Avaleht Inspireeriv Kaidi Koppel: elada on lihtne, kui sa oled mõistnud, mismoodi universum töötab
Kaidi Koppel: elada on lihtne, kui sa oled mõistnud, mismoodi universum töötab

Kaidi Koppel: elada on lihtne, kui sa oled mõistnud, mismoodi universum töötab

Elada on lihtne, kui sa oled mõistnud, mismoodi universum töötab. Põhiline aspekt on see, et kõik töötab sinu kasuks siis, kui sa oled ise avatud meelega ning heatahtlik kõige ja kõigi suhtes. Kõik need rahvasuus öeldud klišeed: „Tee teisele head, siis saad sülemiga vastu“; „Käitu teistega nii, nagu soovid, et sinuga käitutakse“; „Ära mõista hukka, püüa mõista“; „Ära kritiseeri, ole armastav“ jne. Need tunduvad justkui liiga kaua tuulde öeldud sõnad, aga nende sõnade taga on sügav mõte. Elu toimib täpselt nii, nagu sina ise elusse suhtud.

Kui sa oled soe ja armastav

Kui sa oled soe ja armastav, empaatiline, ei ärritu ega kritiseeri, ei külva negativismi, siis suhtub elu ka sinusse nõnda. Oluline on meeles pidada, et mida sa külvad, seda sa lõikad. Kui sa ühel hetkel adud, et universum töötab andmise-saamise põhimõttel ja alguse saab see alati sinust enesest, siis on elada lihtne. Keeruliseks muutub elu siis, kui sina indiviidina muutud isekaks ja saad vastu ka isekust tunda. Sest isekus tagasi tulles teeb sulle haiget ja nii probleemid algavadki. Kui sa aga oled isetu, armastav, hooliv, mõistev ja positiivne, siis selliseid emotsioone ja käitumismustrit külvates saad sa elult seda kõike tagasi ka. Saades positiivsust tagasi, annad sa veel enam seda välja ja nii see meeletult suur ja armastust täis lumepall veerema hakkabki. Ja sellise palli peal veereda on lihtne ja meeldiv.

Kontrolli oma mõtteid, sõnu ja emotsioone 

Probleem enamikul inimestel seisneb aga selles, et kurdetakse palju selle üle, mis meie eludes halvasti on ning raske on jõuda positiivsuse rajale. Paraku seepärast ei jõutagi kõikehõlmavasse armastusevälja, milles olla on mõnus. Aga ma ütlen sulle, et tegelikult on sellele meeldivale rajale lihtne jõuda. Sa lihtsalt otsustad üks päev, et nüüd aitab, ma teadlikult kontrollin oma mõtteid, sõnu, emotsioone ja seda,  kuidas ma teiste inimestega suhtlen, kuidas ma neisse suhestun ja mis tundeid ma neis tekitan. See pole sugugi raske, kui sa teed endaga niikuinii tööd, et püsida hetkes, püsida teadvel. Teadvel olles on sul väga lihtne kontrollida seda, KUIDAS sa teiste inimestega käitud. Sul on ka endal palju lihtsam olla, kui sa oledki lihtsalt hea. See pole niisama mingi sõnakõlks, et ole hea teistega, siis ollakse ka sinuga hea, vaid see päriselt nii ongi.

Meil on alati valik 

Minuni on jõudnud see tõdemus juba päris tükk aega tagasi. Loomulikult pakub ka elu minule mahlaseid olukordi, kus mind pannakse proovile ja n-ö vaadatakse, kas laskun tagasi vanasse mustrisse ja lähen selle negatiivsusega kaasa või mitte. Ja ma tunnen, et mul on alati valik. Alati. Õnneks on viimasel ajal mu sisemine hääl nii tugevaks muutunud, et ma pole kaasa läinud, ma pole ärritunud ja ma pole emotsiooni tekitatud negatiivsele tundele, mõttele allunud ning olen suutnud püsida oma keskmes ja positiivsuses.

