Luuretuvi, vapper siga ja koer Bamse – “77 lugu lahingutes osalenud loomadest”

Avaldame katkendi uuest raamatust “77 lugu lahingutes osalenud loomadest”, mis on hariv jõulukink keskmisele koolieale. Raamatusse on kogutud lood loomadest, kes on silma paistnud lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. 

Siga nr 311

1945 või 1946-1950, USA

Kui ameeriklased katsetasid 1. juulil 1946 Bikini atollil tuumapommi (Operation Crossroads), siis kasutati plahvatuse sihtmärkidena mittevajalikke sõjalaevu, sealhulgas trofeelaevu. Katsetuse eesmärgiks oli uurida tuumarelva mõju laevadele ja meremeestele, keda plahvatuse ajal asendasid loomad. Selleks toimetati 22 laevale suur hulk elusaid katseloomi, kes paigutati nendesse kohtadesse laevadel, kus tavaliselt viibivad inimesed. Katseloomade hulgas oli 57 merisiga, 109 hiirt, 146 siga, 176 kitse ja 3030 valget rotti. Neist loomadest 35% surid kas plahvatuse tagajärjel, kiirguse mõjul või hukkasid teadlased need järgnenud kolme kuu jooksul.

Plahvatuse kõige kuulsamaks ellujäänuks oli siga nr 311 (Pig No 311, ka Atomic Pig), kes oli lukustatud Jaapani sõjalaeva Sakawa ohvitseride tualettruumi. Pärast laeva uppumist, väidetavalt umbes 24 tundi hiljem, nähti kiiritatud ookeanivees rõõmsalt ujumas mustade laikudega valget siga. Inimesed tõid looma veest välja. See oligi siga nr 311, kes sai tuntuks sellega, et suutis laevalt müstilisel kombel eluga pääseda ja üle elada veel ka radioaktiivsed sademed.

Teadlased arvasid, et siga sureb varsti kiirituse tõttu, kuid õnnenumber 311 ei allunud prognoosidele. Kuigi siga jäi esialgu haigeks, olles ärrituv ja kehvade verenäitudega, siis kõigile üllatuslikult oli ta mõne kuu pärast täielikult taastunud. Peamised sümptomid kuulutati aga sõjasaladuseks. Siga nr 311 oli ainus ellujäänu jaapanlaste ristlejalt Sakawa ja teda hakati nimetama operatsiooni Crossroads elusaks kangelaseks. Sellele vaatamata jäi ta nimetuks ja teda tuntakse vaid numbri järgi.

Pool aastat hiljem oli siga nr 311 suuremaks ja tugevamaks kasvanud, kuid katsed temalt põrssaid saada ebaõnnestusid. Kas olid selle põhjuseks plahvatuse tagajärjed või oli kummaline siga juba algusest peale steriilne mutant, seda ei saadudki teada. Veel mitu aastat oli loom mereväe omanduses ja teda uuriti põhjalikult. Seejärel saadeti siga nr 311 koos teise elujäänuga – kitsega nr 315 – Washingtoni Smithsoniani loomaaeda, kus ta 1950. aastal suri. Selleks ajaks oli 23-kilosest põrsast saanud 272 kilo kaalunud siga.

Siiski on veel üks versioon looma ellujäämise kohta. Võimalik, et siga polnudki uppunud laeva pardal ja ei ujunud ookeanis. Siga jäi Bikini atollile katseloomi vedanud vaatluslaevale Burleson, kus ta varjas end senikaua, kuni plahvatused lõppesid. Sellisest versioonist kirjutas ajaleht The Lewiston Daily Sun üsna pea pärast tuumakatsetust, 22. juulil 1946.

Koer Bamse

1937-1944, Norra, Šotimaa

Isane bernhardiin Bamse (tõlkes „kaisukaru”) sündis Oslos 1937. aastal. Peatselt ostis looma endale vaalapüügilaeva Thorodd kapten Erling Hafto, kes võttis teda juba alates kutsikana pidevalt merele kaasa. Kapten Hafto tütar Vigdis meenutas hiljem oma memuaarides Bamset kui väga head ja lahket koera, kes vaatas Honningsvågi linnas mängivate laste järele. Ka koerale endale meeldis lastega mängida ja lapsed kasutasid teda ratsaloomana ja talviti kelguvedajana.

Teise maailmasõja alguses võeti kalalaev Thorodd Norra kuningliku mereväe teenistusse patrull-laevana, Bamsest sai aga 9. veebruaril 1940 meeskonna ametlik liige. Pärast seda, kui sakslased Norra vallutasid, pages Thorodd Suurbritanniasse, kuhu jõudis 17. juunil 1940. Miinilaevaks muudetud Thoroddi baaslaagriks jäid kuni sõja lõpuni Montrose ja Dundee Šotimaal. Bamse hoidis üleval laeva meeskonna moraali, kui seisis lahingute ajal laeva suurtükitornil. Selle jaoks valmistas meeskond talle spetsiaalse metallkiivri.

