Kaidi Koppel: milline on sinu armastus?

Milline on sinu armastus? Kuidas ja milles see väljendub? Millist armastust sina vajad?

Minu jaoks on armastus hoomamatu. See on kõigeülene. Hiljuti mõtisklesin armastuse olemusest, sellest, millist armastust me inimestena soovime. Ja millist me tegelikult kogeme. Huvitav oli tõdeda, et armastuse kogemine ja pakkumine on isikuti erinev. Nii nagu me kogeme maailma erinevalt, kogeme ka armastuse vajamist ja pakkumist erinevalt.

Olen näinud (ka kogenud) selliseid suhteid, kus kokku saavad kaks nö katkist inimest, kes „vajavad” midagi teineteiselt. Kuna nende vajadused kattuvad – ühel on puudu see, mida teisel on pakkuda -, siis seetõttu nad armuvad teineteisesse. Järgneb andmise-saamise mäng, mille läbi täidetakse teineteise tühimikke, valu. Armastust kogetakse maksimaalsel võimsusel ning arvatakse end olevat leidnud teises inimeses hingesugulase.

Võtame sellise näite, kus naisel on pikaaegne valu: leida korralik mees, luua pere, rajada kodu. Ja meest on kummitanud elu jooksul armastuse puudumine. Nüüd nad kohtuvad. Aja jooksul mees näeb naise vajadusi ja tahab talle seda kõike pakkuda. Olukorras, kus on mees, kes saab ja suudab tema unistusi täita, on naise fookus suunatud 100% mehele. Ta pakub mehele armastust, mida viimane kogenud pole. Algab armastusemäng.

Mees tunneb end vajalikuna. Tunneb end armastatult. Ja naine tunneb, kuidas mees teda armastab, sest mees täidab tema igatsetud unistusi. Ta pakub naisele kõikvõimalikkust. Ta pakub naisele turvatunnet. Kõike seda, mille järele naine on viimased aastad ihalenud. Nendevaheline armastus on kirjeldamatu. Või vähemalt nii tundub. Armastus on olemas. Ja mitte keegi ei kahtle selles.

Siiamaani defineeris paar armastust millegi füüsilise läbi. Naine soovis last, mees pakkus talle. Naine soovis pulmi, mees võimaldas. Ühiselt sooviti kodu, mees rajas selle. Mees soovis tõelist armastust ja naine pakkus seda talle meest jumaldades. Mõlema esmavajadused on rahuldatud. Mõlema valu hakkab taanduma.

Naise nö esmased unistused on täidetud. Tekivad uued unistused. Ta hakkab rohkem enda peale mõtlema. Ehk soovib end karjäärialaselt teostada? Võib-olla leiab mõne hobi, mis temas kirge kütab? Seega naise fookus liigub mehelt iseendale ja mõneti välisele keskkonnale. Aga mis nüüd saab, kui uued tekkinud unistused ja nende realiseeritavus ei sõltu enam partnerist?

Naine ei soovigi midagi konkreetset mehelt, sest tema valu on kadunud. Ta soovib vaid mõistmist ja armastust selle kõige puhtamal ja õilsamal moel. Naise suurim unistus on täidetud: tal on pere, kodu ja suurepärane abikaasa. Aeg on käes luua midagi uut oma ellu. Mõelda, mida veel elul on pakkuda. Tänu sellele, et esmased vajadused on rahuldatud, hakkab ta otsima endas uusi tahke. Kõike seda, millest ta ei olnud teadlikki, sest eelnev valu oli nii suur, et varjutas kõik muu.

Uus avastatud maailm pakub talle rõõmu, elevust, naudingut. Sealjuures ta loomulikult armastab partnerit ja pakub armastust mehele tingimusteta kujul. Aga mees ei oska olla sellises tingimusteta armastuses. Ta on harjunud olema tingimuslikus suhtes, kus naine temalt midagi ootab, eeldab, soovib. Nüüd naine nagu ei soovigi midagi. Naine lubab mehel olla mees ja armastab teda sellisena, nagu ta on – mehena. Mees aga tahab olla kratt, kes ütleb: „Anna tööd!” Naisel aga pole tööd anda, sest selle „töö”, mis nad kokku tõi, on nad koos ära teinud. Seda valu enam ei eksisteeri. Nüüd on tarvis liikuda järgmisele sagedusele, järgmisele tasandile. Tarvis on jõuda kõikehõlmavale armastusesagedusele.

