Avastusretked Galaktikas: mida tähendab olla külaline võõral planeedil?

Maailma kohal lausus imeline vaikus, maagiline rahu, mis segunes metsade õrnade lõhnade, putukate tasase sumina ja tähtede särava valgusega, et jahutada nende ärevaid meeli. Isegi Ford Prefect, kes oli näinud rohkem maailmu, kui ta ühel pikal pärastlõunal üles lugeda jõudnuks, oli sunnitud mõtisklema, kas see siin polnud mitte kõige ilusam, mida ta kunagi oli näinud. Kogu päeva olid nad astunud mööda rulluvaid rohelisi künkaid ja orge, mida kattis tihe rohi, metsikud lõhnavad lilled ja kõrged tiheda lehestikuga puud. Päike oli neid soojendanud, kerge tuuleõhk oli neid jahutanud ja Ford Prefect oli kontrollinud oma Sub-Eetri Sens-O-Maatikut ikka pikemate ja pikemate vaheaegade tagant ning väljendanud ikka vähem ja vähem meelehärmi selle jätkuva vaikimise pärast. Ta hakkas mõtlema, et talle meeldib siin.

Kuigi ööõhk oli jahe, magasid nad sügavalt ja mõnusalt lageda taeva all ja ärkasid mõni tund hiljem kerge hommikukastega, tundes end värskete, kuid näljastena. Ford oli Milliteel toppinud oma reisipauna mõned väikesed pirukad ja nad sõid neid hommikueineks, enne kui edasi liikusid.

Siiani olid nad uidanud lihtsalt huupi, aga nüüd seadsid suuna kindlalt itta, mõeldes, et kui nad seda maailma juba uurima hakkavad, siis peaks neil olema mingi selge pilt, kust nad tulevad ja kuhu lähevad.

Just enne keskpäeva nägid nad esimesi märke sellest, et maailm, kuhu nad olid maandunud, polnud asustamata: poolenisti vilksatas puude vahelt neid vaatav nägu. See kadus samal hetkel, kui nad mõlemad seda nägid, aga neile mõlemale jäi mulje, et tegu oli inimesesarnase olevusega, kes suhtus nende ilmumisse uudishimulikult, ent mitte vaenulikult. Pool tundi hiljem silmasid nad teist säärast nägu ja kümme minutit hiljem veel ühte.

Minut hiljem koperdasid nad avarale lagendikule ja jäid äkitselt seisma.

Nende ees lagendiku keskel seisis salgas umbes kaks tosinat meest ja naist. Nad seisid vaikselt liikumatult ning vaatasid Fordi ja Arthuri poole. Mõne naise vastu liibusid väiksed lapsed ja inimsalga taga seisis armetu rida väikseid mullast ja okstest tehtud ehitisi.

Ford ja Arthur hoidsid hinge kinni.

Kõige pikemad mehed olid natuke üle pooleteise meetri pikad, nad kõik olid kergelt ettepoole kookus, pikkade käsivarte, madalate otsaesiste ja selgete kirgaste silmadega, millega nad võõraid pinevalt jõllitasid.

Nähes, et nad ei kanna mingeid relvi ega võta nende vastu midagi ette, lasid Ford ja Arthur end pisut lõdvemale.

Mõnda aega need kaks seltskonda lihtsalt jõllitasid teineteist, ilma et kumbki pool oleks midagi ette võtnud. Pärismaalased paistsid olema sissetungijatest segadusse aetud ja kuigi nad ei ilmutanud mingit agressiivsust, ei esitanud nad üsna selgelt ka mingeid kutseid.

Midagi ei juhtunud.

Terve kahe minuti jooksul ei juhtunud endiselt midagi.

Kahe minuti pärast otsustas Ford, et oli juba aeg, et midagi juhtuks.

“Tere,” ütles ta.

Naised tõmbasid lapsed endale pisut lähemale.

Mehed ei teinud küll mingit märgatavat liigutust aga ometi väljendas nende asend üsna selgesti, et see tervitus ei olnud teretulnud – seda ei pandud küll suuremal määral pahaks, aga see ei olnud teretulnud.

Üks meestest, kes oli seisnud ülejäänud grupist pisut eespool ja kes seetõttu võis olla nende juht, astus ettepoole. Tema nägu oli liikumatu ja rahulik, peaaegu muretu.

“Ugghhhuuggghhhrrrr uh uh ruh uurgh,” ütles ta vaikselt.

See tuli Arthurile üllatuseks. Ta oli niivõrd harjunud saama oma kõrvas elava paabelkala vahendusel silmapilkse ja alateadliku tõlke kõigest, mis ta kuulis, et oli kala juba ära unustanud ja selle olemasolu tuletas talle nüüd meelde ainult fakt, et see paistis mitte töötavat. Tema mõistuse tagamaadel olid vilksatanud ähmased tähendusvarjundid, aga seal polnud midagi, millest oleks võinud kindlalt kinni haarata. Ta oletas, ja juhuslikult täiesti õigesti, et need inimesed olid siiani välja arendanud vaid keele alged ja seetõttu oli paabelkala võimetu aitama. Ta heitis pilgu Fordile, kellel oli neis asjus lõpmata palju rohkem kogemusi.

