Erika Räpp: otsustada tuleb ja see otsus hakkab suunama edaspidist käekäiku
Monika Kuzmina südametekollektsioonist
Väiklastel tunnetel ei ole tegelikult üldse mingisugust selgroogu vastupidiselt sellele, kuidas endid selles osas petame. Väiklus on üks suurimaid pisikese olemuse kaubamärke ning vastand suuremeelsele andestavale eluhoiakule, mis teeb inimesest suure ja vaba inimese.
Kui lihtsalt lubad negatiivsel tasandil enese üle võimust võtta ja suunata kõike järgnevat? Näiteks nii: Maksan kätte! Ei andesta! Põlgan! Õõnestan!
Kas teadsid, et niisuguses olukorras, kus väiklus pead tõstab ja tuleb otsustada, mida sellega peale hakata, mõjutab konkreetne otsus enese edaspidist käekäiku?
Kas tead juba, et kui võtad vastu otsuse reageerida negatiivselt, ei maksa sellega kätte mitte kellelegi, vaid vigastad võimalust olla ise õnnelik ning paned idanema negatiivsuse, mis ju kasvab nagu iga idanev vorm? Kas mõistad, et kui otsustad põlata, hakkavad järjest sündima negatiivsed teod, mis mõjutavad mitte põlatava, vaid hoopis iseenese olemust?
Kibedusest silmnähtavalt pakatavaid kaasinimesi vaatan teadlikult pilguga, et miski teeb neile haiget ja nad ei suuda sellest nõiaringist välja rabeleda, sest nad ise on otsustanud reageerida väljakutsele negatiivselt. Nad vajavad abi – armastust ja mõistmist! Mittemõistmine sünnitab valu ja valu põhjustab veelgi suuremat kibedust.
Hea uudis on see, et väiklaseid tundeid saab täpselt niisama lihtsalt muuta olematuks kui lasta neil muutuda reaalseteks.
Otsustada tuleb!
