EKSKLUSIIVNE! Heidy Tamme vaimsusest: meis kõigis on kõik olemas!

End eestlaste südamesse laulnud Heidy Tamme paneb oma juubeliaastale väärika punkti kolme kontserdiga „Õnne tipul,“ kus löövad kaasa Ivo Linna, Karl Madis ja Karavan, Nele-Liis Vaiksoo, Lauri Liiv ja showtrupp Showstoppers. Eile saabusid müügile lisapiletid Pärnusse ja Tartusse, Tallinna kontsert on ja jääb väljamüüduks.

Nii nagu aastal 2018 on Heidy Tamme jaoks tegemist kolme juubeliga: 75 eluaastat, 55 lava-aastat ja 45 aastat lauluõpetajana, on ka kontserdipaiku kolm: Pärnu, Tartu ja Tallinn. Kontserdi pealkiri „Õnne tipul“ on valitud lauljatari 60-ndate hittloo järgi. Heidy Tamme:„Ma olengi õnne tipul, sest mind on õnnistatud sellega, et olen oma elus saanud teha nii ilusaid asju“.

Teil on tulemas juubelikontserdid, tähistate mitut juubelit korraga, mida see aasta teile tähendab? 

Me kõik tähistame ju sel aasta juubelit, Eesti Vabariigi 100ndat juubelit, mida on järel veel vaid seitse nädalat. Mida me tähendame sellele väiksele Eestile ja mida Eesti meile tähendab? See kõlab paatoslikult, aga see on see, mis meie enesehinnangut tõstab, kui me hakkame vähemalt üks kord päevas ütlema: “Issand, kui kaunis on meie väike Eesti!”. Maailmas ei ole teist paika, kui see. Meid on õnnistatud, et me oleme sündinud siia!

Heidy, milline on teie suhe vaimsusega?

Minu kreedo on, et me kõik tuleme siia omal soovil, aga Looja loal. Selle ma olen ise läbi elanud, kui ma tulin siia väikese maimukesena läbi kooma. Ma ei tea täpselt, kuidas see toimus, aga hiljem, kui ma olen selle üle mõelnud, et kes ma olen ja miks ma siin olen ja mis on minu missioon, siis tuli mulle vastus: “Kallis inimene, sa ju palusid väga kangesti, sest sa olid sellises seisus, kus pigem maa peale ei tulda!” Sain infektsiooni kaugel Venemaal, sündides sõjakeerises, minu ema ja isa olid kodumaast eemal. See on pikk lugu, kuidas ema ikkagi lõpuks isa sõjakeerises üles leidis ja kuidas nad minu seal vaatamata kõigele valmis meisterdasid.

Hiljem on mulle selgeks saanud, et saad loa. Ma väga vist mangusin, et kas ma saaks ikka tulla siia maa peale. Ma tahan nii väga tulla ja teha midagi niisugust, mille üle olla uhke. Siis öeldi: “Okei rääkisid pehmeks, saad mingi osa siin maapealses näidendis. Sa saad selle, aga pead terve elu seda lunastama ja tegema häid tegusid, et ennast ära õigustada. Saad kaasa aardekirstukese. Vaata, mis seal sees on, jaga seda, kus vaja, aga ära seda ära kaota.” – Vot need on minu juhised, minu 4 A-d – Avatus, Ausus, Austus ja Armastus.

Millal need teieni jõudsid?

Loomulikult me tulime siia kohe mingisuguste aaretega, aga see, millal selle aardekirstukese kaaneke avaneb, millal me julgeme sinna vaadata… Siin on väga palju takistusi. Ma räägin mõne inimesega, kellega mul on siin viimasel ajal juttu olnud ja tutvunud, kellel on suur hirm üldse avada oma laekakest, sest ei tea, mis sealt vastu tuleb. Ei tea, mida kõike on vaja siis ära teha. Loomulikult kõik tuleb just siis, kui me oleme selleks valmis. Teekond on olnud väga pikk.

Hirmudele tuleb lihtsalt otsa vaadata?

Just nimelt. Hirm on meile kõigile antud, see on ürgne tunne, mis on sama nii inimestel kui loomadel – kas võitled või jooksed ära. See on meie valik. Tänapäevases elus, kus me elame internetis ja virtuaalmaailmas, on väga raske üldse aru saada, et mis meie ümber toimub. Kes me siin oleme? Masinad ja robotid hakkavad meil siin ei tea mida tegema. Niisugune vaimne ja füüsiline elu võetakse ära mingisuguste mehaaniliste robotitega, keda arvatakse, et nemad teevad asju meist paremini ja odavamalt. Kõik räägivad ikka seda, et Hiinas on odav tööjõud. Miks me siin võitleme selle odava tööjõu vastu? Need on need asjad, mida küsib minu eas inimene, kes on kulgenud läbi maailma maad ning käinud läbi raskemad ja kergemad teed.

Kes on olnud teie vaimne toetaja või teie vaimne õpetaja sellel teel?

Ikka seal kuskil see nähtamatu. Kui on häda käes, pöördun sinna küsimusega. Sealt öeldakse, et küsida võib kõike. “Küsi! Küsi! Küsi!” Tõesti! Kohe küsidki, kui peas on mingi segadus. Kohe kas kirjutan küsimuse või saadan küsimärgi sinna üles. Ootan ja saan vastuse. Pole veel siiamaani olnud, et vastust ei ole tulnud. Iseasi, kas jaa või ei – see on teine küsimus. Vastus tuleb igal juhul. Need on need vaimsed asjad, millega igaüks peab ise tegelema. Need peavad olema vaiksed. Sest me tuleme siia kõik omas usus, et me tuleme siia midagi tegema.