“Ma arvan,” ütles Ford suunurgast, “et ta küsib, kas me ei võiks minna ümber küla.”

Hetk hiljem paistis meesolevuse käeviibe seda kinnitavat.

“Ruurgggghhhh urrgggh; urgh urgh (uh ruh) rruur-ruuh ug,” jätkas meesolevus.

“Asja tuum,” ütles Ford, “ niipalju kui mina aru saan, on selles, et me oleme teretulnud jätkama oma teekonda ükskõik mis suunas soovime, aga kui me läheksime tema külast ringiga mööda, selle asemel et minna sellest läbi, teeks see neid väga õnnelikuks.”

“Mis me siis teeme?”

“Ma arvan, et me teeme nad õnnelikuks,” ütles Ford.

Nad kõndisid aeglaselt ja ettevaatlikult piki lagendiku serva. See paistis pärismaalastele väga hästi istuvad, nad kummardasid neile kergelt ja pöördusid siis oma tegemiste juurde tagasi.

Ford ja Arthur jätkasid teekonda läbi metsa. Lagendikust mõnesaja meetri kaugusel leidsid nad ootamatult oma teelt väikese puuviljakuhja – marjad, mis sarnanesid märkimisväärselt vaarikate ja murakatega, ning säsised rohelise koorega puuviljad, mis sarnanesid märkimisväärselt pirnidega.

Siiani olid nad vältinud puuvilju ja marju, mida olid näinud, kuigi puud ja põõsad olid neid paksult täis.

“Vaatame seda asja niiviisi,” oli Ford Prefect öelnud, “et võõraste planeetide puuviljad ja marjad kas annavad sulle elu või võtavad selle ära. Seepärast on aeg neid katsetama hakata alles siis, kui sa sured ära, kui sa seda ei tee. Nii püsid olukorra tasemel. Tervisliku pöidlaküüditamise saladus peitub rämpstoidu söömises.”

Nad silmitsesid oma teel lebavat kuhja umbusklikult. See nägi välja nii hea, et pani neil näljast peaaegu pea ringi käima.

“Vaatame seda asja niiviisi,” ütles Ford “ ee …”

“Jah?” ütles Arthur.

“Ma üritan selle jaoks välja mõelda mingit vaatepunkti, mis tähendaks, et me saame selle ära süüa,” ütles Ford.

Puulehtede vahelt paistev päike kumas vastu pirnisarnaste asjade mahlaselt koorelt. Need asjad, mis nägid välja nagu vaarikad ja murakad, olid ümaramad ja küpsemad, kui Arthur oli kunagi isegi jäätisereklaamides näinud.

“Miks me neid õige ära ei söö ja pärast ei mõtle?” küsis ta.

“Võib-olla nad seda tahavadki, et me nii teeksime.”

“Hea küll, vaatame seda asja niiviisi…”

“Siiani kõlab täitsa hästi.”

“See on siin meile söömiseks. See on kas hea või paha, nad kas tahavad meid toita või meid ära mürgitada. Kui see on mürgine ja me ei söö seda, siis ründavad nad meid mingil muul moel. Kui me ei söö, siis kaotame igal juhul.”

“Mulle meeldib su mõttekäik,” ütles Ford. “Söö nüüd üks ära.”

Arthur võttis kõhklevalt ühe neist asjadest, mis nägid välja nagu pirnid.

“Ma mõtlesin sedasi alati selle Eedeni aia loo kohta,” ütles Ford.

“Mhh?”

“Eedeni aed. Puu. Õun. See värk, mäletad?”

“Jah, muidugi mäletan.”

“Teie jumalolevus paneb ühe õunapuu keset aeda ja ütleb: tehke, kutid, mis tahate, aga vaat seda õuna ärge palun sööge. Üllatus-üllatus – nad söövad õuna ära ja tema hüppab põõsa tagant välja, hüüdes “Vahele jäite!”. See ei oleks midagi muutnud, kui nad ei oleks seda söönud.”

“Miks mitte?”

“Sellepärast, et kui sul on tegemist säärase mentaliteediga isikuga, kes armastab jätta tee peale kaabusid, mille all on telliskivid, siis võid kindel olla, et ta ei jäta jonni. Lõpuks tõmbab ta su ikka lohku.”

“Millest sa räägid?”

“Ära pane tähele, söö see puuvili ära.”

“Tead, see koht siin näeb välja peaaegu nagu Eedeni aed.”

“Söö see puuvili ära.”

“Ja hääled on kah päris sedamoodi.”

Arthur võttis ühe ampsu asjast, mis nägi välja nagu pirn.

“See on pirn,” ütles ta.

Mõni hetk hiljem, kui nad olid kogu kuhja nahka pistnud, pööras Ford Prefect ringi ja hõikas.

“Aitäh teile. Suur aitäh teile,” hüüdis ta, “te olete väga lahked.”

Nad asusid uuesti teele.