“KÕIK ON P*RSES” I Ainus loogiline viis parandada maailma on parendada iseennast

New York Times’i menukirjanik Mark Manson tõdeb oma menukis “Kõik on p*rses”, et inimlikkuse valem on kõigest põhimõte. See ei tõota mingit tuleviku-utoopiat. See ei meenuta itkedes taga mingit põrgulikku minevikku. Keegi ei ole parem ega halvem ega üllam kui keegi teine. Kõik, mis loeb, on teadliku tahte austamine ja kaitsmine. Ja jutul lõpp.

Tee igas hetkes lihtne otsus

Manson kirjutab, et üks ajaloo mõjukamaid mõtlejaid Immanuel Kant mõistis, et kui hakata tuleviku üle otsustama ja seda ette kirjutama, lastakse valla lootuse hävitav potentsiaal. Siis hakatakse muretsema inimeste uskupööramise, mitte nende austamise pärast; teistes kurjuse hävitamise, mitte selle iseendast välja juurimise pärast.

Selle asemel otsustas ta, et ainus loogiline viis maailma parandada on iseennast parendada – saada suureks ning muutuda vooruslikumaks -, tehes igas hetkes lihtsa otsuse suhtuda iseendasse ja teistesse kui eesmärkidesse, mitte kui abinõudesse.

Ole aus. Ära juhi oma tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale ega tee endale haiget. Ära põlga kohustusi ega vannu alla hirmule. Armasta avatult ja kartmatult. Ära allu primitiivsetele impulssidele ega lootusrikastele pettustele. Tulevikus pole ei taevast ega põrgut. On vaid valikud, mida sa igal hetkel teed.

Kas käitud tingimustega või tingimusteta? Kas kohtled teisi kõigest vahenditena või võtad neid kui eesmärke? Kas pürgid täiskasvanuliku vooruse või lapsiku nartsissismi poole? Manson selgitab, et lootus ei pea sellesse võrdusesse üldse sattumagi. Ära looda parema elu peale. Lihtsalt ole parem elu.

Kant mõistis, et eksisteerib loomulik seos meie eneseaustuse ja austuse vahel, mida tunneme maailma vastu

Manson selgitab, et väärtused, mis sätestavad meie identiteedi, on šabloonid, mida kasutame suhtluses teistega, ning meie suhtluses teistega ei saa toimuda arengut, kui arengut ei toimi meis endis.

Kui me pürgime naudingut ja lihtsaid rahuldusi täis elu poole, suhtume iseendasse kui abinõusse oma nauditavate eesmärkide saavutamiseks. Seega pole enda arendamine mitte suurema õnne vaid pigem suurema eneseaustuse kultiveerimine.

“Öelda endale, et sa oled kasutu ja p*sk, on sama halb kui öelda teistele, et nad on kasutud ja pasad. Endale valetamine on sama ebaeetiline kui teistele valetamine. Enda vigastamine on sama tülgastav kui teistele haiget tegemine. Enesearmastus ja endast hoolimine ei ole seega miski, mille kohta peaks õppima või mida peaks praktiseerima. Need on asjad, mille eneses kultiveerimiseks oled sa eetiliselt kohustatud, isegi kui need on kõik, mis sulle jäänud on,” kirjutab Manson.

Inimlikkuse valemil on doominoefekt: sinu paranenud võime iseendaga aus olla suurendab sinu ausust teiste vastu, sinu ausus teiste vastu mõjutab aga neid teisi iseendaga ausamad olema, mis aitab omakorda neil kasvada ja küpseda. Sinu võime iseennast mitte abinõuna kasutada aitab sul kohelda ka teisi kui eesmärke. Kui ajad korda suhted iseendaga, lapid positiivse kõrvalmõjuna kokku suhted ka teistega, mis aitab omakorda neil ajada korda suhted iseendaga ja nii edasi.

Manson sõnab, et niimoodi muudetakse maailma – mitte mingi kõikehõlmava ideoloogia või massilise religioosse uskupööramise või valesti kohaldatud tuleviku-unelmatega, vaid sellega, kui igaüks saavutab küpsuse ja eneseväärikuse olevikus, siin ja praegu. Kultuuridel ja kogemustel põhinevad religioonid ja väärtussüsteemid jäävad kestma; erinevad ideed selle kohta, kuhu me suundume ja kust tuleme, on igavesed. Kuid, nagu uskus Kant, peab igas hetkes peituv lihtne küsimus väärikusest ja austusest olema universaalne.