SOS ema Karin: iga laps vajab erinevat selgitust ja lähenemisviisi!

Lugude jutustaja, peretraditsioonide hoidja, lastega maailmaasjade arutaja ning emme, kellele üle kõige maailmas meeldib oma suure perega koos olla. Karin on emme, kes kasvatab SOS lapsi oma isiklikus kodus.

“Ma olen kogu elu teadnud, et ilma lasteta ma ei jää!“ meenutab Karin heldinult. „Kui oma abikaasaga kohtusin, tuli ka lastest juttu ning juba siis oli meil ühine teadmine, et lapsi saab meie peres olema palju.“

Nii see ka läks. 18, 15 ja 8 aastat tagasi sündisid lapsed ning Karin nautis emarõõme suurima tänutundega. Tema südames oli aga kogu aeg omalaadne rahutus, mis koputas aeg-ajalt Karini südametunnistusele ja andis märku, et sinu ellu mahuks veel lapsi. Karini ääretu soojus ja empaatiavõime, imeline oskus jääda rahulikuks ka kõige keerulisemates olukordades tõestasid nii talle endale kui tema perele, et on aeg anda oma elule veel mastaapsem mõõde. Just sel hetkel pakkus Elu ise Karinile võimaluse hakata keerulisest perest pärit 4aastastele kaksikutele hoolduspereks ning Karin ütles Elu Võimalusele „Jah!“.

Elumuutev otsus

„Raske on ette kujutada elamistingimusi, kus need lapsed elasid,“ meenutab Karin aastatetagust aega, mil elu viis ta kokku ühe keerulise Eesti perega, kus teiste hulgas elasid ka kaks imearmast kaksikutest õde-venda. Maast laeni kõrguvad prügihunnikud toas, hingemattev hais, tuba täis väikesi ja suuremaid lapsi. Siis ta veel ei teadnud, et sellest lävest üleastumine tähendas tema enda pere jaoks elumuutvat otsust, mida ta ei ole mitte kunagi hetkekski kahetsenud. Karin mäletab siiani seda šokki, mis teda tabas, kui esimest korda üle sellise pere ukseläve astus. Karin oli sotsiaalvaldkonnaga kokku puutunud varemgi, sestap poleks pidanud teadmine selliste perede olemasolust väga jalgu alt ära lööma, kuid reaalsus oli paraku teine. Kahjuks polnud selle pere kooshoidmine võimalik ning laste vaimse tervise huvides tuli nad perest kiirelt eraldada.

Väikese tüdruku sisse mahub väga palju viha

„Kaksikud on oma iseloomult täielikud vastandid. Kui poiss on hästi tagasihoidlik, pigem rahulik ja allaheitlik, siis tüdruk on hulljulge, äärmiselt rahutu ning kohati isegi vägivaldne. Ma ei oleks eluski uskunud, et pisikese armsa tüdruku sisse võib mahtuda nii palju viha,“ meenutab Karin aega, kui lapsed perre saabusid. „Näiteks rebis tüdruk ühel vihahetkel lõhki oma kombinesooni. Maharahunemise protseduure tuli meil alguses teha kümneid kordi päevas. Oma emotsioone taltsutada ning end vaoshoitult väljendada ei osanud ta üldse. Samuti oli lastel ääretult suur tähelepanuvajadus – nad tahtsid kõike jagada, koos teha, pidevalt pidi nende kõrval olema. Energiahulk, mida nad võtsid, oli tohutu.“

Sama üüratu oli ka nende söögiisu. „See oli hämmastav, kui palju võisid nii väikesed lapsed süüa! Sain kohe alguses aru, et nende puhul peab kehtima kindla portsu reegel. Oluline on, et lapsed teaksid, et varsti saab jälle süüa. Kõige keerulisem oligi neile selgeks teha, et söök ei lõpe otsa ning kogu toitu, mis majapidamises leidub, ei pea korraga ära sööma. Lastel oli kogu aeg hirm, et homme enam süüa ei saa,“ räägib Karin.