Kuidas nüüd mees end selles olukorras tunneb? Loomulikult kõrvalejäetuna. Ta ei oska olla rollis, kus teda justkui enam ei vajata. Ta on harjunud olema naise A ja O. Ühtäkki ta seda enam pole. See aga ei tähenda, et naine ei armastaks oma partnerit. Väga armastab, hindab ja on tänulik kõige selle eest, mida mees talle möödunud aastate jooksul on pakkunud.

Naine on tänu enda leidmisele ja kire leidmisele milleski muus kui pereloomises kogemas tingimusteta armastust. Ent mees on kinni veel tingimuslikkuses ja selline tekkinud uus olukord muserdab teda. Olukord, kus armastus on lihtsalt armastus ja see on igal pool ja keegi temalt justkui midagi ei oota. See teeb teda õnnetuks. Tema jaoks uued, võõrad, ennekogematud emotsioonid tekitavad temas segadust ja panevad kahtlema kõiges. Iseendas. Kaaslases. Kooselus. See paar on sattunud olukorda, kus nad ei oska enam teineteist armastada.

Meile pole õpetatud, kuidas päriselt teist inimest armastada, iseennast armastada, armastada kõike seda, mis meid ümbritseb. Räägitakse küll armastusest, aga selle sõna või tunde tuuma ei süveneta. Me kõik ju teame, mis on armastus. Vähemalt arvame end teadvat… Me oleme kasvanud ühiskonnas, kus paljugi on üksteisest sõltuvuses. Inimesed on üksteisest sõltuvuses.

Suhted, olgu tööalased, sõprussuhted või romantilised suhted, on ülesehitatud andmise-saamise printsiibil. Sina annad mulle seda, mida mina vajan ja vastutasuks saad armastust. Punkt. Aga kui nüüd olla olukorras, kus kaks inimest on individuaalselt arenenud kohta, kus teoreetiliselt nad ei VAJAGI äraelamiseks teineteist? Alles on jäänud soov koos olla, aga vajadust pole. Kas siis selline suhe on võimalik? Kas pelgalt soovist koos olla piisab?

Pahatihti on reaalne olukord, kus sellises staadiumis hakatakse üksteist süüdistama. Tuntakse, et midagi on puudu. Teine inimene ei täida igapäevaselt enam seda tassikest, mida ta varem täitis. Hakatakse teineteises vigu otsima. Hakatakse ka etteheiteid tegema armastusepuuduse või vähese armastuseväljendamise kohta.

Tegelikult aga mullitab sisimas oskamatus lihtsalt armastada teist inimest ilma, et temalt midagi vajaksid. Või et tema sinult midagi vajaks. Väga raske on lasta lihtsalt endal ja teisel inimesel olla. Me oleme harjunud elama ootustega. Kui aga ühel partneril ühtäkki neid pole, siis on see teisele harjumatu ja tekivadki konfliktid. Maakeeli öeldakse, et armastus sai otsa, kasvati lahku ja lahutatakse.

Tegelikult on see just koht arenemiseks. Koht, kust on võimalik liikuda edasi järgmisele tasandile ja kogeda PÄRISELT teineteise armastamist, tingimusteta ja kõikehõlmavalt. Arenedes edasi isikuna, hingena ja sh ka paarina. Isiklikult arvan, et sellisesse suhtestaadiumisse peamegi kõik välja jõudma.

Või õigemini peaksime sellisest staadiumist alustama partneriga ühist teekonda – tervetena, armastavatena, mittevajavatena.

Aitäh, armsad.

Kaidi Koppel