1. Avaleht
  2. Hingele
  3. ANNELI AUSAD MÕTTED I Kui unenägudes käivad siitilmast lahkunud
ANNELI AUSAD MÕTTED I Kui unenägudes käivad siitilmast lahkunud

ANNELI AUSAD MÕTTED I Kui unenägudes käivad siitilmast lahkunud

Mõtlesin pikalt, millest see nädal kirjutada võiks. Mul on meeles mõlkumas üsna mitu teemat, aga igal asjal on oma aeg ja nende teemade aeg ei ole veel käes. Kuna selle kuu alguses oli hingedepäev, siis otsustasin, et kergitan natukene veel katteloori oma elu kohta. Ma tean, et osad lugejad peavad mind kindlasti peale seda natukene nõdrameelseks, aga see on okei. Mitte kõik meist ei tunne ja taju asju nii nagu teised. Kõigil meist on omad tõekspidamised ja asjad, millesse nad usuvad. Mina usun näiteks energiatesse, teispoolsusesse, vaimudesse ja igasugu muid üleloomulike asju. Ja minu unenägudes käivad siitilmast lahkunud.

Foto: Freepik

Ma olen alati olnud natuke teistmoodi. Ma tajun ja tunnen asju, mida paljud teised peaksid imelikuks. Näiteks tean ma asju, mille kohta ma isegi ei oska seletada, kuidas ma neid tean. Aga ma lihtsalt tean. Ma usun, et suur osa asjadest, mis maailmas juhtub, on ette määratud ja paljud asjad on inimese enda loodud. See pole aga päris see, millest ma täna rääkida tahtsin. Seekord tahtsin ma jutustada hoopis sellest, et kui surnud inimesed unenägudes käivad.

Usun, et suur osa asjadest, mis maailmas juhtub, on ette määratud ja paljud asjad on inimese enda loodud.

Mu vanaisa suri üsna pea peale seda, kui ma Soome elama kolisin. Me polnud kunagi olnud eriti lähedased. Kohtusime mõned korrad aastas, kui kellelgi sünnipäev oli. Ta tõi alati mulle ja mu õele sünnipäevaks suure tahvli šokolaadi. Sünnipäevalapse šokolaadi vahel oli raha ja teine sai lihtsalt suure tahvli magusat. Ajal, mis šokolaad polnud poodides selliselt kättesaadav nagu see on nüüd, oli see suur tahvel šokolaadi ikka väga magus. Seda sai hoitud ja mitu-mitu päeva järjest söödud. Ma ei mäleta oma vanaisast tänaseks just eriti palju. Häguselt meenub tema välimus ja midagi tema oleku kohta. Peale seda, kui vanaisa ära suri, nägin teda unes. Me kõndisime pikalt mööda Rakvere tänavaid ja rääkisime elust. Lisaks palus ta mult andeks. Andeks selle eest, et teda polnud minu elus nii palju kui oleks pidanud olema. Andeks selle eest, et me polnud lähedased. Ja ma andestasin. Me kallistasime ja mõlemad läksid oma teed. Tema sinna, kuhu lähevad kord kõik ja mina oma eluga edasi. See oli ainus kord, kui teda unes nägin, aga tean, et me mõlemad saime rahu.

Anneli Allikas-Parv. Foto: Aveli Allikas

Kui mu isa ema ära suri, ei saanud ma minna tema matustele. Vanaema jättis minuga hüvasti aga omal moel. Kui abikaasa hommikul vara tööle ära läks ja ma üksi koju jäin, hakkasin magamistoas tundma lõhnaõli lõhna. Ei pea vist mainima, et sain esimest korda lõhna tundes paraja šoki osaliseks. Edaspidi magasin varahommikuti elutoas ja panin televiisori mängima. Ma lihtsalt kartsin nii väga. Huvitaval kombel oli lõhna tunda vaid magamistoas. Mingil hetkel lõhn kadus ja kadusid ka hirmud. Aga ma teadsin alateadvuses, et see oli mu vanaema, kes käis head aega ütlemas.

2015. aastal suri mu esimene kass Kitu. Ta oli umbes aastake diabeeti põdenud ja tal oli kasvaja tekkinud. Sinna polnud enam miskit teha. Diabeedist me turgutasime abikaasaga kassi küll alguses üles, aga kasvaja… See oli see, mis talle saatuslikuks sai. Mul ei olnud tollal veel last ja mu kass oli mulle lapse eest. Seda tunnet mõistavad ilmselt täielikult ainult need inimesed, kes on kunagi sama tundnud: et loom on sulle lapse eest. Ma nunnutasin ja armastasin teda täpselt sama palju nagu mõned emad oma lapsukesi armastavad. Kitu minek oli ootamatu ja lõi mu pikaks ajaks rajalt maha. Ma ei suuda tänaseni tema peale rahulikult mõelda. See on lihtsalt nii valus. Kui ma vaid oleksin teadnud tema minekut ette, ma oleksin palju asju teisiti teinud. Aga ma ei teadnud. Keegi meist ei tea. Ütlesin peale seda, et ma tahan lapsi alles siis, kui Kitu mulle lapsena tagasi tuleb. Ma olin endast nii väljas, et ma ei suutnud selgelt mõelda. Juhtus aga nii, et kui ma mõned aastad hiljem mõtlesin, et nii tore oleks emaks saada, siis läks mul aega kaks aastat enne kui ma üldse rasedaks jäin. Olen sellest ka varem kirjutanud, et tuleb olla ettevaatlik sellega, mida Universumile välja ütled. Saatuse irooniana tekkis mul raseduse ajal ka rasedusdiabeet. Kokkusattumus? Kes tahab, usub nii. Mina seda ei usu. Lisaks sellele meenutab Kitut mulle alati üks laul, mis räägib sellest, et kui sa kedagi tõeliselt armastad, siis lase tal minna. Kurb, aga nii see on.