Karini arvates on keeruliste laste puhul kõige olulisem, et lapsed teaksid oma õigusi ja kohustusi, neil oleks kindlad reeglid ning vanemad ise oleksid igas oma nõudmises eeskujuks.

Kuigi reegleid tuli meelde tuletada tuhandeid kordi päevas, nägi Karin, et argipäeva rutiin ning ema enda rahulikuks jäämine on kogu asja võti.

Kas me ööseks võime jääda?

Karini pere elab maaliliselt kaunis Lõuna-Eesti talus, kuhu koliti 11 aastat tagasi. Karini abikaasa on kuldsete kätega mees ning kui ette tuleb võtta mõni töö, siis saab see tehtud enne, kui Karin jõuab suudki paotada.

Kõigi laste ühiseks kohustuseks on tegeleda pere väikese linnufarmiga, kuhu kuuluvad pardid, haned ja erilised kanad. Farm oli Karini enda suur unistus, mida nüüdseks on peetud üle kuue aasta.

„Maal elamisel on suured võlud. Meil on kaunis loodus, palju ruumi ja avarust, lastel on õues kogu aeg midagi teha, suviti jookseb meie õue peal üle kümne lapse, kõik laste sõbrad ka! Lastel on nii mõnus olla, et väga tihti kuuleme küsimust: „Kas me ööseks võime jääda?“ No muidugi võib!“

Kui vahel kuuleb nurinat, et maal elades pole kuskilt võtta arendavaid huviringe, siis Karin sellega nõus pole. Tema lapsed on suured jalgpallihullud, käivad muusikakoolis ja rahvatantsus ning on ka õppimises tublid. Vanem tütar tegeles pikki aastaid professionaalsel tasemel võistlustantsuga ning võidetud karikaid ja medaleid ei jõua kokku lugedagi. Paraku on selle spordialaga tegelemine väga kulukas ning ühel hetkel otsustas pere ühiselt, et enam ei jätka. Tragi tüdruk leidis endale kohe uued hobid ning suureks kurbuseks aega ei raisatud.

Kas hakata SOS-pereks?

„Meie alustasime hooldusperena ning hiljem „kolisime“ SOS Lasteküla alla. Erinevus on väga suur,“ kirjeldab Karin. „Kui hoolduspereks olles pead väga palju asju ise välja uurima, oma õigusi täpselt teadma, bürokraatiat on otsatult palju ning nõu pole küsida kelleltki, siis SOS Lasteküla pereks olles on sulle abiks professionaalne tugivõrgustik ehk usaldusväärsed abilised, kes sinu eest hoolitsevad, pakuvad koolitusi ja supervisioone ning kellele saab iga hetk helistada, ükskõik millist abi on vaja. SOS-is on inimesed, kes on inimlikud, soojad ja kes märkavad juba eos, kui hakkad murekoorma alla kössi vajuma. See on väga suur tugi, sest teadmatust ning muresid võib vanemliku hooleta last oma perre võttes alguses ette tulla palju.“

Väga oluline on ka see, et perel oleks hea klapp valla sotsiaaltöötajaga. Karini koostöö selle valla sotsiaaltöötaja Kajaga, kust lapsed pärit on, sujus väga hästi. Üksteist aidati nii nagu osati ning vajalikul hetkel oldi üksteisele toeks.

Karin on ise oma kogukonnas väga aktiivne informatsioonijagaja – kuna ta on pikkade aastate jooksul läbi läinud tulest ja veest, nõustab ta nüüd päris mitmeid peresid, kel endal soov võtta perre vanemliku hooleta jäänud laps.

