HEA SÕNA! Imbi Paju: kui inimene ei esita enam küsimusi iseenda ja maailmas toimuva kohta, siis elu ongi peatunud

Kirjanik, filmitegija ja loova ja teraapilise kirjutamise koolitaja Imbi Paju tuletab meelde, et igal advendiküünlal on oma tähendus: esimene oli Lootus, teine oli Rahu, kolmas Armastus ja pühapäeval Rõõm.

„Armastuse advendi päevadel võime mõelda, mis on meile armas, kas me oskame anda armastust, kas oskame seda võtta vastu sõnade, tegude, uue avastamise ja ka uue õppimise kaudu. Piiblijutustuse järgi on sündimas uus inimene. Seda sümbolit järgides saame ka ise teha läbi uuestisünniime, läbi enesega töö, mis saab meis nähtavaks  sõnades ja tegudes, avab loovuse ja armastuse kanali meis,” ütleb ta.

Kui oluliseks teie peate pidevat enese sisse vaatamist ja vaimset kasvamist?

Kui inimene ei esita enam küsimusi iseenda ja maailmas toimuva kohta, siis elu ongi peatunud, inimene on kas enda egosse kinni jäänud, ta ei saa endast üle ega näe suuremat maailma, suuremat universumi, aga juba ammu pole see pelgalt piiblilugu, vaid täheteadus ja Nasa vaatlused näitavad meile, et me elame taevas. Kas pelgalt see teadmine ei pane mõtlema elu pühaduse üle?! Aga kui inimene on masendunud ja tal polegi vaimujõudu enda sisse vaadata, arst on määranud talle antidepressandid, mis küll leevendavad probleemi, aga lahendavad neid ainult ajutiselt, siis on tee rikkama ja armastavama maailma jaoks suletud. Kui tal on uskumus, et töö enesega tähendab tunnistamist, et ta on nõrk inimene, siis ta blokeerib ennast kõrgema vaimsuse teadlikkusest ära…

Praegu elame ajal, kus primitiivsed uued ideoloogiad pakuvad lihtsaid vastuseid inimeseks olemisest, mis võõrandavad inimesi üksteisest ja elust. Lihtne on mõõta inimesi selle järgi, kas ta on noor, vana, ilus, peenike, paks, naine või mees või hoopis kolmandast soost ja neid alternatiive tuleb juurde. Palju keerulisem on uurida mitmekülgselt oma sisemaastikku, kui leppida siltidega.

Käisin hiljuti Inimõiguste Instituudi aastakonverentsil, kus olid koos oma ala eksperdid, filosoofid, aga ka totalitaarsete ühiskondade esindjad. Torkas silma, et viimased ei näinud teist inimest kui püha olendit, ligimest, vaid kui vahendit. Kuna kirjutan uut raamatut, mille pealkiri on ”Mis tähendab olla inimene”, siis see konverents andis mulle palju uusi perspektiive ja inspireeris, ma kasvasin vaimselt. Aga et end kuulata, olen ma käinud mitu aastat ühes soomerootsi ökotalus mediteerimas ja õppimas uusi vahendeid enda sisekosmosesse vaatamiseks ja mingil üllataval looval hetkel taipad, et su kanal ongi puhas, et võtta vastu, mida maailmakõiksus sulle kingib ja jagada neid nii-öelda kingitusi oma oskuste ja loomingu kaudu edasi. Vaid armastus kannab elu.

Vaid armastus kannab elu.

Meie kuulsaim helilooja Arvo Pärt rääkis Tartu ülikoolis peetud loengus, kuidas ta 1969. aastal langes sügavasse masendusse, sest pärast tema suurteose „Credo” esiettekannet keelati see poliitilistel põhjustel ära. Sõna credo on ladinakeelse usutunnistuse esimene sõna ja tähendab ”mina usun”. Usk oli ka Nõukogude Liidus ”oopium rahvale” ja ega nõukogude inimene ei vajanud selliseid ”mõnuaineid”. Pärt rääkis, kuidas ta läks pärast seda Kuremäe kloostrisse ja istus ühes kirikus ja tema juurde tuli väike vene tüdruk, vaimuliku laps Venemaalt, ja küsis: kas sa oled juba tänanud Jumalat selle õppetunni eest? See küsimus äratas helilooja; ta pidi selles olukorras midagi muutma ja võib vaid kujutada, et tolleaegse partei ja valitsuse vastu oli raske astuda. Aga ta hakkas end muutma, ta lõikas end lahti suhetest, mis tõmbasid tema loomingulisust tagasi. Tema teine abikaasa Nora Pärt rääkis saates ”Plekktrumm”, et keegi soovitas neile kunstiteraapiat ja nad hakkasid maalima ja kõik sõbrad, kes neile külla tulid, kaasati selle teraapilise protsessiga. Sel ajal hakkas kujunema helilooja oma stiil, tintinnabuli (ladina keeles „kelluke”). Ma vaatan, kui võimsaid teoseid ta lõi 1970. aastate teisel poolel, mis ulatusid ka mujale maailma, mille eest nõukogude võim jälle heliloojat karistas, nii et ta pidi riigist lahkuma, aga ta oli leidnud oma stiili, leidnud ühenduse pühadusega ja on senini kõige kuulsam ja inimeste südameid puudutav elusolev helilooja. See tuli kõik sellest, et ta julges sõnumi, mille see väike vaimuliku laps heliloojale esitas, vastu võtta, enesesse vaadata ja enese vaimuga tööle hakata.

