Erika Räpp: kui õppida rääkima teises keeles…

Olen mõtisklenud sellise lause üle, mida aeg-ajalt on kuulda: “Tahtsin parimat, kuid välja kukkus nagu alati.” Tuttav? Argisaginas läheb öeldav kaotsi – ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mõjub nagu oleks keegi enesele sõbralikult tuhka pähe raputanud. Mina isiklikult reageerin stiilis: “Nojah, nii, siis nii.” See on siis, kui juba tunnen ja mõistan kaaslast.

Kogeme, et inimesi on kõikvõimalikke. Üldjuhul on äratuntav, milline on nende olemus, vaimne pagas ning millised omakorda mainitust tulenevad seisundid. Vaistlikult leiame üles ja hoiame enda ligi sellised, kelle seltskonnas tunneme end mugavalt. Ei, need ei pea olema sugugi samasuguste põhimõtetega inimesed. Piisab, kui on soov vastastikku mõista. Muidugi peab nende inimeste seltskond olema ka huvitav. Mulle meeldib ülekantud tähenduses öelda koguni nii, et mõni inimene oskab mind mängida, teine seevastu üldse mitte. Olete kuulnud, mida teeb pasun, kui seda puhuda ei osata? No olgu, muidugi ei ole see inimsuhetes vaid ühepoolne. Kosutav on seega leida üles need, kes toovad meis välja meie parimad omadused ehk siis need, kes ei keskendu mitte eksimustele tuimalt, vaid püüavad aru saada, mis neid eksimusi põhjustavad. Teine omalt poolt peab olema suuteline põhjendama.

Inimestel ei ole vigu 

Minu arvates ei ole inimestel vigu. Nad on, kes nad on ja see neist nemad teebki. Jah, teeme vigu, aga meil pole neid. On asjaolud ja mentaalne pagas. Põhjuseid selleks on palju, miks aeg-ajalt “ära keerame”, kuid siit maalt kogu sissejuhatav mõte mu peas arenema hakkabki ja on soov peatuda kommunikatsiooniprobleemil.

Kommunikatsiooniprobleem – kui vääriti mõistetakse, teeb see haiget

Väljendumiseks on võimalusi tohutult. Võimalusi väljendatavast aru saada veelgi enam. Olulised on kehakeel ja sõna, aga kõige olulisem on mõte, mida inimene väljendab. Just mõte on see, mida sümboliseerida läbi sõnade, anda temale näiteks vaimusilmas materiaalne keha, et oleksime suutelised paremini mõistma, mida omavahel jagame.

Kui vääriti mõistetakse, teeb see haiget. Kommunikatsiooniprobleem! Kui mõistetakse nii nagu oleme soovinud, teate ju küll, milline on reaktsioon? Just!
Vahel puutume kokku sellistega, kes mõistavad meid sihilikult vääriti, aga see on neile juba mingil põhjusel vajalik või kasulik. Et aru saada, läheb vaja kogemusi ja läbinägemisvõimet. Mina peatun oma loos siiski sellistel, kes meile sümpatiseerivad.

Enne kokkupuuteid kurbade sündmustega minu elus, mille talumisprotsess tõi kaasa ohtralt tundmusi, ei saanud ma ikka päris täpselt aru küll, kui suur vahe on tunnetel ja emotsioonidel. Need on kaks täiesti erinevat vaimset väljundit. Tunne on kindel ja stabiilne. Annan sellele nimeks Maa. Emotsioon seevastu on puhanguline, kordumakippuv. Annan sellele probleemsetes situatsioonides nimeks Orkaan. Kui vallandub Orkaan, toimub laastamistöö. Kui see taandub ja kõik kohad on täis risu ning pilpaid, tunneme, kuidas pind jalge alt ei ole tegelikult mitte kuhugi kadunud. Maa on seal, kus ta oli ennegi. Kui valus on see mõistmishetk! Vajame andestust ise ja see on üks põhjuseid, miks andestada ja miks näha vaeva teise inimese mõistmisega.

On selliseid, keda on väga lihtne mõista. Ütleme neile: “On tunne nagu teaksin sind juba kogu oma elu”. Teistega, samuti sümpaatsetega, ei pruugi nii libedalt minna, aga see on täiesti võimalik. Peab olema vaid tahtmist, kokkulepe, et pingutatakse ning on vaja aru saada, millest tekivad vääritimõistmised.

Sisuliselt on see nagu uue võõrkeele omandamine, milleta kommunikatsiooni sõnas ei toimu. Saavutus valmistab palju rõõmu. Mis ma oskan siis kõige selle peale teile, head kaaslased, soovitada? Omandagem hingekeeli!

Erika Räpp 
Blogija