„Mu silmad säravad ja hing laulab!“ naerab Karin. „Mulle nii meeldib see, mida ma teen! Kui algselt käisin pere kõrvalt ka palgatööl, siis nüüd olen päris kodune – aega on rohkem lastega tegeleda ning selleks on ka ideaalne võimalus – SOS Lasteküla võimaldab mul teha just seda, mida kõige rohkem on vaja – laste jaoks olemas olla.“

Lugude jutustamise meister

„Iga laps on erinev. Nad vajavad erinevaid selgitusi, põhjendusi ja lähenemisviise. Lapsi kasvatades peab olema väga hea fantaasiaga ning oskama lugusid jutustada,“ ütleb Karin ning toob näiteks Nukitsamehe-elu reeglite loo.

„Kui meie kaksikutel on vihahood ning suur isu asju lõhkuda, siis pakime asjad ja lähme metsa, kus jutustan neile loo Nukitsamehest. Nukitsamehed on lapsed, kes ei taha elada kodureeglite järgi ning lähevad elama metsa, kus nad saavad karjuda, trampida ja teha, mida iganes tahavad. Aga metsas emmet ei ole. Kodus on. Meil on metsas oma jahimehe pukk, kuhu otsa ronime ja elu üle siis järele mõtleme. Elulisi näiteid on vaja. Pärast seda tuleb tavaliselt rahulikum periood, kus kodureegleid rikkuma ei kiputa. Tegelikult lastele metsas käimine väga meeldib. Kuna abikaasa on jahimees, viime tihti koos lastega loomadele jahipuki alla toitu ning naudime lihtsalt koosolemist. Sellest sain inspiratsiooni ka Nukitsamehe-loo jaoks – kes ta selline oli ja kuidas temast lõpuks hea inimene sai. Ei ole olemas ületamatuid probleeme. Kõigele leiab lahenduse, kui oled ise positiivne ning sul on kõrval inimesed, keda 100% usaldad.“

Lastega koos koged imelisi hetki

„Õhtuti meeldib meile koos istuda ja maailma asju arutada,“ meenutab Karin üht väga paljudest jutuajamistest. „Väike tütar sasis mu juukseid ja poiss puges lihtsalt külje alla. Nad teavad, et õhtul kella kaheksast on meil nutiseadmevaba aeg ja siis saab rääkida oma muredest ja rõõmudest. Selle õhtu teemaks tuli meie pere. Väike tütar oli mures, et kas me oleme ikka päris pere. Seletasin talle, et kõik, kes me siin majas elame, oleme üks suur pere. Tema küsis, et kas emme armastab siis kõiki oma lapsi väga ja mina vastu, et muidugi emme armastab kõiki oma lapsi, olgu nad siis suured või väikesed lapsed. Nägin ta silmist, et tal oli ikka soov edasi arutada ja midagi ilmselt hingel ning küsisin, et kas tal on mingi mure. Hingevärinal ütles ta, et koolis üks laps ütles, et ta pole minu laps ja siis ta ju ei ole meie pere oma. Esmalt ma kohkusin, et kuidas saab keegi üldse nii öelda, siis seletasin aga väga rahulikult, et sina oled ikka minu väga kallis laps, kuigi ma su päris ema ei ole ning kallistasime kõvasti-kõvasti. Nägin, kuidas laps muutus rõõmsaks ja pärast väikest mõttepausi ütles ta, et meil on maailma kõige suurem ja armsam pere. Selliseid sõnu kuuldes lihtsalt tean, et ma olen õiges kohas ja teen õiget asja, sest mis saab elus olla veel tähtsam kui see, et sinu lapsed on rahul ja õnnelikud!“

