SAA ÜLE I Terapeut selgitab: miks sa ei tohiks kunagi kellelegi öelda “saa üle!”

Terapeut Liis Kuurme tõdeb, et paljud inimesed on olukorras, kus neile öeldakse igal sammul, kuidas peaks käituma, olema ja ennast väliselt näitama. Sellele on lisandunud veel üks aspekt – kuidas me peaksime ennast tundma.

Kellel on õigus anda teiste tunnetele hinnangut?

“Öelge mulle, kuidas ma peaksin ennast täna tundma? Kellel on see õigus anda sellele hinnangut? Kui ma olen kurb, siis kellel on õigus öelda, et ma peaksin olema hoopis õnnelik? Kui ma olen aga rõõmus, kes ütleb mulle, et ma tegelikult peaksin olema hoopis tõsine? Kui ma olen aga jäänud ilma inimlikkusest ja hoolivusest selle kõige sügavamas mõttes – kellel on õigus öelda sellisel juhul, kuidas ma peaksin ennast tundma? Kellel on see õigus? Minul? Sinul? Naabrinaisel? Lapsel? Ülemusel? Õpetajal? Ühiskonnal? Riigil? Jumalal?” soovitab Kuurme mõelda.

Ta tõdeb, et on ka oma enda isiklikus elus kordi ja kordi puutunud kokku olukordadega, kus tunneb ennast ühtmoodi ja siis on keegi, kes ütleb, et ta ei tohiks seda tunda, vaid hoopis teistmoodi. Ja see on lõpuks ajanud segadusse – kõigepealt on sisemine tunne, mis ütleb üht, aga siis tuleb keegi ja ütleb, et see on justkui vale?

Ta meenutab valusat hetke oma elus, kus ta mattis oma isa ja oli tohutus leinas, nuttis ja vajas lihtsalt seda, et saaks oma tundeid tunda, kuid talle öeldi hoopis: “Elu läheb edasi. Saa üle!”
Kui ta kaotas lapse, öeldi talle: “Aga sul on ju teine laps olemas. Saa üle!”
Kui ta kaotas usu endasse, öeldi: “See pole nii – sa oled võimekas ja saad alati hakkama! Saa üle!”
Kui ta kaotas oskuse ning soovi hingata ning oli valmis päriselt alla andma, öeldi: “Sa oled argpüks ja nõrk! Saa üle!”

Ta tõdeb, et kui inimene on oma tunnetega nii puntras ja need tunded on segunenud hirmuga üldse toakardinat eest tõmmata ja põhiline aeg möödubki teki all nuttes, mis kasu oleks tal sellest, kui keegi ütleks talle, et ta ei tohi neid segaseid tundeid tunda ja kurb olla?

“Need inimesed, kellel on täna hing haige või vaim kustumas, ei vaja mitte ühtki kohtumõistjat, kes ütleks neile, kuidas nad peaksid ennast tundma. Mitte kellelgi pole seda õigust,” paneb ta südamele.

Raske on aru saada, millised on enda tunded ja mis tulevad teiste hinnangutest

Kuurme nendib, et tema vastuvõtule jõudnud inimesed lausuvad kui ühest suust, et tohutu infomüra keskel ei ole võimalik enam aru saada, milline on enda mõte ja tunne ja milline on see, mis on vaikselt hiilinud nende sisse välistest tingimustest, hinnangutest ja normidest lähtuvalt.

Sageli on nende inimeste hinged haiged ennekõike seepärast, et keegi on neile öelnud – “sa tunned valesti! Saa üle!” Ja kui seda on piisavalt veenvalt nii korratud, võtab inimene selle suhtumise omaks. Kuid selle asemel, et minna ja tõestada, et nendel teistel inimestel oligi õigus, nad enamasti murduvad. Ja teised, kes lähevad ja “saavadki üle”, murduvad üsna peagi siiski selle kinnimätsitud ja varju pistetud tunde plahvatuse all. Aga miks? Sest neile öeldi, et see, mida nad oma madalseisus olid tundnud – et see pole normaalne.

Kuurme räägib, et kui inimene kaotab ühenduse oma tunnetega, kaotab ta ka ühenduse enda algolemusega. “ Minu jaoks on ühendus enda algolemusega see, kui tunnen ennast olevana mugavalt oma nahas, mul on arusaam ja aktsept kõikide oma mõtete, hirmude ja tunnete osas. Ma võtan elu ja olukordi täpselt sellistena, nagu need on. Lisaks pole mul vajadust või soovi, rääkimata õigust anda hinnanguid ja sundida “saama üle”!” räägib ta.

Kuurme rõhutab, et on täiesti normaalne, kui ütled: “Ma ei saa üle! Mitte veel! Ma annan endale aru, et on normaalne olla selliste tunnetega, nagu ma parasjagu olen valinud. Kui aeg on küps, saan ma üle!”