Kuidas teadlik hingamine on muutnud Heiki Tomsoni elu, 2. osa

Hingamisetreening levib praegu professionaalsesse haridus- ja meditsiinimaailma, sest see muudab paremaks füüsilist ja vaimset tervist, mis tähendab paremat sooritust, kõrgemat produktiivsust ja rohkem edu. Miks mitte tuua see sama kasu isiklikku ja professionaalsesse ellu?

Mina ja veel mõned inimesed maailmas usuvad, et teadlik hingamine on uus jooga. Usud või mitte: juba täna tegelevad tuhanded Eesti inimesed igapäevaselt hingamisharjutuste praktiseerimisega. Täna jagan taas, millist kasu olen mina teadlikust hingamisest saanud.

Vabanemine hirmudest ja häbist

Üks mu hea tuttav ütles ükskord kuldsed sõnad: „Ausus algab siis, kui sa jääd üksi.“

Kas sa julged olla enda vastu aus? Minu jaoks on aus olemine olnud suur väljakutse. Aus olemine iseenda ja teiste suhtes. Mitte ennast maha surudes ega lastes oma tahet ja valikuvabadust maha suruda teiste poolt. Kuid ma olen otsustanud olla aus, sest mulle meeldib mõte, et universumi üliteadvus teab ja näeb, kui ma seda pole.

Aga kui ma aus olen, siis paljud ilusad ja tähtsad asjad on mul elus sügava hirmu või häbi tõttu tegemata jäänud, sest ma pole neid tundeid kogeda soovinud. Olen neid tegemisi edasi lükanud või mõelnud enda tarvis välja mingi loo, miks neid asju mitte teha.

Täna ma mõistan, et mu elu oleks võinud kümneid aastaid tagasi õnnelikum olla, kui mul oleks olnud oskus teadvustada oma hirme ja neid lihtsalt hingamise abil vabaks lasta. Tänu kehateadlikkuse kasvule on mul lihtne märgata neid tundeid, mis minus esile kerkivad.

See võib algul tunduda natuke uskumatuna, kuidas lihtsalt hingamisega on võimalik vabaneda häbist ja hirmust. Neid tundeid tundes edastab inimese aju kõige madalamaid vibratsioone. See omakorda muudab inimese meeleseisundit, mõttemustreid, ja tõmbab kvantfüüsika kohaselt ligi teisi väljasid, mis takistavad inimese sooritusvõimet ja aitavad luua kannatusi enda elukogemusse.

Kuid teadliku hingamisega on võimalik puhastada oma uskumussüsteeme, sooritusvõimet ja tervist, lasteks ennast vabaks nende tunnete mõju alt enamikel juhtudel vaid mõne hetkega. Hingamine on sild inimese keha ja meele vahel ning loob üliteadvusega suhtluses kvaliteeti.

Sügavad hirmud hoiavad kinni osa sinu olemusest väljenduda ja takistavad tahtel manifesteerumast. Mis oleks, kui oskaksid mõne hingetõmbe või mõnekümneminutilise hingamisega vabaks lasta hirmu ja häbitunde ning luua sügava muutuse oma tervises või enesetunnetuses?

Kui soovid areneda, on vaja turvatsoonist väljuda. Kui soovid uuele tasemele jõuda, siis esimene takistaja, mis nendel hetkedel välja vupsab, on sageli hirm. Näiteks hirm ebaõnnestumise ees. Hirm kaotada raha. Hirm teiste arvamuse ees.

Igaühel võivad olla omad hirmud ja häbitundetekitajad, mis on justkui blokeeringud inimese keha-meelesüsteemis, mis takistavad tõelisel potentsiaalil avalduda. Et jutt ei jääks teoreetiliseks, kirjeldan kahte sügavat hirmublokeeringut, mis mind varem piirasid ja millest olen tänaseks vaba.

Hirm kaotada stabiilne sissetulek

Mõned aastad tagasi töötasin ühe tööandja juures keskastmejuhina. Mul oli hea palk, kvartalipreemiad, ametiauto, välislähetused soojale maale, kuid sisimas tundsin, et see töö ei ole minu jaoks. Ma tegin seda hästi, kuid ma ei teinud seda kire ja rõõmuga, vaid ainult raha pärast.

Ja isegi kui tunnistasin endale, et see töö pole minu jaoks, siis ma kartsin töölt lahkuda, sest ma kartsin kaotada kõiki neid hüvesid, mida töökoht pakkus. Samas iseendaga aus olles ma tunnistasin, et viis päeva nädalas ma tegelesin kaheksa tundi millegagi, mis pani mind kannatama.

Lisaks risustasid mu pead tööga seonduvad mõtted, ka peale tööaega. Ma ei julgenud teha muutusi oma elus, sest ma kartsin. Ja kui ma seda endale tunnistasin, siis tekitas see mulle veel rohkem stressi. Mul oli häbi, et ma ei julgenud selle teadmisega midagi ette võtta.

