JAGATUD LUGU! Ühe naise eluline mõtisklus: “Kas see oli armastus?”
Portaali GoodNews saabus ühe lugeja kiri. Lihtne kiri, mõtisklus, hingekergendus, võib-olla ka südamekarje, aga kindlasti midagi õpetlikku, mida tahaks teistega jagada. See on ühe noore naise jutustus, kes on madalseisust püstipäi välja tulnud ning tahab rääkida sellest, mida sellest õppis ja milliseid mõtteid üleelatu tekitas. See on Geteri lugu.
“Plaane tehes, mõeldes ning tegutsedes olen saavutanud seda, mille täitumist pidasin ma algselt võimatuks. Jõudsin järeldusele, et mida suuremalt unistada, seda kaugemale on võimalik jõuda ning usk iseendasse andis vaid jõudu juurde.
Mida aeg edasi, seda enam avastasin, mida üks inimene on võimeline tegema. Mitte ainult füüsilisel tasandil, vaid ka vaimsel. Tegudel on tagajärg. Nüüd mõistan rohkem kui kunagi varem, et ka mõtetel on tagajärg ning lisaks positiivsete sündmuste ellu toomisele, saab inimene ka iseendale väga palju kurja teha. Tõsi, on inimesi, kes näevad seda vaid õnnetu juhusena.
Mäletan aega, kui soovisin saada arhitektiks. Nii perekond kui ka õpetajad kiitsid minu joonistamise oskust ning ma tõesti nautisin seda. Kui aga isa ütles, et kunstnikuna elusalt palju ei teeni, leidsingi oma vihikust, kuhu olin üles kirjutanud oma unistused, ka selle mõtte. Veetsin palju tunde kritseldades erinevaid maju nii eestvaates, külgvaates, pealtvaates ning isegi siseviimistlust joonistades. Kõikide piltide ühiseks jooneks olid peamised neli seina, mis maja moodustasid.
Nüüd mõistan, et ma ei joonistanud pilti lihtsalt majast, vaid elust endast. Iga maja sein sümboliseerib kindlat elu osa. Üks sein sümboliseerib karjääri/tööd, teine sein tervist, kolmas haridust/enesearendust ning neljas armastust.
Vundament oled sina ise. Karkass on sinu unistused ja ideed. Seejärel on aeg hakata seinu ehitama. Ehitad valmis ühe seina, teisegi ning lõpuks kolmandagi. Kuid kujuta nüüd ette, mis saab siis, kui üks sein jääb ehitamata, sest oled selle unustanud või välja jätnud, sest algselt pole sa mõistnud selle olulisust. Meeleheitlikult lisad kõrgust kolmele seinale, lootes, et see kompenseerib puuduva seina. Mida kõrgemaks kerkivad seinad, seda kõledamaks ja külmemaks aga läheb ning tühimik jääb neljanda seina asemele ikka.
Kas see pole tegelikult tihti esinev süžee? Näiteks alustatakse äriga, tahaplaanile jäetakse oma lähedased ning varem või hiljem avastatakse et midagi on puudu. Parimal juhul õnnestub olukord parandada, kuid võib minna ka teisiti. On inimesi, kes on suutnud võrdsel kohal hoida kõike peale tervise, mis võib kaasa tuua olukorra, kus ongi vaja vaid selle “seinaga” tegeleda, et muuta kõik seinad sama pikkuseks ning taastada tasakaal oma elus.
Mina ise kuulun nende hulka, kes on väga lähedased oma perekonnaga, kuid kõige olulisemal kohal on olnud õppimine, enesearendamine ning jõudmine karjääriredeli sellele pulgale, mil tööst saab hobi. Hetkel, mil minu tervislik seisund endast märku hakkas andma, mõistsin, et olen jätnud midagi tähtsat kahe silma vahele ning ma mitte ei hakanud sellest hetkest oma tervisele rohkem tähelepanu pöörama, vaid alustasin ka õpinguid selles valdkonnas.
Minu maja polnud aga siiski päris maja. Sellelt oli siiski üks sein puudu ning teised seinad selleks hetkeks kõrged. Kõik oli justkui hästi, ent ometigi ei tundnud ma seda sisimas.
Elutee juhatas mind kokku inimestega, kes aitasid mul mõista, mis on minu elust veel puudu. Ma mõistsin, et ei piisa natukesest flirdist, väljas käimisest ning isegi mitte lihtsalt kellegagi koos elamisest, tundes vaid sümpaatiat ning pidades kedagi vaid silmarõõmuks, et tunda end armastatuna. See ei korva läheduse vajadust, mida iga inimene tegelikult vajab ja mis õnnelikuks teeb.
Nii nagu ma alguses juba mainisin, et mõtetega tasub ettevaatlik olla, sest need täituvad, oligi minu uksel varsti mees, kes mu jalust nõrgaks võttis. Minu sõpruskonnas on väga palju edukaid ja huvitavaid inimesi, kuid sel hetkel tundus, et nii imelist inimest nii ilusa lauluhäälega pole ma veel varem kohanud. Ma tundsin end tõelise printsessina, mis aga üsna lühiajaliseks kujunes.
Nimelt olin ma kogu oma energia ja meeled suunanud uue seina — neljanda seina ehitamisele ning unustasin oma “tervise seina”, mis alles ehitusjärgus oli. See tõi minu ellu ajajärgu, mil pidin õpingute mahu viima miinimumini ning töösuhted lõpetasin mõneks ajaks täielikult, sest olin piisavalt kõrvale pannud, et toime tulla ning minu tervis vajas seda. Kaotasin uuesti ka usu armastusse ning olin veendunud, et minuga vaid mängiti.
Möödas on aasta ning olen oma tervise peaaegu korda saanud. Jah, on mõningaid tüsistusi, mis ajaga mööduvad, kuid tunnen end veel säravamana, enesekindlamana ja võitmatuna, kui varem. Minu hinge on tekkinud kahtlus, et äkki polnudki minu elu neljanda seina algmed nii augulised, kui too aeg tundus. Kui kivi on jalanõus ning see hõõrub, siis pole võimalik ka kõige paremat kontserti 100%-liselt nautida, kas pole? Seda enam, kui kivikese asemel on terve kruusatee.
Ma pole siiani suutnud kedagi veel uuesti oma ellu lasta, kuigi austajaid on mul alati olnud juba alates põhikoolist, kuid sisimas tunnetan, et ma usun uuesti armastusse, heasse tervisesse ja selle võimalikusesse ning võimalusse olla igas eluvaldkonnas edukas, et luua oma ellu tasakaal, mis on võti õnnelikuks eluks. Ma veel ei tea, kuidas hakkab minu neljanda seina taaspüstitamine pihta, kuid tunnen, et olen saanud vajalikud teadmised selleks ning järgmine katse läheb kindlasti paremini.
Kas see, mida ma tundsin, oli armastus? Ma ei tea, kuid midagi nii erilist pole ma varem igatahes kellegi teise vastu tundnud. Siiani meeldib mulle külastada kohti, mis just tänu Temale eriliseks sai, ise mõeldes, et kuskil mujal pole lihtsalt paremat smuutit müügil või et see lihtsalt ongi koht, kus on kõige parem tähti vaadata ja unistada. Vahel on tunde kogemine olulisem, kui tulemus ise ning iga olukord meie elus õpetab meile palju. Tuleb vaid osata märgata…
…ja tasakaalu hoida.”
