Kirjanik ja joogaõpetaja David Frawely armastusest: tõeline suhe on näha Jumalikust teistes ja kogu elus
Kõik me otsime oma elus armastust ja enamasti seostub see kellegi konkreetse inimesega. Tegelikult on armastus märgatavalt laiem mõiste ning see saab alguse armastusest iseenda vastu ning kandub jumalikkuseni meis kõigis. Ameerikas elav kirjanik ja joogaõpetaja David Frawely lahkab alljärgnevalt armastuse olemust ja tema seotust Universumiga.
“Enamus psühholoogilisi probleeme baseeruvad armastuse puudumisel elus. Armastus on jõud, mis teeb elu elamist väärt, ta annab sellele värvi, sügavust ja soojust, võimaldab tunda intensiivselt ja teeb meid üliõnnelikuks. Armastus sõltub suhtest. Me kõik otsime õnne läbi suhte. Isoleeritus põhjustab valu. Suhestuda ja ühineda teistega toob rõõmu. Siiski, kui me piirame või personaliseerime oma suhted, põhjustavad nad isoleeritust ja toovad kannatust. Me ühineme ühe inimese või grupiga ja eraldume teistest, kellest on saanud meie vaenlased.
Iha on seisund, kus me tahame, tahame olla armastatud, see on tühi, puudustkannatav seisund, mis otsib täitmist väljaspoolt. Armastus on täiuse seisund, võime anda. See on täielik ja ülevoolav seisund, mis võtab oma väe seest ja ületab meie kontakti spetsiifilise inimolendiga. Tõeline küsimus, mida me peaks endalt küsima, ei ole mitte kust leida armastust, vaid kuidas anda armastust. Kui me pürgime armastuse andmise poole, siis peab armastus meieni tulema, sest me näeme armastust kui midagi, mis on meis endis sees. Kui me otsime armastust väljast, siis armastus peab meie eest ära jooksma, sest me näeme armastust kui midagi, mis ei kuulu juba meile.
Enamus meist otsib armastust väljast, seksuaalpartneritelt, perekonnalt ja sõpradelt. Me otsime võimalust olla armastatud personaalsel viisil, selle asemel, et olla armastav universaalsel viisil. See asetab armastuse eemale, teatud objektile või isikule, kes on meist erinev ja kelle poolehoiu me peame võitma, et nad meid armastaks. Me peame igavesti jälitama armastust, aga ei suuda seda kunagi hoida. Selline armastus lipsab meil käest, sest see ei ole sisemiselt meis, vaid sõltub meie suhete olukorrast, mis on alati muutuvad.
Põhjus, miks inimsuhted on täna nii suur probleem, on see, et meil on pühendumisest vajaka. Me otsime täidetust suhetest oma kaasinimestega, mis on ainult võimalik läbi suhte Jumalikuga. Meie tõeline suhe, mis on igavikuline, on Jumalikuga. Meie inimsuhted on ainult ajutised kujutised sellest sügavamast suhtest. Kui meil ei ole tõelist suhet Jumalikuga, universaalse teadvusega või tõega, ei ole me võimelised tõeliselt suhestuma eluga või iseendaga.
Täna leiab aset otsimine peamisteks või kestvateks suheteks. Kõik meie inimsuhted on teisejärgulised, sest nad on piiritletud ajaga ja peavad mööduma. Ainult siis võivad saada nad põhisuhteks, kui me näeme Jumalat endis ja teistes. Ilma tunnustamata lõputut Olemist kõikide suhete taga, ei saa olla täiusetunnet üheski suhtes. Me sünnime üksi ja sureme üksi ja ei suuda kunagi olla üksteisega füüsiliselt või mentaalselt, välja arvatud lühikestel hetkedel.
Samas, me ei ole kunagi tegelikult üksi. Kuigi me sünnime ja sureme ühes kehas, siis on meis kogu Universumi teadvus, kui me peaks valima enda sisse vaadata. Me võime leida kõik maailmad ja kõik olevused iseendis. Tõeline suhe on näha Jumalikust teistes ja kogu elus. See nõuab, et me suhestume oma tõelise päritoluga, oma tõeliste vanematega, Universumi Jumaliku Isa ja Emaga ja mitte lihtsalt väliste kehade ja vormidega.
Pühendumuse puudumine on kõikide psühholoogiliste suhete algpõhjus. Teisest küljest, inimesel, kellel on pühendumus, ei saa kogeda märkimisväärse loomuga psühholoogilisi probleeme, sest Jumalik ei ole kunagi kadunud või puudulik, ei ole kunagi eraldunud.”
Lugu vahendab Isvara Joogakool. Rohkem infot joogakooli kohta leiab SIIT!