Selline rahulolematuseperiood kestis minu jaoks umbes kuus kuud. Tööl käimine muutus minu jaoks juba väljakannatamatuks. Teadliku hingamise praktiseerimine küll aitas mul töötegemist lihtsustada, kuid ma otsustasin, et mul on vaja rahulolematust ülemusele väljendada ja küsida rahulolu loovaid töötingimusi.

Kuid ma ei julgenud seda teha. Kartsin, et kui mu ootuseid ei rahuldata, tuleb mul endaga aus olemise tarvis töölt lahkuda. Siis otsustasin, et küsin tööandjalt 20-protsendilist palgatõusu. Lahenduseks  tuleb palgatõus või töölt lahkumine. Natuke manipulatiivne käitumine, kuid see oli see, mida ma tol hetkel oskasin teha.

Selle sammu astumiseks tegin iga päev spetsiaalseid hingamisharjutusi. Need tõstsid mu energiataset ja aitasid mul uskuda, et ma leian endale rakendust tingimustes, kus ma saan tööd nautida.

Vestluse eel ülemusega olin hästi närvis ja ebakindel, sest minu jaoks oli tol hetkel väga palju kaalul: turvaline sissetulek ja aus olemine iseendaga üheaegselt. Mul oli väga raske talle rahulolematust väljendada. Olin harjunud oma rahulolematusega ise kuidagi hakkama saama. Nüüd pidin rahulolematust teisele inimesele ausalt avaldama, situatsioonis, kus tundsin sügavat hirmu.

Koosolek ülemusega möödus pingeliselt selle hetkeni, kuni olin oma tundeid väljendanud ja avaldanud soovi palgatõusuks. Tänu sellele vabanes minus tohutu hulk energiat. Olin pööraselt õnnelik. Väga kerge oli olla. Olin joovastuses justkui eimillestki. Tundsin, et tegin õige otsuse.

Tööandja polnud valmis mu palka tõstma, kuna eelmine aasta oli mu palka 15 protsenti tõstetud. Lõpetasime töösuhte poolte kokkuleppel: minul jäi aega tegelemiseks sellega, mis mind köitis, ja tööandja sai lahti töötajast, kes oli rahulolematu oma tööga.

Hirm ja häbi ebaõnnestumise ees

Kolm aastat hiljem läksin andma oma esimest teadliku hingamise koolitust Türgi linnas Izmir. Tegemist oli Izmir Özel Türk Koleji tellitud teadliku hingamise koolitusega nii õpetajatele kui ka õpilastele. Kes on varem võõral maal oma firma või enda nimel avalikult esinenud, teab, millest ma räägin.

Enne Türki sõitu mõtlesin, et mis see kursuse läbiviimine ikka on. Mis vahet seal on, kas juhendad treeningut Eestis või Türgis. Kuid mida päev kursuse poole, seda selgemaks sai, kui oluline on enese täpne väljendamine teadliku hingamise nüansside juures. Ja seda veel inglise keeles.

Türki jõudes tundsin väikest ärevust eelseisva esinemise ees. Jõudsin õhtul Izmiri hotellituppa, kus haises nafta järele. Kuna kell oli juba 10 läbi õhtul, siis mõtlesin, et teen aknad lahti ja hotellituba tuuldub ära. Kuid võta näpust, hotellituba haises ka hommikul nafta järele.

Tundsin nagu oleksin bensiini hinganud. Siis tuli infoks kursuse korraldajalt, et seda ruumi, mille olime eelnevalt kursuse läbiviimiseks kokku leppinud, me kasutada ei saa, ja kursuse läbiviimine on ühe päeva võrra edasi lükatud. Lisaks sellele oli uueks ruumiks vähekasutatav treeningsaal, mida ei köeta. Öeldi, et ruumis võib olla jahe – tegemist oli jaanuarikuuga…

Olin ärritunud haisva hotellitoa peale, ja mulle ei meeldinud, et pidin treeningut läbi viima ruumis, kus inimestel võib olla kehaliselt ebamugav. Muutusin rahulolematuks korraldaja suhtes ja ebakindlaks, kuidas mul õnnestub kursus läbi viia selliselt, et osalejad saaksid teadlikust hingamisest adekvaatse kogemuse. Tundsin, kuidas mu keha muutus kuidagi jäigemaks.

Järgmisel hommikul väljendasin korraldajale rahuolematust hotellitoa suhtes. Mulle lubati leida parem hotell. See õnnestus: teisel päeval ööbisin mugavas hotellitoas, kuid minu sisse oli pugenud mingit laadi ebakindlus, mille mõju all olin järjepidevalt. Tundsin rahulolematust, keskendumisraskust ja väikest palavikku koos külmavärinatega.

Kursus oli planeeritud algama järgmisel päeval kell 11, enne seda kooli direktori vastuvõtt. Tegemist oli 14-16-aastaste seast valitud noortega, keda kooli juhtkond pidas potentsiaalseteks ülikooli minejateks.

