Erika Räpp: julgen armastada

Nokitsesin eile tekstide toimetamise kallal ja taustaks mängivast televiisorist köitis tähelepanu sulnis armustseen. Jäin seda lummatult jälgima ja ei ole isegi üldse oluline, mis linateosega oli tegu, sest see ei huvitanudki muu tegevuse juures, vaid pani aega maha võtma ja tekitas mõtteid armatsemisest.

Järjest hakkasid meenuma jutuajamised, kui teemaks olid kerkinud taolised kaunilt mahamängitud hetked. Kaaslastega olime jaganud muljeid nähtust, mille peale ise ja teisedki korduvalt tõdesime, et ilus küll, kuid tõelises elus asjad sedasi ei käi.

Niisiis imetlesin, kuidas kaks inimest vaatavad teineteisele otsa põlevate silmadega, armastuse kaunidusest, julgusest olla haavatav, vaat et nutma puhkemas – kõik need puudutused, kaunid sõnad, õrnus, romantiline miljöö.

Aeg on edasi liikunud ning tõika enesele teadvustamata olen saanud kogemusi, mis panid lõpuks taipama, et see on küll lavastus, mida jälgin, kuid on maha mängitud elust enesest, et sellest on saanud loomulik osa mu enda elust ja tõelises elus nii just käibki!

Varem nähtud stseenidest matkisid mõned neist teiste kunstnike loodud kauneid kaadreid, sest olid matkimist väärt ning teised on olnud suurepäraste lavastajate ja näitlejate töö põhjusel, et need inimesed teadsid, millega on tegu.

Vapustavalt õnnelikuks tegi mind äratundmismoment, et julgen armastada!

Meenus, et muidugi olin kuulnud ka teistsuguseid arvamusi niisugusest romantikast, mis just nimelt kinnitasid, et see ongi tõeline, aga kõik jooksis kõrvust mööda, kuna minu kogemused jäid taas teadmisele alla.

Armatsemine on miski, millele vaatame sõltuvalt kogemustest erineva pilguga, aga mul on raske uskuda, et selliseid kauneid kaadreid nähes mõtleb keegi, kui vastik see on! Pigem võib mõelda, et see on muinasjutt, kuid sisimas on ikkagi tahtmine kogeda. See on miski, milleta me, kogemuse võrra rikkamad, enam elada ei taha ja kui endal pole parasjagu midagi nii kaunist, siis unistame, et see meil oleks.

Võimalik, et inimene vastas ei ole õige, aga ka mõistusehääl ja selles pesitsev õpitud hirm pimestab kõik selle, mis on südamega seotud. Häbenetakse olla õrnad, tundelised, haavatavad, mis minu meelest on ju lausa imeilus! Kui mehelik ja tark on mees, kes julgeb selline olla!

Olukordades, mis ei peegelda ootusi, on niisugune avatus muidugi võimalus saada läbi ego haiget erakordselt valusasti ning selle asemel, et armastada hoolimata valust, kapseldutakse ja unustatakse, et on olemas ka südamehääl ja et uuel kogemusel ei ole mingit pistmist minevikutraumadega.

Räägitavat oleme võimelised ära tundma mitte varem, kui vaim on kogemuseks küps. Tõelisus saab unistusest alates hetkest, kui enam ei karda haiget saada, kui ei luba mõistusel vahele segada ja kui lasta tunnetuslikult voolata kõigel sellel, mis tuleb südamest.

Mees ja naine muutuvad tervikuks ja ma ei pea silmas üksi füüsilist poolt, vaid just nimelt vaimset. Olete kogenud tunnet, et lendate kellegagi kõrgustesse ja saate justkui vaimse orgasmi? Pärast sellist kogemust on lihalik midagi niisugust, mis vaimset ületada ei suuda.

Kui sa veel ei ole tundnud end tegelasena sulnist armustseenist, kuid tead kindlasti, et armastad vastasolijat, siis ära karda ja lase voolata sellel, mis tuleb südamest!

Lõpetan mõttesähvatuse palju aastaid tagasi kirja pandud salmidega, mil mul kogemus veel puudus ning mis erineb tohutult sellest, mida kirjutaksin täna, kuid ometi oli olemas unistus …

Pehmel häälel sulnilt öeldud sõnad
pehmesse embusesse mind meelitavad …
Pehmelt hoidvate käte vahel mu õlad
pehmele voodile istuma keelitavad …

Magusaimad huuled suudlusi jagavad,
magusalt hellitusi mulle sosistavad …
Magusaid lubadusi kõrvad kuulda tahavad,
magusad unistused vastupanu vaigistavad …

Kirg on see, mis tõmbab üksteise poole,
kirglikult kehasid puudutama ärgitab …
Kirega anname aimu teineteise soole,
Kiredes hetk üheks meid märgistab …

Õnnelikem on viiv, mis rõõmsaks muutis,
õnnelikena hüvasti trotslik on jätta …
Õnnelik see, kes anduda suutis,
õnnega koos, kes ihaldas võtta …