Pilistvere hingekarjane Hermann Kalmus: Jumal on armastus – seda julgustab meid uskuma pühakiri mitmel viisil
„Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” Matteuse evangeelium 9:13
Jumal on armastus – seda julgustab meid uskuma pühakiri mitmel viisil. Selgeimalt sõnastab selle Kristus niinimetatud mini-evangeeliumis Johannese 3:16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Jeesuse aegne juutide templi teenistuse süsteem eeldas inimeselt ohvrit, kui ta oli milleski eksinud või valesti teinud. See tähendas aga omakorda raha kulutamist ohvriloomadele ja ohvriandidele. See omakorda aga tähendas, et lihtsad ja vaesemad inimesed tundsid pidevalt poolikust Jumala ees, või õigemini nad tundsid ebapiisavat ohverdamise suutlikkust, sest neil lihtsalt polnud raha, et osta piisavalt väärikas ohvriloom.
Kui nüüd Kristus ütleb, et ohvrit polegi vaja, sest Jumal armastuses teab, mis toimub inimese südames, siis tolleaegsetele preestritele oli see väga ärritav mõte. Nende poolt hästi sisse töötatud ohverdamise süsteem ehk tuluallikas oli küsimuse alla seatud. Ja eks me piiblilugu tundes ju teame, milleni see preestrite ärritus ülestõusmispüha sündmustes välja viis.
Tõeline kahetsus, meeleparandus ja uuenemine on midagi nii isiklikku ja inimese endas toimuvat, et üksi väline tegu või ohverdus ei saa olla selle tõestuseks. Elus on nõnda, et palu vabandust palju tahad, aga kui teine inimene ei taha seda vastu võtta, siis lihtsalt vabandad kurtidele kõrvadele. Kummas siis on probleem? Kas vabandajas või selles teises, kes oma südame kõvaks teeb ja tahab ohvri positsioonis olla. Ohvri olukorras on hea olla, sest siis lasub vastutus tekkinud olukorra pärast alati teises inimeses. Jumal aga armastuses katsub läbi südamed ja näeb, kas vabandus tuli puhtast südamest või oli harjumuspärane fraas mingist olukorrast väljapääsemiseks.
Ja nüüd ütleb Kristus, et pole vaja ohverdada, vaid on vaja halastada. Kõigepealt iseenda peale, mõistes, et me kõik teeme vigu. Aga kui me kõik teeme vigu, siis on ju ka kõik inimesed sellesama Jumala armastuses ilmunud halastuse vastuvõtjad. Tihti on just iseendale kõige raskem andeks anda, sest me teame nii täpselt oma puudujääke ja eksimusi. Aga alles siis, kui me oleme teinud rahu iseendas ja võtnud vastu Jumala armastuse ja halastuse, oleme võimelised ehitama mõistlikke ja toimivaid suhteid kaasinimestega.
Selles lihtsa perekonna alandlikus jõululoos tuleb Jumal ühes lapsukeses, kes magab sõimes, nii tasa ja alandlikult inimeste juurde. Peaaegu sosistab vaikselt, et iga inimene on hinnaline ja iga inimene on teada Taevase Isa juures. Muidugi, see laps kasvab ja saab suureks ning ütleb siis kõva häälega suurtele rahvahulkadele, et armastage üksteist, nagu mina teid olen armastanud (Johannese 15:12). Sest viimselt pole inimene siia maailma millekski muuks loodud kui armastuseks. Armastuses me leiame rahu iseendaga, oskame mõistlikult suhelda kaasinimestega ja leida enda koha ning ülesanded ühiskonnas. Jumala armastust jõululapses.
Võhma Linnaleht, Hermann Kalmus (Pilistvere hingekarjane)
