ANNELI AUSAD MÕTTED I Ükski asi siin ilmas ei kuku meile niisama sülle

Oma unistuste nimel tuleb tööd teha. Mitte ükski asi siin ilmas lihtsalt ei kuku meile sülle kui me käed rüpes kodus istume. Mõtle, mida sa tahad siin elus saavutada, kelleks saada, mis on päriselt need asjad, mille vastu sa huvi tunned ning asu nende nimel tööd tegema.

17 aastat tagasi kui ma Soome elama kolisin, polnud mul õrna aimugi, kelleks ma saada tahan. Väikesena unistasin näitlejaks saamisest ning mingi hetk tahtsin õppida hoopis turismi. Lugemise ja kirjutamise vastu on mul huvi olnud nii kaua kui mäletan. Keskkooli lõpetasin ajakirjanduse- ja teatrikallakuga klassis. Teater on mu südames küll alati, aga näitlejat minust ei saa. Huvi ajakirjanduse vastu on aga säilinud siiani.

Soome elama kolides ei osanud ma keelt ning polnud käinud ka kuskil ülikoolis. Keele sain selgeks siiski üsna pea ja seda suuresti tänu televisioonile. Kuna ma alguses ei teadnud mida teha ning koristamine on selline töö, millest paljud alustavad, läksin ka mina suusabaasi koristajaks. Töö oli raske. Meil olid pikad ja kiired tööpäevad ning koristada tuli korralikult, aga meeletu tempoga. Samas oli ka tore. Meil oli äge kollektiiv, kellest osadest said lisaks töökaaslasele olemisele, ka sõbrad. Kuigi töö oli pingeline, siis meenutan neid aegu sooja südamega. See oli osa minu elust, mis kasvatas mind inimesena ja õpetas palju. Ma ei vaata enam iial koristajatööle sellise pilguga nagu varem – selle taga on palju tööd ja vaeva.

Juba siis aga tundsin ma, et tegelikult see töö pole minu jaoks ja mul on siin elus muud sihid. Tundsin sedasi pikka aega, kuid midagi ette ei võtnud. Kuni ühel hetkel omadega nii kokku jooksin, et mul tekkis stress, hingamisraskused ja lõpetasin kiirabis. Aeg oli oma eluga midagi ette võtta. Valasin ohtralt pisaraid ja tulin lõpuks töölt ära. See kergus, mis mind valdas… Ma polnud tükk aega ennast nii hästi tundnud. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, aga teadsin, et sedasi enam jätkuda ei saa. Ma polnud õnnelik. Elul olid aga omad plaanid ja nädal hiljem töötasin ajakirjas Buduaar. Elu viis mind tagasi kirjutamise juurde.

Vahepeal õnnestus mul emaks saada, emapuhkusel olla, Buduaari tagasi minna… Ja lahkuda sealt lõplikult. Kui sulgub üks uks, avaneb aga alati uus. GoodNewsi juht Monika Kuzmina pakkus mulle tööd nende tiimis. Olin jõudnud koju. Ükski päev pole sarnane eelmisele, aga see on töö, mida armastan. Ma armastan kirjutada. Panna sinna oma hing ja süda ning vaadata, kuidas tekst paberil elama hakkab. Kuidas see jõuab inimeste südameni ja puudutab neid. Minu üks unistus on täitunud – teha tööd, mida armastan ja ka päriselt midagi tähendab.

Ma unistan veel paljudest asjadest ja tean, et ühel ilusal päeval lähevad need ka täide. Kõik võtab aga aega. Ükski asi ei lähe täide kohe homme. Nende nimel tuleb tööd teha. Paika panna sihid, eesmärgid ja hakata tegema reaalseid samme nende ellu viimiseks. Siin ilmas on kõik võimalik. Meie oleme need, kes endale piirid seavad ja kes endal lennata ei luba. Unista suurelt ja julge oma unistused ka ellu viia. Usu, meil kõigil on võimalik olla õnnelik ja teha asju, mis meile päriselt meeldivad. Päris ausalt!