Dave Benton: minu ema oli võitleja, ellujääja, tõeline daam ja armastav abikaasa!

Dave Bentoni raamat “Olen see, kes olen” on otsekohene ja siiras lugu ühe Arubalt – läbi mitmete rännakute Eestisse tulnud mehe isikliku elu tõusudest ja mõõnadest, sisemaailmast, uskumustest ning elufilosoofiast. See on aus kõnelus oma sügava sisemise minaga, tema kogemuste sõnastamine ja elutarkuste jagamine lugejalegi.

Avaldame raamatust katkendi, kus Dave Benton räägib perekonnast ja oma vanematest.

Aruba ja elu enne Eestit

Oma raamatu sissejuhatuses mainisin lühidalt erinevaid märksõnu oma noorusest, perekonnast, esimesest abielust Arubal, elust Hollandis, karjäärist Euroopas ja Eestisse tulekust ning uuest elust.

Nüüd alustame aga algusest – järgnevad küsimused selles peatükis avavad seiku elust Arubal enne, kui otsustasin sealt lahkuda ja Eestisse kolida.

Ma kuulun suurde perekonda. Kujutage ette kolme õde ja nelja venda, kellest kõik on üksteisest paar-kolm aastat nooremad või vanemad. Minust vanemaid õdesid-vendi oli viis. Isa käis tööl, vahel ka tööd otsimas, ema aga kandis meie eest kodus hoolt ja kasvatas meid suure armastusega.

Me polnud üldse rikkad, pigem oli paljustki tavapärasest puudus, kuid tänu oma vanematele kasvasime üles üheskoos ja õnnelikult. Nad õpetasid meid hoolima üksteisest ja sellest vähesest, mis meil oli. Hoidsime väga kokku. Õed mängisid nukkudega, palmitsesid üksteise juukseid ja tegid kõike muud, mida tüdrukud ikka teevad. Muidugi ka õppisid üheskoos. Meie, poisid, olime huvidelt sarnased – jooksime ringi, mängisime palli, lõhkusime asju ja tegime muid poiste tempe. Perekonnana seisime kaljukindlalt üksteise eest läbi kõigi nende aastate. Elasime Dakota-nimelises külas, seega väga väikeses kogukonnas, kus kõik tundsid kõiki. Majad külas kuulusid riigile ja neid renditi elanikele. Need majad mulle ei meeldinud, sest olid kitsukesed ja seal oli vaevu ruumi liikuda, mis tähendas, et toas mängida ei saanud. Muidugi ei Aruba ja elu enne Eestit kuulanud me kunagi sõna ja pidevalt juhtus väikeseid äpardusi. Kuid me kasvasime üles üksteist igati toetades.

Mäletan, et kooliminekuks kulus pool tundi ja teist sama palju tagasi. Meil, väiksematel, oli alati suurem vend kaasas. Kui meie küla sai oma kooli, muutus asi lihtsamaks, sest see oli vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel kodust ning me läksime ja tulime ikka koos. Keskkooli jõudes hakkasime jälle linna vahet käima, nüüd pigem sõprade seltsis. See oli meie aeg. Enamusel lapsevanematest polnud oma transporti, nii et hommikuti ja pärast kooli oli kogu küla noorsugu teel linna ja tagasi. Ühe pere lapsed käisid ikka üheskoos, niimoodi oli see tol ajal peredes kombeks.

Ühtehoidmine oli elu võti. Meil oli au sees mõttetera: “Pere, kes palvetab koos – püsib koos”. Teisisõnu – koos olles suudame kõike ja meil on eluks vajalik ning väärtuslik olemas.

Kellest põlvned? Kus on Su esivanemate juured?

Mu ema vanemad olid erinevat päritolu: vanaema oli Aruba arawaki indiaanlaste järeltulija ja vanaisa põlvnes eurooplastest. Meie perekonna kaugemad juured ulatuvad isegi Varssavisse. Nii et saarel oli igasugu päritolu rahvast. Ema esiisade poolt nägin oma silmaga vaid vanaisa. Vanaema suri enne minu sündi.

Isa vanemad pärinesid aga naabersaarelt Curaçaolt. Nende eelkäijad omakorda olid aafriklased. Isa perekonna sugupuu juured on Zimbabwes. Kahjuks ei kohtunud ma kordagi oma isapoolsete vanavanematega.

Milline oli su ema? Mida oled temalt õppinud?

Mu ema – puhaku ta rahus – oli võitleja, ellujääja, tõeline daam ja armastav abikaasa. Nägin temas kõiki neid külgi. Ta läks läbi elu püstipäi nii heas kui halvas. Ta toetas meid kõiges, innustas igati, et elus kellekski saaksime, et lõpetaksime kooli kõigi raskuste kiuste ning rajaksime haridusele toetudes oma elule alusmüüri – see oli tema moto. Mu isal poleks saanud olla paremat naist. Ma ei mäleta kordagi, mil mu isa oleks koju tulnud ja ema poleks olnud teda toetamas. Õppisin temalt oskust enda eest võidelda ja mitte alla anda ning see on kinnistunud mu loomusesse maast madalast. Olen talle selle eest väga tänulik. Ta lahkus siit ilmast kõrges vanuses – 93-aastasena.

Milline oli su isa ja mis on tähtsaim, mida temalt õppisid?

Mu isa oli läbinisti positiivne inimene, elusse uskuja, abivalmis härrasmees ja suurepärane abikaasa. Tema peamine eesmärk oli teha tööd ja toita oma peret ning ta võitles selle nimel kogu elu. Isa oli hea meistrimees, puusepp, maaler, müüriladuja ja elektrik. Ta õpetas mullegi kõike seda, veendes mind, et kui peaks tulema päev, mil ma ei saa kedagi palgata või appi paluda, saaksin loota iseendale. Tal oli fantastiline stiilitunnetus – alati riietus ta kõige maitsekamal moel ja kandis kübarat. Lisaks tehnilistele oskustele ja isaksolemise tarkusele, õppisin temalt ka austavat käitumist naiste suhtes. Ta armastas mu ema ja kohtles teda alati kui kuningannat: avas talle uksi, pakkus istet, suudles kätt, tegi süüa, jagas komplimente soengu ja riietuse kohta. Ta kiitis ema kokakunsti ega tõstnud kunagi tema peale häält. Isa jäi härrasmeheks kuni oma surmani seitsmekümne kolme aasta vanuses. Mu vanemad tähistasid oma neljakümnendat pulma-aastapäeva vaid mõni nädal enne isa surma.

Hoidkem ja armastagem oma vanemaid! Ja näidake armastust välja! Dave Bentoni raamatu “Olen see, kes olen” saab tellida Apollo ja Rahva Raamatu e-poest!