Jüri Kukk: Mõttel ja sõnal on piiritu jõud

Küllap oleme kõik märganud, kuidas hinnatakse ja imetletakse neid säravaid ning heatujulisi inimesi, kes meie keskelt lausa läbi tuiskavad ja igas suunas positiivseid impulsse välja paiskavad. Ega neilgi muredest puudust pole, kuid nad ei lase halval enda üle valitseda.

Ja muidugi märkame päevast päeva seda halli ja morni massi, kes tööpäeva lõppedes kontoritest ja ettevõtetest välja voolab, naeratuseta näol poejärjekorra ära kannatab ja toidukottide tassimise järel kodus väsinult tugitooli potsatab.
Talvisel ajal murrab Suur Hall hüperkapitalistlikus Eestis vist igasse kõrvalisemassegi soppi sisse ja tekitab suure hulga eesel Iiahi moodi lontis kõrvadega negatiivsusehunnikuid. Aeg ja ruum justkui ei soodusta säramist. Aga olete tähele pannud, kuidas halvad mõtted väsitavad, hea sõna ja mõte aga vastupidi tekitavad Duracelli elektrijänese aktiivsuse?

Pikka aega arvasin minagi, et järjekindel positiivne mõtlemine on ülepingutatud püüdlus, mille igapäevamured kiiresti vaeseomaks klobivad. Nüüd olen aru saanud, et isegi kui heal tujul pole maksujõulisust taga, toob see lahendused pigem lähemale kui lükkab kaugemale. Positiivsus tõmbab positiivset ligi, negatiivsus negatiivset, nii lihtne see ongi.

Üks mulle lähedane inimene muretses, et tal on kätte saamata väljateenitud palk, nelja päeva jooksul aga tuleb tal ära maksta kolm arvet.

„Mis saab siis, kui ma seda raha kätte ei saa?“ pabistas ta.
Kui ma talt küsisin, et miks ta sisendab endasse halvimat võimalust, sain veidi sõimatagi. Ma ei jagavat reaalsest elust midagi ja temal on varasemaid kogemusi, et asi võib just nii minna. Juba järgmisel päeval aga tõi tööandja raha lausa koju ära ja kõik oligi korras. Peale sõbra hävinud närvirakkude.

Olen teda varemgi õpetanud. Kui ta ütleb, et paneb pannile vaid kaks muna, sest söögiga ei tohi laristada, mainin mina: „See on söömine, mitte laristamine.“ Kui sõber ütleb, et ei saa endale üht või teist lubada, küsin, miks ei tohi, see on ju elementaarne elu. Kõige lihtsam oli selgitada talle, et kohviga pole mõtet koonerdada, seda tuleb juua, kui tahtmine on, sest tema kodus pole ju tegelikult olnudki hetke, mil kohvi pole. Milleks panna endale mõtted, et miski võib kohe otsa saada?

Üks mu lähedane inimene ei tee kunagi reisikindlustust. „Miks ma pean eeldama, et miski läheb halvasti?“ Ja seejuures pean nentima, et tal on ka probleemsetes kohtades alati kõik sujunud.

Olen kogenud, et sõnal ja mõttel on tohutu jõud. Mõistagi ei too mõte, et ma jõuan külluseni kohe loteriivõitu, kuid see paneb mõnegi asja liikuma. Ka paljud unistused saavad teoks, tuleb vaid julgeda unistada.

Paljud negatiivsemadki inimesed ütlevad kellegi vedamisest kuuldes, et kus raha on, sinna tuleb seda juurde. Ja see ongi tõsi! Ning „mustadeks päevadeks“ raha hoidmine toobki need päevad kohale. Ei pea ju laristama, aga kui raha eest ära liigub, saab uus peale tulla.
Mõtte jõust veel sedagi, et paljud peletavad jõukuse endast eemale mõeldes: „Raha on halb, see toob ainult jamasid kaela!“ Aga jamasid ju meist keegi ei taha, seega peletame mõttes ka raha eemale.

Ka sõna jõud on tohutu, suurem kui me hoomata võime ja seda nii heas kui halvas. Võtame näitena variandi, kus te ütlete mõnele inimesele väga ilusasti. Kindlasti on tollel siira ütluse peale pikka aega hea olla. Kasu võib tulla ka ütlejale. Nii võib kuu või paari pärast just see inimene olla otsustaja asjas, mille kordaminek on teile otsustava tähtsusega.

Sama kehtib ka halva kohta.Halb sõna tapab ka kõige tugevamas inimeses midagi olulist, laseb tal niiöelda õhu välja ja tast jääb järele justkui tühi õhupall. Sõnad on sama ohtlikud kui relvad, nad võivad haiget teha ja põhjustada haavu, midaenam kunagi parandada ei saa. Kui teil tuleb kedagi kritiseerida, siis tehke seda solvanguteta. Ärge tehke kedagi pihuks ja põrmuks, vaid näidake, mida teisiti teha saaks ja teisiti tegema peaks.

Olen kogenud seda, et hea sõna laeb energiaga eriti tuntavalt siis, kui sul on raske aeg ja tundub, et kõik ümberringi vajub kokku. See aitab ka hallist kivist läbi tulla.

Jüri Kukk
Kolumnist