Kaks emmet

„Ühel teisel mõnusal õhtul istusime kogu perega elutoas diivanil ja vaatasime telekat,“ meenutab Karin üht teistsugust harrast hetke.  „Televiisorist tuli reklaam, kus väike tüdruk julgustas oma issit välja minema ja neile uut ema leidma. Sellest vihjest sündis tol õhtul nende pere eriline lugu. Karin uuris oma väikestelt kaksikutelt, kes juba mitu aastat nende pere täieõiguslikud liikmed, kas nad mäletavad oma päris esimest ema. Ja kas nad mäletavad, et neil on tegelikult kaks emmet – üks, kes neile elu andis ja teine, kes neid kasvatab. Üks väike kaksikutest hüüdis rõõmsalt, et jah, teab küll ja mäletab ka oma esimest ema. Hetk hiljem hakkas tüdrukuke suure õhinaga kirjeldama, et kui nad oma esimeses kodus olid, millised siis nägid välja nende voodid ja kuidas üks emme sõbranna neile need voodid tõi ja et tema tuba polnud veel päris ära remonditud aga kui ilus kõik oli!

Karinil tulid heldimuspisarad silma. Ühelt poolt oli see väikese lapse hingeline õhin nii armas ja teiselt poolt ka väga kurb, sest tüdrukuke ei kirjeldanud mitte oma esimest ema, vaid seda kui nad olid jõudnud juba Karini juurde, nende praegusesse koju.

Kurb oli just see, et nad ei mäletanud oma esimesest emast ning kodust mitte midagi. Veel kurvem oli aga see, et nende päris ema ei ole oma laste vastu mingisugust huvi üles näidanud. Kogu selle arutelu juures siblis rõõmsalt ringi Karini bioloogiline laps, kaksikutest natuke suurem poiss ning ütles äkki rõõmsalt: „Emme, onju on olemas ka emade lastekodud, kust isad saavad endale uued emmed valida?“

No nuta või naera aga lastega juba igav ei hakka ning tore on see, et lastel on nii elav ja fantaasiarohke kujutlusvõime! Kui nalja pole saanud, siis polegi nagu päev veel päriselt hoogu sisse saanud!

Kogu Karini suur tutvusringkond teab, et nende perre tulid lastekülast kaks rõõmsameelset kaksikut, kes on nelja ja poole aastaga kasvanud nende pereliikmeteks ja mitte keegi ei ütle neile, et teie olete lastekodu lapsed, vaid ikka õde ja vend ning tegelikult ei olegi ju vahet, kas kasvatada kaht või kuut last, oluline on, et jätkuks jõudu ja armastust ning kodusoojust.

Võitleb oma laste eest kui emalõvi

„Kaksikutest poja kõne on selle ajaga, mil ta meie peres olnud, teinud hüppelise arengu,“ on Karin suure saavutuse üle tõeliselt õnnelik. „Ma olen enda üle väga uhke, et jäin kaks aastat tagasi endale kindlaks ja jätsin poja veel aastaks lastaeda, et ta saaks kooliminekust rohkem kindlust juurde.“

Aga selleks, et laps saaks veel aastaks lasteaeda jääda, pidi Karin läbima korraliku kadalipu. „Päris kurb oli tõdeda, et nii lastaia direktriss kui logopeed olid väga kindlad, et poiss ei vaja pikendust ja on kooliks igati valmis. Pidin pöörduma Rajaleidjasse, et saada enda arvamusele kinnitust, et laps ei ole koolivalmis ning vajab veel tuge ja toetust. Käisin kõikide vajalike arstide ja spetsialistide juures ning saingi igaühelt kinnituse, et minul on õigus ja poiss vajab koolipikendust.“

Septembris lasteaeda minnes tundus Karinile, et logopeedi vastuvõtud poega eriti ei aita, sest temaga ei tehta piisavalt tööd ning ta otsustas teise logopeedi juurde otsida. Imekombel saigi Karin pojale Tartusse ajad ning vastuvõttudel käies tundus Karinile juba õige varsti, et kõne hakkab kiiresti paranema. „Väga tihti harjutame ka kodus, teeme koos peegli ees põnevaid näoliigutusi ja naerame, et kellel paremini välja tuleb. Laps on palju rõõmsam ja enesekindlam, räägib julgemalt, ei tunne ennast halvasti, kui midagi segamini läheb, vaid parandab end ise. Ma olen endaga ikka väga rahul, et kuulasin oma sisemist häält, mis ütles, et poiss vajab rohkem abi,“ julgustab Karin kõiki emasid oma sisetunnet kuulama ja abi otsima ka siis, kui spetsialistid su ümber arvavad, et probleeme pole. Kes siis veel oma last kõige paremini tunneb, kui mitte ema.

