RAAMAT SÕPRUSEST I Charlie Mackesy – uus autor Puhhi-lugude sõpradele
Charlie Mackesy „Poiss, mutt, rebane ja hobune” on raamat sõprusest, mis sünnib uudishimuliku poisi, väikese maia muti, läbielatust ettevaatlikuks muutunud rebase ja targa, leebe hobuse vahel. Raamatus avastavad nad neljakesi maailma. Otsivad vastuseid küsimustele. Taluvad torme. Õpivad armastama. Saateks pildid, millega meenuvad Christopher Robin, Puhh ja Iiah.
Mackesy on juba 58-aastane mees, kes enne kirjutamist töötas Oxford University Pressis illustraatorina. Tal ainult üks raamat ongi, aga raamatupoekett Waterstones valis selle 2019. aasta raamatuks ja seda on ostetud üle miljoni eksemplari. Idee raamat välja anda tuli ühelt toimetajalt, kes märkas Mackesy joonistusi Instagramis. Mackesy on endine ateist, kes nüüd soovib oma töödega tutvustada lugejatele jumalat. Ta elab õega, kellega koos hoolitseb ema eest.
Mis inspireeris teid joonistusi tegema?
Olen illustreerinud paljusid raamatuid ja lõpetasin just ühe raamatu illustreerimise. Pärast skulptuuride ja suurte karmide asjade tegemist läksin uuesti tagasi tindi ja akvarelli juurde. Nii et mõtlesin, et lihtsalt katsetan ja aegamisi hakkasid nad kujunema. Seejärel vormus nende ümber ebamäärane jutustus. Mõtlesin sel ajal palju elu ja eksistentsi üle ning otsustasin need mõtted sisse panna. Need olid üldiselt küsimused, millest eriti ei räägita. Mis on elu mõte? Miks me siin oleme? Mis on teie arvates edu? Sedasorti asjad. Mõtlesin, et kui ma homme auto alla jääks, siis mida ma tahaksin öelda. Nii et tegin raamatu.
Milliseid osi teist ja meist kõigist iga loom esindab?
Poiss esindab lihtsalt osa minust, kes tahab teada, miks me elus oleme ja mida peame tegema ega tea tegelikult palju. Mutt olen mina. Alati näljane. Arvab, et on kaval, aga ei ole. Arvab, et on tark, aga pole. Tahab alati midagi süüa. Rebane on, nagu ilmselt me kõik, mingil moel haiget saanud. See on osa minust, kes on üsna endassetõmbunud, kardab usaldada. Hobune on minu see külg, mis on kõigil olemas: veidi targem, vaimne, aga ka haavatav. Nii et nad kõik esindavad meie või minu erinevaid osi.
Kas loomadel on teie südames eriline koht ja miks?
Tohutult eriline. Neid saab usaldada. Loomi võib tõeliselt sügavalt armastada, kuigi nad pole teile kunagi sõna lausunud, mis ütleb palju vaikuse kohta. Loomades peitub mingi puhtus, mis inimestes tundub olevat kaotsi läinud. Nad ei ole näiteks planeeti hävitanud. Neilt on meil nii palju õppida. Ma kasvasin talus ja veetsin palju aega koerte, lammaste, hobuste, kasside, küülikute, igasuguste loomade seltsis. Veetsin õhtuti palju aega mitte televiisorit vaadates, vaid istusin mäenõlval ja lihtsalt vahtisin. Mäletan, et igal õhtul jalutasin mitu kilomeetrit üle Northumberlandi mägismaa ja lihtsalt istusin ja vaatasin, kuidas mägrad läksid üle põllu või vaatasin, kuidas rebased küülikuid taga ajavad. Kõik see paelus mind ja paelus natuke rohkem kui inimesed, kui ma ausalt ütlen. Kogu see maailm oli maailm, kuhu võis siseneda ja selles osaleda.
Mis on teie karjääri suurim väljakutse?
Üksindus. Kunstniku elu ja kunstitegemine – seda tehakse peamiselt üksi. Enamik inimesi, keda ma tean, kes on kunstnikud, lõid käega. Mitte sellepärast, et nad ei teeninud midagi. Ainult seetõttu, et see oli liiga isoleeriv. Minu jaoks on eraldatus olnud kõige raskem. Seetõttu on selle raamatu tegemine olnud nii imeline, sest ma pole seda teinud mitte ainult sotsiaalmeedias, kus on palju inimesi kaasatud, vaid ka töötanud koos kirjastusega, mis on olnud nii armas. Nii et kindlasti üksindus. Samuti peate tõesti uskuma, et teie tegevus on piisavalt hea, et jätkata, on aga olukordi, kus jätkamine on tõeliselt raske. Kuna kunstitegemine on lõppkokkuvõttes üks üsna lapsemeelne asi, on mõnel inimesel ka päris töökoht. Minult küsiti ikka, et millal ma normaalsele tööle lähen. Millal saab sinust advokaat, arst või õpetaja? Millal plaanid hakata tegema tööd, mitte seda, mida teevad lapsed? Nii et see on kindlasti raske olnud, kuid kõige raskem on üksindus.
Raamatu saab tellida Rahva Raamatu e-poest!