Minu jaoks oli see esimene noortele suunatud teadliku hingamise koolitus. Õhtuks tõusis nii ebakindlus kui ka palavik. Higistasin ja mõtlesin, kuidas ma küll järgmisel päeval hakkan kursust sellises seisundis läbi viima.

Õnneks hakkasid mulle mõjuma Sitali jahutavad hingamisharjutused ja mu kehatemperatuur normaliseerus järgmisel hommikul kella 6-ks. Kuid hirm kõige selle ees, mis kohe juhtuma hakkas, oli veel suurem. Olin teinud erinevaid keskendumisvõimet ja energiataset tõstvaid hingamisharjutusi, kuid nende mõju oli lühiajaline.

Mõistsin, et siin on mingi alateadvuse pimedast alast üles kerkinud teema, mida ma ei suutnud ise sel hetkel mõista. Otsustasin, et teen endale vabastava hingamise seansi ja töötlen kõik segavad tunded ja aistingud läbi. Hotellist lahkumiseni oli kolm tundi aega.

Hingama asudes ujus minu alateadvusest pinnale lapsepõlvehirm.

Hirm karistatud saada

Nimelt lapsepõlves oli mul hirm isa käest füüsiliselt karistatud saada. Kui pidin tegema koduseid töid, mille kontrollijaks oli väsinud või pahas tujus isa, oli ta minu tegemistega rahulolematu ja karjus seda minu peal välja. Mul oli hirm, et ta võib mind lüüa. Aeg-ajalt, kui minuga ei oldud rahul või ma ei olnud „hea poiss“, kõlasid kodus ähvardused: „Isa võtab rihma ja siis sa saad.“

5-6-aastase lapsena oli minu jaoks suur hirm, et minu kallal kasutatakse füüsilist vägivalda. Seega lapsepõlvehirm lülitus sisse, kui ma ei suutnud kontrollida oma tulevase soorituse tulemust. Mul oli kindel arusaam, kuidas peavad asjad tehtud olema, ja see mõte, et minu loodu ei sobi teistele, tekitas minus paanilist hirmu.

Hingamise käigus, kui oli aktiveeritud parasümpaatiline närvisüsteem, tugevnes higistamine ja hirmutunne eelseisva ees, kuid sellesse hirmu lõdvestudes avaldus teadlikkus eelpool kirjeldatud lapsepõlvetraumast. Ma kogesin taas seda lapsepõlvehirmu ehedal moel ja nutsin, sest mulle tundus nii ebaõiglane, et kui ma jätan mingid peedivaod rohimata, siis minu armastatud isa tuleb ja lööb mind.

Seda oli lapsena mul väga valus mõista ja see valu oli lukustunud hirmuna minu kehasse. Pärast viieminutilist nutmist ja hingamist saabus sügav rahu ja taipamine, et mul pole vaja kellegi füüsilist vägivalda karta, kui mu sooritus ei vasta teise osapoole ootusele. Ma ei saa kunagi kontrollida kõiki tingimusi ja see on okei. Ma saan igas hetkes teha endast parima ja usaldada olukorda.

See vabastava hingamise protsess kestis kokku umbes 20 minutit, pluss 10 minutit lebamist. Peale seda tundsin, kuidas higistamine, kehajäikus ja ebakindlus olid taandunud ja asendunud elurõõmu, enesekindluse ja rahuga. Ma läksin paari tunni pärast direktori vastuvõtule ja teadliku hingamise kursus sujus suurepäraselt. Muutusi päevakajas tuli veelgi, kuid ma suutsin neisse suhtuda nüüd mänguliselt ja aktsepteerivalt, mitte kontrollivalt.

Kas ma olen vabanenud hirmudest tänu teadlikule hingamisele? Vastuseks on: ma oskan tänu teadlikule hingamisele hirmudest ja häbitundest lahti lasta ning kui ilmneb mingi alateadvusest pärit blokeering, siis olen tänu hingamisele suuteline selle vabastama.

Sügavate hirmu- ja häbimustrite alt vabaneb tohutu hulk energiat, mis aitab edasistes elusituatsioonides sarnase mõjuga sündmuseid erapooletult käsitleda. See ongi minu jaoks olulisuselt teine kasu, mida teadliku hingamise prakiseerimine mulle on andnud: ma olen hingamisega suuteline vabastama teele tekkivaid psüühilisi ja vaimseid takistusi, milles iganes need ei väljenduks, aina kergemalt ja kiiremini.

Kui ka sina soovid avardada psüühilist või vaimset osa keha-meelesüsteemis ja osata meeleseisundite reguleerimist lihtsate hingamisharjutustega, siis oled oodatud osalema kuueosalisse treeningprogrammi “Õpi efektiivselt hingama”. Selle privaatkursuse kohta saad lugeda lisa SIIT!

Heiki Tomson