Bamse sai hakkama mitme kangelasteoga. Nii päästis ta nooremohvitseri Olav August Johan Nilseni teda noaga ähvardanud mehe käest, lükates ründaja merre. Samuti tõi ta kaldale vees ulpinud meremehe Reidar Pederseni, päästes sellega tema elu. Raske, 88 kilo kaalunud laevakoer sai tuntuks sellegagi, et tegi lõpu tülidele ja kaklustele meeskonnakaaslaste vahel: ta lihtsalt asetas oma käpad meeste õlgadele, sel viisil neid rahustades.

Üheks Bamse ülesandeks Šotimaal oli koguda linnaloa saanud meeskond kõrtsidest kokku ja eskortida nad laevale tagasi. Selleks sõitis ta bussiga ilma saatjata. Talle ostetud sõidupilet kinnitati kaelarihma külge. Bamse astus Broughty Ferry Roadi bussipeatuses bussi ja sõitis Dundeesse, kus käis meestel baarides järel. Kui ta oma sõpru ei leidnud, siis sõitis koer bussiga tagasi baasi. Väidetavalt olevat Bamse ka ise kõrtsides õlut limpsinud ja veel meeldis talle laevatekil madrustega jalgpalli taguda.

Algselt oli Bamse oma laeva maskott, siis sai temast Norra mereväe maskott ja lõpuks oli ta kõigi Norra relvajõudude sümbol. Madrusemütsis laevakoera fotot kasutati sõja ajal tihti lihavõtte- ja jõulukaartidel. Bamse suri 22. juulil 1944. aastal südamepuudulikkusesse. Ta maeti Montrose’i sadamas kõigi sõjaväeliste auavaldustega. Tema matustel osales tuhatkond inimest, sealhulgas Norra ja liitlasvägede sõdurid ning kohalikud elanikud. Postuumselt autasustati Bamset mitme medali ja ordeniga. Bamse on üks vähestest loomadest-sõjakangelastest, kellel on olemas isiklik veebilehekülg: Bamsemontrose.co.uk.

Tuvi Commando

1940. aastad, Suurbritannia

Üks kuulsamaid eriotstarbelisi linde Teise maailmasõja ajal oli inglastele kuulunud tuvi nimega Commando. Ta oli üks 200 000 tuvist, kes olid registreeritud nn riiklikusse tuviteenistusse Suurbritannias (National Pigeon Service). Inglismaal Lääne-Sussexis elanud tuvifanaatik Sid Moon kasvatas kodutuvisid ja tegi seejuures juba alates Esimesest maailmasõjast koostööd Briti tuviarmeega. Ühe oma tuvi, nimelt Commando dresseeris Moon sõnumeid edasi toimetama ja seejärel naasma lähtekohta. Hiljem sai Commandost üks ajateenistusse kutsutud tuvidest, kellele anti identifikatsioonikood NURP.38.EGU.242.

Tuvi ülesandeks oli abistada salaagente ja luurajaid, kelle Briti eriteenistused olid vaenlase tagalasse toimetanud. Selles näitas Commando end kõige paremast küljest. Sõjaväelise karjääri jooksul sooritas Commando umbes sada lendu natside okupeeritud Prantsusmaa territooriumile, toimetades edasi salainfot jala külge kinnitatud väikses metallkanistris. Briti partisanid viisid tuvi lahingupiirkonda, kus ta lendu lasti. Eriti paistis Commando silma kolmel missioonil juunis, augustis ja septembris 1942, kui ta edastas ülitähtsat luureinfot Saksa vägede paiknemise, tööstuslinnade ja haavatud Briti sõdurite kohta. Commando ellujäämisvõimalust hinnati ühele kaheksast, sest tal tuli silmitsi seista Saksa snaiprite, kurnatuse, halbade ilmastikutingimuste ja vaenlase väljaõpetatud kullidega.

1945. aastal sai tiivuline sidemees oma julguse eest Dickini medali, mis on Victoria risti analoog, mida antakse inimestele vapruse ja kangelaslikkuse eest. See 1943. aastal asutatud medal sai nime heategija ja loomaaktivisti Maria Dickini järgi, kes pani tähele, et sõja ajal paistavad inimeste kõrval vaprusega silma ka loomad. 2004. aastal müüdi Londoni oksjonil Commandole antud Dickini medal 9200 naela (17 500 dollarit) eest Suurbritannia kollektsionäärile, kelle kogus oli juba kolm taolist auhinda. Medali, mille väärtuseks hinnati 5000–7000 naela, pani müüki Sid Mooni lapselaps Valerie Theobold. Pärast sõda nautis Commando kuulsusele sarnast staatust ja osales sõjatuvide näitusel.