Jüri Lehtmets: õpi tegelema sellega, mida sa muuta saad ja leppima sellega, mille muutmine sinu võimuses pole

Poliitik, kogemusnõustaja ja Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees Jüri Lehtmets on andnud välja uue raamatu „Kohanemise meistriklass“. Ta räägib enda emotsioonidest ja elust Eestis peale lihashaiguse diagnoosi, mis jättis ta ratastooli, mida ta saab napilt liigutada vaid sõrmedega. Mees vajab ka hingamist toetavat seadet.

Soov elada nii, et füüsis ei varjutaks tõelist olemust ja soove

Jüril diagnoositi Düchenni lihashaigus, kui ta oli kõigest 3-aastane. „Ema tuttav arst juhtis tähelepanu, et ma ei hüppa,“ meenutab ta aega, kui esimesed häirekellad hakkasid lööma. Haigusega on kahjustunud geen, mis toodab ainet nimega düstrofiin, mis on omakorda vajalik lihastoonuse hoidmiseks. Düstrofiini puudusel väheneb lihasjõud pidevalt. Selle tõttu kaotas Jüri kõndimisvõime 15-aastaselt ning hetkel 35-aastasena liigub ta vaid sõrmedega, millega juhib elektriratastooli juhtpulti. „Püüan teha nii, et mu füüsis ei varjutaks minu tõelist olemust ja soove,“ räägib ta.

Pärast diagnoosi Jüri esmaseid emotsioone õnneks ei mäletagi, kuna ta oli sellel hetkel veel nii noor. Esmane kohanemine jäi siiski vanematele, kes otsustasid võtta vastutuse ja asuda päev päeva ja samm-sammu haaval looma teed tundmatesse poja tuleviku.

Elab täiel rinnal!

Mees oskab elu elada siiski täiel rinnal. „ Oluline on keskenduda sellele, mida teha saad või kuidas võimalike vajakajäämisi kompenseerida,“ räägib Jüri. Ta ütleb, et ei tohiks keskenduda tunnetele, mis sind piiravad vaid keskenduda neile, mis sind elus edasi aitavad. „Õpi tegelema sellega, mida sa muuta saada ja leppima sellega, mis sinu võimuses muuta pole,“ ütleb ta motiveerivad sõnad. „Näiteks hinnata abivahendeid ja inimesi, kes sind abistavad kui liitlasi. Tasub julgelt jahtida elamusi ja ettevõtmisi, kui pärleid, mis toob elurõõmu.“

Õpi tegelema sellega, mida sa muuta saada ja leppima sellega, mis sinu võimuses muuta pole.

Unistuseks ligipääsetav elukeskkond

Eesti olud nõuavad Jüri sõnul kõvasti asjaajamist ja üleliigsel määral lähedaste abi, et elada sisukat elu. „Kahjuks elukeskkond ja teenused ei lähtu eeldusest, et ka puudega inimesed on valmis ja soovivad elada tavalist, aktiivset ja sisukat elu nagu igaüks. Lähtutaks vaid sellest, et peame leppima piiratusega ja teiste nägemusest sinust,“ tõdeb ta. Tema sõnul võiks Eesti ühiskonnas olla asjaajamine nõusoleku põhine – kui sul on õigus teenuseid või toetusi saada, siis seda ka saad. Mitte ainult siis, kui oled läbinud taotluste kadalipu.

„Minu unistustes võiks olla ligipääsetav elukeskkond, kus on olemas tehnika ja abistajad, mis võimaldab teha maksimaalses mahus asju iseseisvalt. Majast väljas asjatades oleks käepärast ka isikliku abistaja teenus ehk isik, kes teeb asju, mida sa ise füüsiliselt ei suuda, kuid kogu protsessi juhid sina ise.“

Ka väga positiivse elusuhtumisega inimesel vahel raskeid päevi

Jüri tunnistab, et tuleb ette ikka päevi, kus kõik ebaõnnestub ja tervis või füüsis sunnib alistuma. Sellistel puhkudel lohutab teadmine, et elu käibki ülesse ja alla. Homme on ka päev! „Püüan pidevalt leida võimalusi, et ikka ellu tuleks elamusi, uusi inimesi ja võimalusi arenguks,“ selgitab Jüri. Ideede ellu viimise soov ja takistuste seljatamine õpetab elu nägema, kui seiklust ja põnevat väljakutset.

Igaühel meist on oma roll kanda. Mida lihtsamalt see roll omaks võtta, seda lihtsam on märgata raskuste taga võimalusi säravamaks eluks.

Tema motiveerivaks kandvaks jõuks noorest saadik oli olla osake ümbritsevast ja saada osa kõigest, mis teistele loomulik. Jüri jaoks oli see kõik peaaegu unistuseks või uueks tipuks, mida vallutada – ülikool, meeskonnasport, reisimine. Ta usub, et igaühel meist on oma roll kanda. Mida lihtsamalt see roll omaks võtta, seda lihtsam on märgata raskuste taga võimalusi säravamaks eluks. See omakorda innustab läbi enda olemuse ja tegude ka teisi nägema ning väärtustama elu tõelist elu.