On inimesi, kes on midagi taibanud, on käinud läbi oma Kolgata tee, läbinud oma kannatusteraja ja õppinud midagi uut ja tunnevad sellist armastust teise inimese vastu, inimkonna vastu, et kirjutavad raamatu ja teevad töötoad, et aidata teisi. Ühine ruum ja kogemuste jagamine on alati maagilise jõuga. Hiljuti rääkis mulle üks lähedane inimene, et ta käis Tallinnas nii-öelda meestele mõeldud koolitusel ja pärast seda ta oli parem inimene. Kui vaadata, kuidas valmistatakse ette tänapäeval enne lapse sündi vanemaid, kuidas isad on kaasatud, on see inimeseks õppimine ja suur armastusetegu. Alati on nii, et seal, kus on armastus, seal on inimesed, kes kannavad armastust universumisse edasi. Nobeli laureaat Peter Handke ütles hiljuti kirjanduspreemiat kätte saades mõtte, et ärgu kunagi öeldagu teie kohta, et te ei osanud Rahu ära kasutada. Laske oma tööl imet teha. See, kes armastab, kannab seda sõnumit edasi. Võtke aega ja olge loominguline, muutke oma seletamatud ängistavad olekud vägevateks lauludeks. Ärge laske ilust lahti! See eeldab ka tööd enda mikrokosmosega.

Võtke aega ja olge loominguline, muutke oma seletamatud ängistavad olekud vägevateks lauludeks. Ärge laske ilust lahti!

Mida teie jaoks tähendab teadlik eneseareng?

See olukord sünnib iseenesest peaaegu iga päev. Kui mu ellu tuleb mingi väljakutse, ma võtan kohe aja maha. Kuna ma olen kirjanik ja teen ka loova ja teraapilise kirjutamise töötube, siis kui ma hakkan mingit asja läbi kirjutama, teen seda alati kõigepealt käsitsi, sest siis on käe ja aju koostöö tugevam ja ma hakkan ka paremini olukorda tajuma ja nägema. Minu jaoks on kirjutamine väga tähtis, sest siis ma näen suurt pilti. Ja siis ma kindlasti mediteerin paarkümmend minutit, et ma saaksin selle uue taipamise endasse integreerida. Vahel me anname teisele nõu, aga siis sa näed, et see teisele öeldu kehtib ka sinu enda kohta. Selle teadvustamine on oluline ja on suur õnn jagada oma mõtteid kellegiga, kes on ise samal teekonnal, samal lainepikkusel, samas tarkuses või targem, sest siis sa räägid samas keeles.

Ma käin ka aeg-ajalt teiste töötubades või väekohtades, kus on sarnased inimesed koos. Selleks võib olla ka inimõiguste aastakongress, mida eespool mainisin, sest ma õpin sealt midagi uut ja taipan. Ma vajan seda nii kirjanikuna kui ka inimesena. Näiteks just seal esitati küsimus, kuidas nüüdsel usulise plurarismi ajastul hinnata kristluse mõju inimõigustele. Filosoof Santiago Zabala vastus oligi filosoofiliselt võluv: ta ütles, et ta pole usklik, aga Piibel on raamat, mis kuulub klassika hulka. Klassika mõjutab meid alati ja on loonud traditsioone, mis on tõstnud inimõigused ausse. See andis mulle mingi uue perspektiivi, sest Piiblit on kasutatud ka süüdistusteks. Kirjandusklassika, kunstiklassika, mis tahes klassika parandab alati. Illusioonideta inimesed on need, kes naeravad teiste üle. Meil on just nüüd võimalus olla nii-öelda Rahu laps.

