Intervjuu! Joogaõpetaja Tiina Pappel: maailm on väljakutse – ainult südamega näed hästi, sest kõige tähtsam on silmale nähtamatu
Tiina Pappel on üks Isvara Joogakooli loojatest ja õpetajatest, kes jõudis joogani päris keerulisi radu pidi, olles alguses tüüpiline “ühiskondlikku tellimust” eeskujulikult täita püüdev naine, kuid edasine elu juhatas ta siiski vaimsele teele. Nüüdseks on jooga õpetamisest ning teraapiatööst saanud Tiina kirg ja põhitegevus.
Mis on see põhiline asi, mida jooga on teie elus muutnud?
Ta on muutnud tohutult minu suhtumisi, maailmavaadet, rääkimata väiksematest asjadest, nagu tervis ja enesetunne, energia. Tervis on mul tegelikult alati päris hea olnud, selles ei saa ma suurt paranemist näiteks tuua, aga sügavuti enda mõistmist, kontakti iseendaga, rahulolu ja õnnetunnet on ta andnud. Oma eluga rahulolemine on kasvanud ja seega ka suhetega, selle maailmaga. Vanasti oli minus väga palju hinnangulisust, sest inimene kipub ju raskuste põhjusi nägema teistes — kui midagi viltu läheb, siis on põhjused tema jaoks tavaliselt väljaspool, aga tegelikult on kõik väline vaid meie enda sisemaailma peegeldus. Kui see pilt ei meeldi ja tekitab valu, tuleks endaga tegeleda – oma tundeid tundma õppida, uskumusi uurida ja teadvustada ja muuta harmoonilisemaks. Tehes muudatusi enda sees, muutub ka väline reaalsus. Selle rakendamise abil on võimalik tervendada nii keha, suhteid, kui luua oma ellu täpselt seda, mida soovid. Seda mõistmist on jooga ja teraapiaõpingud küll mulle andnud ja töös klientidega leian sellele pidevalt kinnitust.
On teil mõne õpilase näitel mõni kogemus jagada?
Tervise paranemisi, stressi vähenemist ja meelerahu on väga paljud maininud. Joogakoolis toimub meil kaks korda aastas lõputseremoonia, kui tasemed on lõpetatud ja on põhjust tunnistusi jagada. Oli üks lõpuüritus ja üks õpilane, kes sai edukalt kolmanda taseme lõpetatud, küpsemas eas naisterahvas, ütles, et kooli tulles tundus see kõik väga müstilisena, aga nüüd on ta ise joogaeksami edukalt ära teinud ja tal on punane sall kaelas (rituaalne tiitel, mis tähistab “jooga pürgija” staatust). Muuhulgas oli ta jagu saanud ka diagnoositud reumast, mis tekitas suuri valusid, mistõttu ta ei saanud ilma valuvaigistiteta üldse elada, aga tänaseks on ta kõigest sellest vabaks saanud. Ta oli ise ka üllatunud, et on kõik selle läbi teinud ja see on joogas üks fenomen, mis kasvatab eneseusku ja enesekindlust — sa näed, et sa suudad, ja kui sa tõeliselt usud iseendasse, siis ei ole enam piire, kõik saab võimalikuks.
Olete ka ema, mida te oma lastele edasi annate?
Tuleks tähele panna seda, mis enda see toimub, mis tunded on, neid ka väljendada; aru saada, mis huvitab, ja tegeleda sellega, mis on sinu jaoks tõene ja õige. Mitte käia ühiskonna poolt soovitatud või välja kujunenud harjumuspärast rada. Haridussüsteem ju võimendab siiani müüti edust, mis käib läbi sellise hariduse, kus sa pead võrdselt hästi kõiki aineid oskama, kus algusest peale käib võistlemine hinnete nimel, mis kõik peaks sulle lõpuks tagama tasuva töö. Enamus meie joogakooli sattunud inimestest möönab, et sellist elulist vaimset tarkust ja iseenda-maailma toimimist peaks juba koolis õpetatama.
Muidugi püüan oma lastele õpetada ka tervislikkust, et see on nende endi kätes. Maailm on väljakutse ja kõige tähtsam on silmale nähtamatu, nagu Väike Prints ütles. See, mis tundub esmapilgul hea, ilus ja maitsev, ei pruugi seda sugugi olla. See on pikk tee ja ma olen püüdnud oma tüdrukutele mitte oma maailmavaadet peale suruda, vaid pigem anda neile vabadust ise kogeda ja ka vigu teha. Märkamatult on läinud nii, et lapsed ka ütlevad, et ei tahagi näiteks väga liha enam süüa, aga see on olnud protsess, mis on tulnud lihtsalt loomulikult eeskuju kaudu. See töötab kõige paremini. Lapsed ju õpivad mitte meie sõnadest, vaid matkides meie uskumusi, käitumist, ka tundeid.
Mis seisus on jooga tänases Eesti ühiskonnas? On ta juba vastu võetud?
Ma ei oskagi sellele väga vastata. See eeldaks, et ma tunnen kogu Eesti joogamaastikku, aga mul on mingi ettekujutus, mis põhineb suuresti meie õpilaste tagasisidel. Kuna meie emakooli Agama kommuun üle maailma on päris suur, siis muidugi on laiemalt see ettekujutus olemas, kus me selles pildis asume.
Sõna “jooga” on hästi populaarseks kujunenud, on aru saadud, et inimestele see meeldib, see on trendikas ja see “müüb”, nagu ka tervislik elustiil ja õige toitumine. Siiski näeme me oma koolis seda, et tõeline teadmine sellest, mis on jooga, on üsna nõrk. Osalt on selle põhjuseks asjaolu, et kergekäeliselt nimetatakse joogaks tänapäeval väga palju sellist, mis tegelikult on joogast kaugel, nt kõikvõimalikud “joogaks” nimetatud trennid, mis on tegelikult lihtsalt sportlik võimlemine või venitamine, kus kasutatakse mõnda joogast pärit elementi. See ei tähenda, et see oleks halb – sport on vägagi kasulik ja tervislik, aga jooga oma algupärases olemuses on spordist siiski väga palju sügavam süsteem, holistiline teadus inimesest ja inimese ja universumi seosest, energiatest ja nende suunamisest, mida siiski vähe nendes spordiklubide “jooga” trennides käsitletakse. Seega kokkuvõttes – joogatunde, stiile ja tegijaid on väga palju, aga suurem osa neist jooga originaalse tähenduse alla ei lähe. Jooga ei ole ainult kehapoosid, venitamine ja hingamine, see hõlmab ka iseenda sügavama olemuse tundmaõppimist, maailmavaatelist osa, eetikat ja moraali, universumi seaduste tundmist. Just see sügav ja autentne joogateooria on meie kooli eripära.