Armsad peretraditsioonid lähendavad erinevaid põlvkondi

Karin peab peretraditsioone väga tähtsaks ning erilise tähendusega sündmuste tähistamisesse kaasatakse sageli ka Karini ja tema abikaasa vanemad ehk laste vanavanemad.

Üks armsamaid traditsioone on seotud jõuluajaga. Kuna Karini pere on suur metsafänn, siis on nende pere kindlaks traditsiooniks ise metsast jõulukuuse otsimine. „Hästi tore on metsas jälgida, kuidas kõik sumpavad mööda metsa ringi ja püüavad ilusaimat kuuske leida,“ meenutab Karin iga-aastast lõbusat kuusetralli.  „Kuna meid on palju, siis oleme vahel ka peitust mänginud ja end puude taha peitnud. Lastele meeldib, kui  ka emme ja issi lapseks muutuvad ja kõik ulakused kaasa teevad!“

Jõuluaja ilusaks traditsiooniks on ka see, et jõululaupäeval saadakse kogu perega kokku Karini ema juures. Alati enne vanaema juurde minekut käiakse aga surnuaias ning pannakse lähedaste haudadele küünlad. Lapsed ootavad seda käiku väga. „Surnuaeda mineku jätame nimelt hämarasse, kui pimedas küünlad põlevad ja käest kinni lastega jalutame,“ ütleb Karin. „See annab nii hea sooja tunde ja rahu hinge, nii endale kui lastele. Alati ka selgitame, kellele küünla paneme, sest lastel on  palju küsimusi, et kuidas neid enam ei ole ja kas nad ikka teavad, et me seal käime ja küünlaid viime. On mingi imeline võlu selles hetkes, kui oled koos lastega hämaras, vaatad neid tuhandeid helklevaid küünlaleeke enda ümber ning tunned endas sügavat sisemist rahu ja õnnetunnet.“

Selline rahuleidmise hetk iseenda jaoks on tulnud Karini enda lapsepõlvest, sest ka tema vanemad käisid jõululaupäeval alati surnuaial ja pärast saadi vanaema juures kokku. Kuna Karini vanaema enam ei ole, jätkub nüüd jõululaupäeva peretraditsioon Karini ema juures, kuhu tuleb ka Karini venna pere. „Hea on see, et emal on suur maja, kuhu me kõik kokku tulla saame. Lapsed ootavad seda väga, eks ikka jõuluvana ja kinkide pärast aga nii hea on näha, kui õhinasse lapsed lähevad ja pidevalt küsivad, et mitu päeva veel peame magama, et vanaema juurde saaks.“

Karini pere pühapäevad on kujunenud pannkoogi küpsetamise päevadeks. „Nii tore on lapsi jälgida,  kuidas nad omavahel arutavad: täna on laupäev, saunapäev ja teine ütleb vastu, et homme on siis ju pannkoogi päev ja issi teeb meile suuri pannkooke!“ räägib Karin. „Pühapäeva hommikuti lasen end hellitada, abikaasa toob alati pühapäeva hommikul koogi ja kohvi voodisse. Kui on aga selline pühapäev, mil issi on jahil, siis toovad kohvi voodisse pisikesed dzentelmenid. See teeb südame nii soojaks ja toob pisara silma, kuidas lapsed vaeva näevad, teevad suure kallistuse ja lähevad siis toast ära, öeldes: „Emme, puhka nüüd!“