Kord ma viisin Pirita kloostris soomlastele läbi loova kirjutamise koolitust ja üks kristlik terapeut, kes sellest ka osa võttis, kinkis mulle raamatu, mis põhines kristlikul teraapial ja  mille pealkiri oli ”Me oleme kõik Jumala kuningriigi lapsed”. Ma polnud väga veendunud, kas ma seda lugema hakkan, aga tänu sellele raamatule mu ees avanes suurem perspektiiv nii universumist, pühadusest kui ka iseendast selles. Sellel hetkel, kui ma loobusin arrogantsusest ja hakkasin uurima seda teost, toimus väga teadlik protsess. Üks teos, teise inimesega kohtumine, annab alati võimaluse imel toimetada. Need on kõik väiksed jumalikud uuestisündimise hetked.

On suur õnn jagada oma mõtteid kellegiga, kes on ise samal teekonnal, samal lainepikkusel, samas tarkuses või targem, sest siis sa räägid samas keeles.

Miks meie ühiskonnas siis veel naerdakse selle üle, kui inimene tunnistab, et ta on nõrk ja vajab teise abi sisemiseks kasvamiseks?

Meil annab ikka tunda veel totalitaarsest ühiskonnast kaasa saadud pärand. Ma võin nii kindlasti väita, sest ma olen seda poolt uurinud päris põhjalikult. Ühiskonnas, kus sõna „ligimesearmastus” oli põlu all ja väärtuseks sai kohanemine totalitaarse süsteemiga, toimub tunnete kalestumine. Meil oli ju ka ametlikult psühholoogia ideoloogia teenistuses. KGB käskis minu sõbrannal, kes alustas nõukogude ajal psühholoogina tööd, hakata inimeste isiklikke lugusid salaja lindistama. Meile on tuttav juba muinasjuttudest, et kui tuleb kuri vaim, mis muudab inimesed soolasammasteks, kivideks, läheb vaja aega ja  palju armastust, et inimlik soojus, kaastunne, hoolimine jälle au sisse tõsta. See sulatab inimese ja inimlikkuse üles. On nii tore näha, kuidas seda armastuslõime praegu kootakse, aga midagi on veel valesti, sest meil on väga palju enesetappe ja seda noorte ja kooliõpilaste seas. Hiljuti ilmus uurimus, et aastatel 2006-2016 on pandud Eestis toime 2543 enesetappu ja kõik veel ei väljendugi statistikas. Teadlased ütlevad, et riik alahindab probleemi. See kõik räägib mentaliteedist, aga õnneks see on muutumas. Terve nõukogude aja ei tehtud meil korralikku rahvastikustatistikat ja kui tehti, siis sealt olid väljas kõik need okupatsiooni ja terroriga seotud inimkaotused. Jung räägib ajaloovarjust, alateadvusest, mis meie teadvust teadvustamatult juhib. Paljud lähtuvad hakkamasaamise kultusest. Kui noor tark, haritud mehe meel satub segadusse ja ta kõnnib mööda linna, siis politsei laseb ta lihtsalt maha, sest oma abitusest ei oska politseinik kasutada teisi oskusi, mis tal on ka olemas, et inimest maha rahustada. Aga see näitab ka, et inimese häda on ignoreeritud või ta pole julgenud abi paluda.

Kuidas üldse algab sisemine kasvamine teie hinnangul?

See sisemine kasvamine toimub just nüüd, kui me seda intervjuud teeme, nende küsimuste ajal. Kasvan ka mina ise, sest pean neile piiratud ruumis vastama ja see on ka töö iseendaga. Me läheme teiega sellesse protsessi, kus me otsime koos vastust. Iga väljakutse annab meile võimaluse sisemiselt kasvada. Ma tuletan endale tihti meelde: alandajad alandavad ja ülendajad ülendavad. Nii lihtne see ongi. Pole mõtet pakkuda oma abi sinna, kus ei osata võtta vastu. See peab olema inimese enda missioon end avada. Me kõike peegeldame oma sisemaastikke.

Ma tuletan endale tihti meelde: alandajad alandavad ja ülendajad ülendavad.

Olete sügavuti uurinud meie esivanemate kannatusi. Kirjutate nendest lähemalt raamatus “Tõrjutud mälestused”. Kas võib olla, et me ikka veel kardame üksteise vastu päriselt head olla, hirmus, et ükskord peame taas üksteise vastu astuma?

