipelgaid – neid kutsutakse citarácuy’deks. Kas sa teadsid, et nad ennustavad tulevikku?“ Kuulan teda vaikides ega saa aru, kas ta teeb minu kulul nalja või mitte. „Vaata, kuidas nad vihma eest ära jooksevad,“ selgitab Ino Moxo. „Nad sagivad kiirustades oma pesa poole. Tänamatud sellised, jättes maha aja, mis neid juhatas. Citarácuy’d teavad, et viie kuni seitsme tunni pärast hakkab kõvasti vihma sadama. Kuid arvestades nende elutsüklit, on need viis kuni sitse tundi neile sipelgatele sama mis kümme-viisteist aastat meie jaoks. Kuid milline inimene suudaks viisteist aastat ette täpselt ennustada, mis päeval ja mis kellaajal vihma sadama hakkab?

Paljud loomad siin suudavad seda. Isegi mõned lilled teavad: nad sulgevad oma õied ja lähevad peitu ammu enne vihma saabumist.

Siin osatakse teisigi asju ette näha. Mulle on öeldud, õhk on õpetanud, et kunagi ammusel ajal oskasid ka inimesed tulevikku ette näha, sama selgesti, nagu nad nägid minevikku. Ma olen näinud neid ajatus ajas. Aja jooksul hakkas see võime neil aga tasapisi kaduma. Tänasel päeval suudavad seda vaid mõned üksikud inimesed, enamasti lapsed ja shirimpiáre’d – nõiad. Vastsündinuna on meil kõigil nii see kui paljud teised võimed, kuid vanuse lisandudes tõmbume me tagasi ja mingil põhjusel need kaovad. Võtame näiteks kõne. Praegu räägin ma sinu jaoks. Kui poleks sind, räägiksin ma teisiti. Ma ei looks kujundeid, mis sobivad sinu arusaamadega. Kuid ma olen sunnitud kasutama sinu sõnu. Ma pean kohandama oma sõnu ja mõtteid sinu omadega ning vaigistama neid, mis ei sobi, mis mäslevad piiritleva ratsionaalsuse vastu. Kui meil oleks rohkem aega, siis ma võib-olla näitaks sulle, kuidas kasutada minu silmi ja rääkida minu suuga. Võib-olla sa mõistaks. Kuid praegu ei jää mul muud üle kui kõike lihtsustada. Aeg on takistav tegur.“ Ning justkui oma suud, mitte häält, minu kasvava uudishimu eest eemale tõmmates, ütleb maestro Ino Moxo Mapuya jõe ääres palgil istudes nõrgalt ja aeglaselt:

„Ma pean peagi minema. Aeg on takistus, see aeg. Ükskõik kui kaua sa ootad, sa ei suuda mind ära oodata. Minu aeg on pealik Ximu, mitte sinu oma. Ma nägin pealik Ximut eile unes. Nüüd nägin teda uuesti ja ta kadus suitsu, oma keha aega, suurt kollast suitsu öökides.“

(Katkend César Calvo raamatust „The Three Halves of Ino Moxo: Teachings of the Wizard of the Upper Amazon“. Rochester, VT: Inner Traditions, 1995, lk 1–6, 172–180. Tõlge eesti keelde Kenneth A. Symingtoni ingliskeelsest tõlkest.)

Rohkem infot raamatu esitluse kohta leiab SIIT!

Pileti saab soetada SIIT!

Raamatu tellimuse saab teha SIIN!

Kosmos IMAX kinos saab sel õhtul näha ka auhinnatud dokumentaalfilmi „From Shock to Awe”!