Seiklusromaan “Armastus ja teised suured lootused” – uus algus kirjanduse ja elu pöördelistel radadel
Britt Hanson, Ameerika neiu, on alati eelistanud jalgpalli raamatutele. Kuid elu teeb ootamatu pöörde, kui vigastus sunnib teda oma spordikarjäärist loobuma. Britt saab võimaluse osaleda unikaalses maastikumängus Inglismaal, kus kirjandusklassika poolt inspireeritud paigad ja suur auhinnaraha tõotavad avada talle uued võimalused.
Inglismaale saabudes ristuvad Briti teed Luke Jacksoniga – briti noormehega, kes on tulihingeline kirjanduse fänn. Kuigi Luke ei saa Britile mängudel otseselt kaasa aidata, liitub ta siiski seiklusrikka teekonnaga, mis viib neid läbi kirjandusest tuntud kuulsate paikade. Britt peab rinda pistma konkurentidega, kes on valmis võidu nimel kõigeks, ning läbima pika rännaku Lõuna-Inglismaalt Põhja-Šotimaani.
Sellel põneval teekonnal avastab Britt nii kirjanduse võlud, Ühendkuningriigi mitmekesised maastikud kui ka sügavama tõe iseenda kohta. See lugu ei ole pelgalt võitlus auhinna nimel, vaid ka eneseleidmise ja uute alguste sümbol.
“Armastus ja teised suured lootused” on lugu unistustest, eesmärkidest ja nende taasloomise võimalikkusest. Becky Dean seob meisterlikult kokku kirjanduse ja elu suurimad küsimused, pakkudes lugejatele ühtaegu nii liigutavat kui ka kaasahaaravat seiklust. Raamat sobib kõigile, kes otsivad seikluslikku teekonda, mis avab südamed ja meeled.
Loe katkendit raamatust:
5. peatükk
“Ma poleks osanud aimatagi, et paikadest Dickensi loomingus võiks saada populaarsed palverännaku sihtkohad,” ütles Luke, kui me metroos istusime. “Sotsiaalne ebavõrdsus, lapstööjõud ja kodutus ei ole just üleliia kutsuvad.”
“Ilmselt on mul siis vaja paremat sõna kui palverännak.” Trummeldasin sõrmedega vastu reit. “Otsirännak? See kõlab kangelaslikult.”
“Või võimatu ülesanne?”
“Keegi ei käskinud sul kaasa tulla.”
“Ega mul targemat ka teha polnud.”
“Sa kõlad nagu Al.”
Ma ei mõelnud seda halvasti, aga märkasin ta pilgus taas varju. Seda, mis ütles, et tal on küll praegu midagi paremat teha, aga et ta pigem tahaks seda unustada. See oli samasugune pilk, mida olin isegi viimased paar nädalat peeglist näinud.
Peale meie oli vagunis veel ainult kolm inimest ja valitses vaikus, kui rataste lõgin rööbastel välja arvata. Samal ajal kui linn mööda tuhises, jutustasin mina vaikselt, miks olin Inglismaale sõitnud, hoides enda teada üksikasjad, mis minu arvates võisid kuuluda konfidentsiaalsuslepingu alla – eelkõige selle, et mu õpetaja on ropprikas. Aga kui Luke`i nõbu töötas proua C juures, siis ehk teadis ta seda niigi.
Al istus pisut kaugemal, luges ega püüdnudki mind takistada. Huvitav, kas ta oleks pidanud mulle reegleid meelde tuletama või proua Carmichaelile ette kandma, kui neist üle astun?
“Nii et sa pead siis erinevates kohtades käima?” küsis Luke pead viltu kallutades.
“Ja ülesandeid lahendama ja lugusid kirjutama. Loodetavasti mitte vanainglise keeles, sest ma ei oska seda lugedagi.”
“Vanu autoreid on lihtsam kõva häälega ette lugeda. Kirjapilt on teistsugune, aga paljud sõnad kõlavad väga sarnaselt.”
“Äkki sa peaksid mulle ette lugema.” Et ma aru saaksin, mitte sellepärast, et tal oli seksikas hääl. “Tundub, et sa tead kirjandusest palju.”
Luke`i kulm tõmbus kipra, aga lõdvestus vaid silmapilk hiljem taas. Ta muigas. “Tundub, et sina ei tea.”
“Kui sul õigus poleks, siis ma tunneksin end solvatuna.”
“Kas Ameerikas,” küsis Luke alahuult närides, “korraldatakse selliseid võistlusi tihti?”
Ma ei suutnud tagasi hoida valju naerupahvakut, mis vagunis vastu kajas. Teised reisijad heitsid meie poole pilke. Nihelesin ja tasandasin häält. “Neid korraldatakse nii harva, et ma ei suuda isegi uskuda, et siin olen.”
“Milline kergendus! Ma juba muretsesin, et meie riigis võib veel pööraseid Ameerika õpilasi liikvel olla. Ei usu, et me seda taluda suudaksime.”
“Ainult mina. Ja mu kolm klassikaaslast, aga ära muretse. Mina olen kohe kindlasti neist kõige pöörasem.”
“See on samuti kergendus.”
Hakkasin jälle naerma. Luke`i tasane hääl, peen aktsent ja muie suunurgas muutsid kõik naljakamaks kui muidu.
“Sinu jaoks jah,” pomises Al. “Mina olen see, kes peab tal silma peal hoidma.”
“Tunnista üles,” nõudsin. “Sul on lõbus.”
Al ei vastanud, aga ta suunurk tuksatas.
Rong vuhises peatusse ja avatud ustest paiskus vagunisse jahedat õhku.
Väljusime, et liini vahetada. Jõllitasin silte ja Luke asetas käed mulle õrnalt õlgadele ning suunas mind vasakule. Seejärel tegi ta mulle silma ja me liikusime edasi, minul põsed õhetamas.
