ANNELI AUSAD MÕTTED I Küsi ja sulle antakse

Meil kõigil on olemas oma salajased soovid ning unistused ja teinekord võib tunduda, et tee nende täitumiseni on väga pikk. Oled sa aga kunagi tundnud, et oled oma soovi kas välja öelnud või selle enda peas konkreetseks mõelnud ning enne kui oskad oodata, ongi see juba täitunud? Minu elus on seda juhtunud mitmeid kordi. Küsi ja sulle antakse – usun ise seda lauset ja olen seda ka paljudele tuttavatele/sõbrannadele öelnud. Julge küsida ja kõik teed su ees on valla.

Julge küsida ja kõik teed su ees on valla.

Oma küsimisega tuleb aga ka väga ettevaatlik olla ja oma soovid selgelt välja sõnastada. Räägin sulle oma loo.

Ma pole kunagi olnud selline nö emalik tüüp, et lapsi nähes oleksin tahtnud neid kallistada, nunnutada ja nendega koos aega veeta. Ma olin just vastupidi selline, kellele lapsed absoluutselt ei meeldinud. Ma ei võtnud ühtegi last sülle ja hoidsin neist hea meelega eemale. Rääkisin koguaeg, et mina lapsi ei taha ja minust ema ei saa. Ja ma olin oma eluga rahul. Ma ei tundnud kunagi, et oleksin millestki ilma jäänud või et ma ilmtingimata peaksin lapsed saama, sest nii on kombeks ja mis naine sa muidu oled, kui ema ei ole. Ja seda ei usu ma kusjuures siiani, et enne sa täisväärtuslik naine ei ole, kui sul last ei ole. Aga see selleks, see ei ole see lugu. Täna räägin ma millestki muust.

Siis aga sai mu õde lapse ja midagi minus muutus. Ühtäkki tundus nii tore olevat, kui ka endal oleks kasvõi üks laps. Üks pisike põngerjas, keda armastada ja kelle kasvamist kõrvalt jälgida. Ja ma tundsin, et ma tahan last. Ma kujutasin endale ette, et kohe kui rasestumisvastased vahendid ära jätan, siis ei möödu kui paar kuud ja olengi rase. Ma kujutasin kogu seda teekonda ette hoopis teisiti, kui see olema sai. Ma olin ju ise Universumile kogu aeg öelnud, et ma ei taha last. Olin seda ise küsinud. Ja Universum ei andnudki mulle järeltulijat. Ise küsisin ja ise sain – Universum vastas mu soovile.

Nutsin kibedaid pisaraid, käisin arstide vahet ja ravitseja juures. Lootsin koguaeg, et nüüd äkki, aga ei midagi. Ma ei jäänud rasedaks. Oodatud triipe ei tulnud ega tulnud. Kuud kuude järel pidin pettuma ja jälle lootuse maha matma.

Mul läks aega kaks aastat enne kui nägin rasedustestil kahte triipu, mis kinnitasid, et olen lõpuks ometi rase. Kaks pikka aastat enne kui Universum mulle halastas ja mu soovi siiski täitis. Täna on mu elus neljane tirtsuke, keda üle kõige armastan ja kelleta oma elu enam ette ei kujutaks.

Mis mu jutu mõte on? Selles, et küsi ja sulle antakse. Sõnasta oma soovid, unista julgelt, ära karda küsida ka kõige pöörasemaid asju. Selliseid, mille täitumist sa võibolla oodatagi ei oskaks. Ära anna alla. Universum kuulab ja vastab. Ta annab sulle kõik selle, millest unistad ja rohkemgi veel. Aga oma soovidega tuleb ka ettevaatlik olla. Ära küsi midagi sellist, mida sa ehk tõsiselt ei mõtle või mille täitumist sa tegelikult sisimas ei soovigi. Mõtle hoolikalt, kuidas küsida ja kuidas seda sõnastada. Kõik teed on su ees valla, julge vaid küsida.