Toon mõne näite, et oleks lihtsam mõista. Näiteks viimastel päevadel on olnud mitmeid olukordi, kus üks või teine inimene ütleb mulle või seltskonnas midagi sellist, mis minule ei meeldi, mis tekitab minus ebamugava tunde või tõstab esile mingi emotsiooni, mis tekitab minus viha. Vanasti ma reageerisin momentaalselt sellisele emotsioonipuhangule, silme eest läks mustaks ja „lajatasin” piltlikult öeldes vastu. Aga tänaseks ma tunnen, et minu mõtte, reageerimise ja väljaöeldu vahele on tekkinud mõnesekundiline paus. Sisemine hääl küsib minu käest, et nii, sa nüüd tahad reageerida nii, nagu sa oled varem reageerinud, aga mis selle tulemus on? Konflikt, ebamugavus, mossitamine, solvumine, trots ja hiljem, kui emotsioon on lahtunud, kahetsus. Aga kui nüüd äkki EI reageeriks ja jätaks selle vahepealse teekonna vahele ja siirduks kohe emotsiooni lahtumise faasi. Ja ma olen seda suutnud. Kuna minu pole reageerinud, siis konflikti pole tekkinud. Olen kas olnud lihtsalt vait või öelnud vastuseks midagi neutraalset või lausa midagi positiivset. Kui teine inimene on mind milleski süüdistanud või midagi ette heitnud, siis selle asemel, et end õigustada, selgitada, kaitsta, nagu ma varem tegin, olen lihtsalt vabandanud. Ma olen adunud, et isegi kui mina seda olukorda päris nii ei näe, on tema ilmselt haiget saanud või häirib seda inimest miski muu, mis pole minuga konkreetselt seotudki, aga ta projitseerib oma sisemise valu sel hetkel minu peale. Ma näen seda, mõistan seda ja vabandan. Mis siis edasi saab? Aga mitte midagi. Välja arvatud see, et ei ole solvumist, vihastumist, mossitamist ja hiljem kahetsust. Teine inimene ei saa minult vastu negatiivset energiat, vaid sai kohe kahetsuseenergia ja ka temas viha lahtus. Olukord lahenes kõige leebemal ja meeldivamal moel. Ideaalne, kas pole?

Mõistmine või hukka mõistmine 

Teine asi, mida ma olen märganud, on see, et kui ei mõista hukka, ei kritiseeri ja ei lasku teiste inimeste süüdistamisse olukordades, mis näivad esmapilgul harjumatud, võõrad, siis Elu ei anna mulle neid olukordi kogeda. Olen varem maininud, et karma näitab end mulle üsna väikese ajalise viivitusega ja olen mõistnud, et ma saan seda ise juhtida. Varasemalt oli mul komme tihti inimesi väga kiiresti hukka mõista nende mõtlemisviisi või tegude eest, mis minu jaoks jäid arusaamatuks. Ma olin väga kiire eelarvamuste looja ja ka suure suuga eitaja stiilis „mina küll midagi sellist iial ei teeks või selliselt ei käituks või nii ei ütleks”. Ent sellistel hetkedel minu karmaanum täitus veidi rohkem ja Elu leidis võimaluse mulle tekitada ellu selline olukord, kus ma piltlikult öeldes pidin oma sõnu sööma. Ja ikka väga valusal ja intensiivsel moel. Tänaseks olen mõistnud, et need olukorrad minu elus, mis on olnud kõige kibedamad, ongi olnud tingitud minust endast. Nagu öeldakse, et kui sulle ei meeldi su reaalsus, siis muuda oma mõttemaailma. Sinu olevik on sinu minevikuvili. Ja nii täpselt ongi.

Tänaseks olen jõudnud punkti, kus mingis olukorras, milles ma vanasti reageerisin hinnanguid andvalt, suudan täna tekitada väikese viivituse ja küsida endalt: „Kas ma tõesti soovin seda kogeda? Kas ma tõesti soovin sellist olukorda oma ellu, et ma nii kiirelt ruttan hinnangu andmisesse ja hukkamõistu?” Tänu sellele küsimusele või häälele endas adun, et ma olen koostöös iseenda ja oma karmaanuma vähendamisega. Ei, ma ei soovi sellist asja kogeda, kui ma näen kõrvalt, et kellelgi on raske. Ma parem pakun tuge ja mõistmist, soovin, et tema oma raskes õppetunnis võimalikult positiivselt, valutult ja kiiresti väljuks ning tean, et pigem headuse, mõistmise ja armastusega ei pea mina midagi sellist kogema. Mitte kunagi.

Selliselt need universumiseadused töötavadki. Ole sina ise, ilma igasuguse hinnanguta. Ole kriitikavaba, loov, endassesüüviv, rahulik, empaatiline ja armastust täis ning Elu pakub sulle nii palju võimalusi kogeda kõike positiivset, mis meie ümber on ja mille loomiseks sa igapäevaselt võimeline oled. Elu on väga lihtne. Universum ei ole miski keeruline paik. Küll väga müstiline, aga mitte keeruline. Ole hea ja Elu on Sinuga hea. Müstilisus peitub vaid selles, et KÕIK on võimalik. Absoluutselt kõik. Lase vabaks ja unista suurelt ning sa näed, et Elu  leiab võimaluse toimetada sinuni kõik see, millesse sa usud ja mida sa soovid. Aga ainult tingimusel, kui sa mõistad päris sügavuti, millisel moel universumiseadused töötavad.

Kaidi Koppel

Kommentaarid