Foto: Freepik

2016. aasta sügisel lahkus siitilmast ootamatult mu armas sõber Jaanus. Olen temast varasemalt ka kirjutanud ühes loos, kus rääkisin sellest, et elu tuleb elada täna, siin ja praegu, sest kunagi ei tea ette, kui kauaks meile aega on antud. Olen peale Jaanuse surma teda korduvalt unes näinud. Ma tean unenäos alati, et teda enam ei ole ja ma ei saa alati päris täpselt aru, miks teda näen, aga nii vaid on. Teinekord aga annab ta mulle ka mingisuguse märgi või soovi. Näiteks korra soovis ta, et ta õele edasi ütleksin, et tal on kõik hästi. Täitsin ta palve. Teine kord nägin, et pean meie ühisele sõbrale edasi ütlema, et Jaanusele ei meeldi ta auto. Kontrollides selgus, et autol oli parem esirehv tühi ja sõber pidi Tartust Tallinna sõitma. Olen korra vastava inimese abil proovinud Jaanust ka ära saata. Mingi aeg ma ei näinudki teda enam unes ja siis oli ta tagasi. Ju ta siis peab mu unenägudes käima. Ka Jaanust meenutab mulle üks laul, mille juurde ma kohe tulen.

Oli 2018. aasta (ma päris täpselt enam ei mäleta, aga pakun, et see võis olla millalgi suvel), kui hakkasin raadios pidevalt kuulma nii seda laulu, mis meenutas mulle Kitut kui ka seda, mis meenutas mulle Jaanust. Lisaks hakkasin Jaanust väga tihti unes nägema. Ja see tekitas minus ärevust. Ma tundsin, et midagi on tulemas ja see midagi ei olnud head. Ma küll proovisin neid mõtteid eirata, aga need olid kuskil sügaval ajusopis ikka olemas. Ei läinud kaua aega mööda, kui selgus, et abikaasa tädil on kopsuvähk. Tänaseks teda enam ei ole. Kokkusattumus?

Foto: Freepik

Selle aasta mais hakkasin mõlemat laulu jälle kuulma. Sõber juba soovitas naljaga pooleks, et ma kõrvaklappe kannaksin. Lugude eest polnud aga pääsu, need tulid minuni igal pool ja siis kui nad soovisid. Aimasin, et midagi jälle juhtub, aga üritasin koguaeg mõelda positiivselt ja kinnitada endale, et ma kujutan asju vaid ette. Juunikuu oli mulle nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske kuu. Mu vanemad olid raskelt haiged, ma ise olin haige, mu tütar oli haige… Lisaks pandi ka mu vaimne tervis väga suuresti proovile. Oli väga keeruline kuu.

Viimati kuulsin ma Jaanusega seotud laulu oktoobris, kui hakkasin Eestist tagasi Soome poole sõitma. Seekord oli laulul aga hoopis teine tähendus. Taevas oli Tallinna poole sõites nii ilus ja siis tuli raadiost see lugu. Ma tundsin korraga rahu ja et kõik läheb hästi. Et asjad lähevad nii nagu nad minema peavad ja et ma ei kardaks. Et Jaanusel oli hea meel, et ma Eestis käisin. Ja ma tundsin südames soojust. Ma olin hoitud.

Teinekord annavad siitilmast lahkunud inimesed meile märke. Nad kas soovivad meid hoiatada, öelda, et neil on kõik hästi või anda lihtsalt märku, et kuigi elu on hetkel keeruline, siis kõik saab korda. Inimesi, kes on teistest tundlikumad või näevad asju, mida osad ei näe, on palju. Sellest aga ei räägita nii palju kui võiks. Lihtsam on olla rääkimata asjadest, millest sa aru ei saa või ei mõista. Lihtsam on neid teisi, nägijaid, imelikuks pidada ning kinnitada endale, et üleloomulikke asju pole olemas. On ikka. Aga ega kõik üleloomulik ka ennast kõigi jaoks ei ilmuta.

Inimesi, kes on teistest tundlikumad või näevad asju, mida osad ei näe, on palju. Sellest aga ei räägita nii palju kui võiks.

Anneli Allikas-Parv. Foto: Aveli Allikas

Ära karda olla see imelik, kes näeb vaime. Julge öelda, et jah, ka minu unenägudes käivad siitilmast lahkunud inimesed. Usu, meid on veel palju!