Pühapäevad on Karini peres ka reisipäevad, kus koos perega väljasõite tehakse. „Meie peres on 8 inimest, kaks täiskasvanut ja kuus last ning koos välja minnes tunneme end ühe suure tervikuna,“ räägib Karin. „Mulle endale meeldib alati viimasena kõndida, lasen kogu perel veidi eespool olla, et näha kui rõõmsad kõik on ja kuidas nad naudivad seda, mida me koos teeme.“

„Alati peame ka oma pere sünnipäevi. Me ei pea neid küll eriti suurelt aga oma kõige lähedastega saame kokku ning naudime oma suurpere võlusid ja oleme kõigi jaoks olemas. Näen kui väga seda lastele vaja on, et olla koos nii emme ja issi kui vanavanematega,“ ütleb Karin. „Ma tunnen, et oleme hästi kokkuhoidev pere ja see teeb meele väga rõõmsamaks, kui lapsed on rahul ja kõigil on hea olla.“

Igal suvel käiakse koos lastega ka telkimas. Vähemalt nädal aega ollakse kas Peipsi ääres või kuskil mujal mere ääres. Seda naudivad lapsed väga. Saab lõkkel süüa, ujuda nii palju kui süda lustib, vaadata õhtuti koos perega päikeseloojanguid. „See on jälle aeg, kus oleme kõik koos. Lastel on vaja kogeda ja näha, et neil on olemas vanemad, kes on alati nende jaoks olemas ja et perel on võimalik koos olla nii, et kellelgi pole kuskile kiiret. Sellepärast meile meeldibki telkida, et olla eemal nutiajastust ja kiirest elutempost, võtta aeg maha. Olla oma laste jaoks olemas ja leida ka endale aeg, kus ei pea midagi tegema, vaid saab lihtsalt olla ja oma armsa perega kooshingamist nautida,“ räägib Karin oma pere armsatest hetkedest. „Ma väga loodan, et meie peretraditsioonid lähevad ka minu lastele edasi ja nad saavad kunagi rääkida, et minu ema tegi ka nii ja meie jätkame seda!“

Eriolukorra algus oli väga raske

Kui eriolukord algas ja lapsed distantsõppele jäid, oli alguses väga raske õiget rütmi saada ja lastele selgeks teha, et ema on nüüd ka nende uus õpetaja. Paar nädalat valitses korralik segadus aga tasapisi harjusid lapsed uue elukorraldusega, emmest õpetajaga ning nüüd, tagantjärele saab vaid muiates meenutada neid hetki, mil tundus, et nüüd kohe jõuab kätte maailmalõpp ning hullemaks minna enam ei saa.

„Väga palju abi oli ka toetavatest kõnedest. Nii hea oli tunda, et ka keegi kuskil kaugemal hoolib ja tunneb muret, kuidas meil läheb,“ tänab Karin SOS Lasteküla tugivõrgustikku. Kuigi Karin kasvatab SOS lapsi oma kodus, siis tugivõrgustiku toetus ja abi kulub alati väga ära. „Sellistel hetkedel on väga tähtis toetav sõna ja mure südamelt ärarääkimine, siis on jälle jõudu edasi minna. Minu enda isiklik arvamus on, et see oli ikka paras katsumus eriolukorra ajal kõigega toime tulla aga palju aitas just koos perega looduses käimine, et korragi mõtted kodusest elust eemale saada. Ma olen nii õnnelik, et mul on nii armas ja hooliv pere, kes kõige raskematelgi aegadel oskavad üksteisele toeks olla ja just sellel kõige raskemal hetkel käe ümber kaela panevad ja ütlevad: „Emme, sina oled kõige tugevam ja me armastame sind väga!“ See eriolukord on meie pere veel rohkem kokku kasvatanud ja me oskame veel rohkem rõõmu tunda elust, mis meile antud on!“

Allikas: SOS Lasteküla