Jah, ma olen uurinud, sest kui me ei paranda minevikuhaavu, nii üksikinimese- kui ka kollektiivsel tasandil, siis need hakkavad endast märku andma. Elame praegu väga imelikul ajal: meie ette on tõstetud poliitiliselt nagu mingi mineviku hologramm, mis süvendab primitiivsust, usaldamatust üksteise vastu, paranoiat… Meil võivad inimesed oma peas sepitseda valmis arusaamu teisest inimesest ja seda hakatakse levitama ja ise ka uskuma. Uurisin kord KGB salajasi juhendeid ja selgus, et kõige lihtsam tee inimese hävitamiseks on luua tema vastu eelarvamus, millest on inimesel raske end puhtaks pesta.

Siin rikutakse reeglit „Ära tunnista oma ligimese vastu!”. 10 käsku on kui poeem, elujuhis, mis keerati nõukogude ajal pea peale.

Aga tol ajal me teadsime ikkagi, et seda kõike juhib võõrvõim, aga nüüd me teeme seda ise. Äkki on oluliseks saanud parteid, nagu nõukogude ajal, kui partei tähendas rahvast, aga meile peaks olema ikka oluline see kultuuriruum, kus elame ja loome. Eesti on meie püha paik, mida me peame väestama oma vaimuga ja hoidma parteidest sõltumata. Vabaduses peaks parteid sama missiooni kandma: Eesti hoidmine, mitte üksteises vaenlase nägemine. See on okupatsiooniaja peegeldus, kus ligimene oli kahtlane tüüp.  Kurjal on väga lihtsustatud ja primitiivne struktuur, kui inimesed ei tee oma vaimse maastikuga tööd. Kui ka kirik hakkab otsima vaenlasi, mitte ei paku lunastust, armu ja vabanemist ängist, siis kuri võidutseb.

Kurjal on väga lihtsustatud ja primitiivne struktuur, kui inimesed ei tee oma vaimse maastikuga tööd.

Kuidas kustutada minevikuvalu, et saaks taas valida üksteise vastu hea olemise?

Üks tee on sellised arutlused ja mõtisklused, mida me just teemegi, ja teine oluline asi on see, et ütleme üksteisele tunnustavaid sõnu, avaldame lugupidamist ja tunnustust, täname, hindame… See peab tulema südamest. Räägime üksteisega ja hoiame saladusi ja teise inimese usaldust. Õpime ennast armastama, siis reegel „Armasta teist nagu iseennast” hakkab tööle. Sa ei saa teist armastada nagu iseennast.

Kuidas õppida või õpetada kurja sõna hävitavat jõudu ära tundma ja kuidas selle vastu välja astuda?

Kõik sõnad, mis alandavad, kus sind veetakse alt ja andeks ei paluta, on hävitava ja kurja jõuga. Ma ütlen endale sel puhul, et ära lase end neist provotseerida. ”Toimi toimimata”, mis on taoismi keskseid reegleid. See, et sa ei sekku igale poole, et sa tegutsed tegutsemata, on väga suur tarkus. See ei tähenda ükskõiksust, vaid seda, et sa ei lähe iga asjaga kaasa, vaid valid oma tee luua head. Taoismis öeldakse, et seda suudab ainult õnnis, aga ma kasutan seda väljendit ka mantrana, kui ma tahan reageerida, kui kuri provotseerib võitlusse, millel pole mingit mõtet, sest sa võid valida teise tee, öelda ja teha häid asju ja uskuda selle jõusse ja energiasse. Lugesin hiljuti uurimust, et lapsed hakkavad tänapäeval palju hiljem rääkima, sest vanemad ei räägi nendega. Nad vahivad telefonidesse ja annavad ka lastele telefonid kätte ja lapse küsimuste peale ütlevad: räägi- räägi, ma kuulen küll. Alles hiljuti olin ma ise koos lähedastega ja kuna pooleli oli oluline tööasi, reageerisin ma iga sõnumi peale, mis telefonis endast märku andis, aga kell oli juba 21 ja me olime pärast õhtusööki jäänud jutustama. Mul oli väga hea meel, kui mu pereliikmed ütlesid, et lülita telefon välja, muidu sa pole kohal, kuulad vaid poole kõrvaga. Ma tänasin neid südamest ja pühendasin neile luuletuse.

Kui te saaks tänases Eesti midagi päriselt ja kohe muuta, siis mis see oleks?

Vaata teisele silma ja täna teda, kui on tänamisekoht, palu andeks, kui on vaja, peegelda talle tagasi tema häid tegusid, juubelda, kui olukord on hõiskamist väärt. See peab tulema südamest, mitte egoismist. Nii õpitakse teisega arvestama, teda austama, puhastama seda mikrokosmost, milles me ise elame. Nii me austame ja arvestame ka endaga.

Kes on teie hea sõna eeskujud, kelle sõnu ikka ja jälle loete ja soovitate kogu Eestil lugeda?

