VIDEO I Kristjan Järvi podcast`is „Keset elu“: sellepärast sulle midagi ei tulegi, sest mõtled ainult oma materiaalse mure peale

Produtsent, helilooja ja dirigent Kristjan Järvi tõi enesearengu teejuhi ja raamatu „Lõpp on algus“ autori Tiit Trofimov podcast`is „Keset elu“ välja, et kui ta ei oleks elanud perekonnas, kus muusika igapäevaseks asjaks oli, siis võib-olla polekski temast saanud helilooja. Ta nentis, et alguses kartis ta hakata dirigeerima ja orkestri ette minna, sest pidas ennast väikeseks ja arvas, mida tema sellest ka teab.

Kuidas kontseptsioone, mis on mitte ainult kontserdid, tekitada üheks suureks asjaks?

Järvi tõdes, et selline kartus oli temas sees teismelise aastate lõpuni, kus ta arvas, et peaks tegema midagi muud. Siis otsustas ta midagi teist teha, aga tema klaveriõpetaja ütles, et Järvi siiski kooli sisseastumiseks eksami ära teeks. „Tegin selle ära ja sain sisse. See oli ainus muusikaline eksam, mida ma tegin. Plaanisin üldse minna välisdiplomaatiat õppima. Mind väga huvitas erinevate riikide omavaheline suhtlemine ja kuidas terve see asi poliitiliselt töötab,“ lausus ta ja lisas, et unistaski tollal kolmest asjast: kas astronoomikast ja füüsikast, välisdiplomaatiast ning kui muusikast, siis rohkem produtsendi ja kommertsmuusika poole pealt.

„Mõtlesin, et räpp, hip-hop või midagi taolist. Igatahes elektrooniline. Mingis mõttes teen seda ka praegu. Ma uuendan seda žanrit läbi selle, et viimistlen orkestrit olla lahe. Tekitan ühe bändi, mis mängib orkestaalinstrumente ning läbi selle loon terve uue arusaamise, mis on nende instrumentide kasutuses ja käsutuses. Täpselt nagu DuoRuut mängis kandle lahedaks. Meie aga teeme täpselt sama bändina, mis mängib orkestraalinstrumente. Kuidas saame neid kontseptsioone, mis on mitte ainult kontserdid, vaid terved tseremooniad, mis sisaldavad hingamist ja kohalolu, tervet seda kogemust, tekitada üheks asjaks, mis on suurem, täiuslikum ja vägevam kui kontsert. Tahan pakkuda seda tervele maailmale,“ rääkis Järvi.

Rahu ongi see koht, mis on kõige sügavam koht sinu olemuses

Trofimov tõi seepeale välja, et üks idee, mis talle pähe turgatas, oleks silmaklappidega kontsert. Selline, kus kõik peavad kandma silmaklappe ja ainult kuulama. Oluline pole see, kui kallid on kellegi kingad või mis kleit kellelegi seljas on, vaid lihtsalt kohalolu.

Järvi leidis, et tegu on väga hea ideega ning lisas, et kõik sellised asjad, mis on mingil moel edukad olnud, nagu näiteks Max Richteri „Sleep“, kus inimesed tulevad, lamavad terve kontserdi ning rändavad iseendas selle muusika abil, on justkui meditatsioon. Ta lisas, et inimesi tõmbavad muusikud, kes võimaldavad inimestel saavutada iseendas rahu olukorda. „See rahu ongi see koht, mis on kõige sügavam koht sinu olemuses. See päris hing, kes elab sinu kestas. Tal ei ole nime. Kui tahaksime tõesti seda päris inimest või hinge üles leida, siis peaksime küsima, kui sügavale me tahame iseendas minna, et leida üles see rahu koht. Ja mis on need tehnikad, mis aitavad meil ennast sinna viia. Kas selleks on pudikeel, ekstaatiline tants, Osho aktiivne meditatsioon või vabastav hingamine. Miks lähevad inimesed seente tseremooniale tegema ükskõik mida, et ennast avastada? Miks see vajalik on? Ma soovitaks inimestel endalt küsida, kas teil on tõesti hea olla.“

Rahu ongi see koht, mis on kõige sügavam koht sinu olemuses. See päris hing, kes elab sinu kestas. Tal ei ole nime.

Kõik pinge tuleb mõistusest

Trofimov tõi välja, et kui võtta ära kõik need asjad, mis teeb Tiit Trofimovist või Kristjan Järvist nemad, siis kas neil ikka on hea olla.

Järvi nentis, et nende roll võib ennast õigustada ainult läbi mõistuse, sest see jääb alati mõistuse tasemele. Mõistusega ei saa aga mõistust lahendada. „Väga paljud inimesed lähevad meditatsioonile või hingama, aga nad jäävad mõistuse tasemele. Selles peitubki kogu see saladus, et mõistus on nii osav petmises,“ lausus ta ja lisas, et tema ise jõudis alles hiljuti kohani, kus ta ei mõelnud, mõistus oli välja lülitunud ning ta ei teadnud, kes või kus ta on. „See on üks geniaalsemaid kohti, kuhu inimene võib jõuda. Sa vajad vähem. Sa ei pea ennast täiendama väliste asjadega. Sul tekib teistsugune rütm, hingamine läheb teistsuguseks ja sinu igasugused valukohad hakkavad taanduma. Kõik pinge tuleb mõistusest, mis põhiliselt hoiab sind mingisuguses ootuslikus närvilisuses.“

Ole see sära, mis sa tegelikult oma loomuses oled

Järvi selgitas, et kõigest sellisest tuleks aga loobuda mitte sellepärast, et sul on raha, vaid sellepärast, et kaoks materiaalne mure. Tihti inimesed aga ütlevad, et neil on materiaalne mure. „Sellepärast sulle aga midagi ei tulegi, sest sa mõtled ainult selle materiaalse mure peale ja see mure tekitab sulle täpselt sellise peegelduse. Sa muretsed selle üle, mida sul tegelikult ei ole ja siis proovid ennast läbi mõistuse viia sinna, kus sa arvad, et see on. Sa ei kutsu seda materiaalset iseendale. Ole see sära, mis sa tegelikult oma loomuses oled. Kutsu see kõik iseendale ja see küllus tõesti hakkab sinuni jõudma läbi selle, et sa ei vaja, aga sa lubad.“