Milline vaimne raamat on olnud selline, mis on näiteks teie elu muutnud?

Neid on väga palju. See nimekiri on väga pikk. Ma ei loe enam romaane. Lapsepõlves ja koolipäevil sai öösiti salaja loetud ära kõik need kriminullid ja põnevikud ja romaanid. Nüüd loen tarkade inimeste juttu, mul on uudishimu just vaimsete raamatute vastu. Kui ma Soome läksin, siis muidugi esimese asjana läksin india poodi ja sain tuttavaks idamaise filosoofiaga. Eestis elades oli meil tol ajal kristlus keelatud ja kirikusse ei tohtinud minna. Mulle öeldi koolis ka, et kui tahad edasi õppima minna, siis astud komsomoliks. Ühesõnaga meil olid oma aja nõuded. Loomulikult, et elada ja kulgeda, pidime ju neid täitma, sest et need on nõuded, mille järgi sa pead kodanikuna elama.

Soomes elades oli selles mõttes vaba valik, et sain minna poodi, kuhu mu sisemine vaim mind juhtis. Hakkasin uurima idamaist filosoofiat, mis on tunduvalt vanem ja tunduvalt vabam, kus ei ole sellist direktiive ja reglemente, et vot pead nii!

Olles 45 aastat pedagoogina töötanud, pean ma väga tähtsaks, et koolides õpetataks selliseid aineid nagu filosoofia ja psühholoogia, mis annavad võimaluse ja oskuse analüüsiks, väitlusteks, tarkuse omandamiseks. Et ei oleks niisama üksteise sõimamine ja lätramine, vaid noor inimene uuriks ja õpiks tundma iseennast – miks ma niimoodi käitun? Miks ma niimoodi mõtlen? Need võimalused on tegelikult ju kõik meil olemas.

Minu jaoks on Deepak Chopra näiteks selline doktorikraadiga hindu, kes on sillaks nii lääne kui ka ida filosoofia vahel. Universumi külgetõmbejõu filosoofia ja kõik sellised asjad on pedagoogina ja artistina mind hirmus palju aidanud, et aru saada, miks ma nii teen ja miks mõni teeb nii- või naamoodi. Vot siit hakkab see, mida meilt nõutakse – tolerantsus. Tolerantsus ei saa olla omaette ooper, vaid tolerantsus peab põhinema arusaamisele ja mõistvusele. Kui ma ei mõista, siis ma sõimangi.

Kui ma hakkan mõistma, miks minu naaber on selline. Miks ta röögib minu peale? Miks ta sõimab mind? Sellepärast, et tal on psüühilised häired. Miks tal on psüühilised häired? Sellepärast, et ta ei ole ennast harinud. Ta arvab, et tema käitumine ongi õigustatud. Kõik saab alguse hirmust, sest, et kui näiteks loom on hirmunud, siis ta ju hammustab. Inimene teeb sedasama.

Miks mind hirm saadab? Sellepärast, et mul on niipalju teadmatust. Mul on niipalju harimatust ja nii vähe mõistvust. Aga mult nõutakse: “Ole tolerantne!”. Mis tähendab tolerantne, kui ma ei saa arugi, mis asi see on?

Ma ütleks, et noored inimesed on tegelikult oma põhiolemuselt väga targad. Ainult, et meilt nõutakse mingisuguseid teisi asju ja me peame hakkama neid ülesandeid täitma. Tihtipeale meie oma isiklik rikkus ja loomus jäävad kõik kängu, jäävad realiseerimata sellepärast, et kedagi ei huvitagi see peale minu iseenda. Kes ja kuidas siis suudab sealt läbi murda – kes agressiivselt, kes vaikides, kes lihtsalt üksinduses.

Me kõik tuleme siia vaimuinimestena. Meil on antud jah teatud keha ja teatud vorm, teatud koht, teatud ülesanne. Me tuleme siia oma programmiga ja nii rikkaliku aardega – keeled on meil kõik suus. Imikud tulevad maailma oma keelega, aga ema hakkab siis neid ära kustutama, isa hakkab ära kustutama. Kogu ühiskond hakkab ära kustutama ja annab talle uued tingmärgid, uued silbid, uue keele, ühise märgisüsteemi. 1-12 eluaastani on inimene võimeline vähemalt 6 keelt korraga paralleelselt oma mälulaekast välja tooma, kui talle luuakse tingimused ja tal on tahe. Lapsed on seda juba tõestanud. Mina ise olen seda ka endale tõestanud. Ükski keel ära ei kao, kui teine on seal passiivsena kõrval. Kõik keeled on meil oma lahtris. Ma toon näite, et kui mul ühes salmis üks rida ära kaob, siis teised salmid on mul ju peas. See on võrdlus.

Ühesõnaga ilma vaimuta me siia maailma ei tule. See on välistatud. Ma olen isegi väikeseid uuringuid oma pikas pedagoogitöös teinud. Mind huvitas inimese olemus üldisemalt ja need anded, miks üks laulab ja on nii valmis, ise alles viie aastane ning teine alles hakkab häält tegema? Kui me saame need väravad lahti, siis tuleb välja, et seal taga on selline hääl, selline jõud ja selline sõnum, et klassi seinad on laiali minemas, kui see kõik vallandub. Ma olen miljon korda saanud tunda sellist avastamise jõudu ja väge, et me mõlemad õpilasega nutame, hoiame kaelast kinni ja nii üllatunud ning õnnelikud. Nii et meis kõigis on kõik olemas!