Ma armastan eesti luulet. Juhan Liiv viib mind kohe meditatiivsesse olukorda… On imeline korrata tema luuleridu, kui sajab vaikset lund: „Lumehelbeke tasa, tasa, liugleb aknale tasa… tasa…” Ma soovitan kogu Eestil lugeda Kreutzwaldi ennemuistseid jutte, mille ta avaldas 1866. aastal. See pole ainult lastele mõeldud, vaid see on omamoodi esimene eestlaste eneseabiraamat, mis tõstab esile rahva tarkuse, oskused, sisemised maastikud, armastuse, empaatia looduse ja loomaliigi vastu, mis viib meie empaatiavõime oma inimliigist ka teiste liikide juurde, kes meid kõnetavad ja kel on meile palju õpetada. Teadus avastab tänapäeval, kuidas puud ja mets omavahel suhtlevad, kuidas nad jagavad tingimusteta tuge ja armastust. Kreutzwaldi muinasjuttudes on see tarkus sees.

Kuidas tõsta hea sõna taas au sisse?

Oleme terve selle intervjuu ajal seda teiega just tegemas. Ja siis võib tulla ka minu teraapilise ja loova kirjutamise koolitustele ja töötubadesse, kus ma aitan nendel headel ja õigetel sõnadel nähtavaks saada. Vahel me lihtsalt ei teadvusta, millist rikkust me kanname; me vajame teist inimest. Vajame abi ja peeglit selleks, et end paremini näha. Uku Masing, luuletaja ja teoloog, on öelnud, et Jumal kõnetab meid läbi teise inimese, see on hetkedel, kui sünnib midagi uut ja ilusat. Hoidke ilu ja ärge laske sellest lahti.

Uku Masing, luuletaja ja teoloog, on öelnud, et Jumal kõnetab meid läbi teise inimese, see on hetkedel, kui sünnib midagi uut ja ilusat.

Mida te pühadekuul eestimaalastele kõige rohkem soovite?

Armastust, aga see tähendab ka tänamist ja andeks palumist ja andeks saamist. See tähendab tänutunnet ja alandlikkust, sest me elame taevas. Jumal võib rääkida meiega nii mitmel moel. See võib olla lumeräitsakates, ilus, hommikuses päikesevalguses, teise inimese sõnades, mis äratab meis väe… Kasvatame üksteise vaimu- ja armastuseväge.

IMBI PAJU SOOVITAB

Lemmikraamat: Jõulude ajal soovitan ma Eesti ühe olulisema naisfilosoofi, silmapaistva avara vaimsusega Fanny de Siversi artiklitekogumikku ”Inimeste ja loomade maailm”.

Lemmik eestikeelne laul: Rahvakoraal “Mu süda, ärka üles”.

Lemmikjõululaul: ”Püha öö”.

Pühadeaja lemmiktegevus: Metsas käimine, vanemate juures külas olemine ja nendega rääkimine, lähedastega koos olemine.

Lemmik Eestimaa paik ja lemmikkirik: Mu lapsepõlvekodu on olnud paik, kuhu ma olen andnud palju enegiat Võtikvere raamatuküla luues, aga ma armastan väga näiteks Haapsalut, mis mind inspireerib. Tegelikult terve Eestimaa on ilus ja armas. Ma olen ristitud ja käinud leeris Torma kirikus ja seal on ristitud ka mu emapoolne liin. See on mulle armas koht, kuigi ma sinna nii tihti ei satugi, aga kirikuõpetaja käib meil külas ja viib armulauatseremoonia ka kodus läbi, sest mu vanemad on vanad. Aga mulle meeldivad ka Haapsalu kirikud ja mu lemmikoht on Püha Birgitta klooster Pirital. Mulle väga meeldivad need rõõmsad ja heatahtlikud nunnad ja Ema Vimala on mu hea sõber.

Missioon, mida Imbi südames kannab: Ma olen väga huvitavas loovas protsessis, kirjutan raamatut „Mis tähendab olla inimene”, ja tahan seda vaimset voogu, mille olen avastanud, järgmisel aastal teha nähtavaks, nii et see ühendaks inimesi ja vaimsust, meie eestlaste enda vaimuväge, mida on nii palju.

Luuletus, mida Imbi teab peast: Neid on mitmeid, aga Juhan Liiv on minu jaoks väga meditatiivne, nagu näiteks see:

Õrn talveõhtu hämar

kui siidiriidessa;

täht vilksatab kord udus,

siis uinub tema ka.

(J. Liiv „Õhtu”, 1908)