7 maailmakuulsa mõtleja seisukohad

Juba väga kauges minevikus pöördusid inimkonna helgemad pead maailma algallikate otsingutele, nad püüdsid avastada looduse saladusi ning teha kindlaks selle seadusi. Üks ajastu on küll vahetunud teisega, ühiskonna struktuur muutunud keerulisemaks ja tavainimesele raskemini mõistetavaks, kuid otsingud kestavad edasi.

Suured filosoofid mõtisklesid ja arutlesid, rääkisid ja kirjutasid üha rohkem erinevatest seostest ümbritsevas maailmas, inimeste kõlbelisest algest, sotsiaalse õiguse ja vabaduse ideest, paremast riigikorrast, maailma kultuurist ja ajaloo keerdkäikudest.

Antiikajast tänapäevani on filosoofilist mõtlemist peetud mõistuse ja tunnetuse teeks planeedil Maa.

Ikka veel oleme me arenguteel ning otsime vastuseid meid vaevavatele küsimustele.

Raamatus “21 maailmakuulsat mõtlejat” tutvustatakse ajastute läbilõikes 21 maailma suurima mõtleja elulugu, nende maailmavaateid ja seisukohti.

Paotame 7 maailmakuulsa mõttetarga ideede uksed.

Siddhartha Guatama (Buddha) 
563 – 483 eKr 
 
Budda lõi ühest kolmest maailmareligioonist – budismi. Nimi Buddha on talle antud järgijate poolt. Budismi keskmeks on õpetus neljast õilsast tõest: kannatus, kannatuse põhjus, sellest vabanemine ja tee selle juurde.

Budismi sisu tuumaks on jutlus neljast õilsast tõest, mis avanesid Buddhale ilumutusööl: maailm on täis kannatusi; kannatuse põhjused peituvad kehalistes tungides; kannatust saab kaotada; on olemas tee, mis viib kannatustest vabanemiseni.
 
Konfutsius (Kong Fuzi) 
551 – 479 eKr
 
Konfutsius oli Vana-Hiina mõttetark ja konfutsianismi rajaja. Ühiskonnakorralduse põhialuseks seadis ta kõlbelise enesetäiustamise ja eetikanormide täitmise. II sajandist eKr kuni XX sajandi alguseni oli konfutsianism Hiina riigi ametlik ideoloogia. Konfutsiuse ideaaliks oli riik, kus valitseja oli tark ja õiglane, sõjavägi ustav ja vapper, talupojad töökad ja ausad, naised truud ja õrnad ning maa viljakandev ja rikas. Suurt tähtsust omistas Konfutsius muusikale. Ta nägi muusikas sotsiaalse süsteemi täiustumist. Tema arvates pidi muusika olema rahvale vaimutoiduks, kasvatama ja õilistama iseloomu.

Sokrates 
u 469 – 399 eKr 

Sokrates oli Vana-Kreeka filosoof, üks dialekte kui tõe otsimise meetodile alusepanijad. Ta kuulutas oma õpetust suusõnaliselt. Järgnevate põlvkondade jaoks sai Sokratesest mõttetarga ideaali kehastus. Tema filosoofia eesmärk oli eneseteostus kui tee tõelise heaolu saavutamiseni. Sokratese arvates on olemas ainult üks hüve ja see on teadmine, ning samuti vaid üks pahe, milleks on mitteteadmine ehk võhiklikkus.

Demokritos Abderast 
u 460 – 370 eKr 
 
Tegemist oli Vana-Kreeka filosoofiga, kes pani aluse atomismile. Demokritost nimetati “naervaks filosoofiks” ning ta arvas, et kõrgemaid hüvesid võib saavutada tänu oma soovide ohjeldamisele ja mõõdukale eluviisile.
Demokritose arvates peitub seisneb õnn heas meeleolus ja häirimatus hingerahus, vaimses harmoonias ja sümmeetrias, kartmatus ja julges vaimus.

Platon 
u 428 – u 348 eKr
 
Platon oli Vana-Kreeka filosoof ja platonismi rajaja. Ta oli Sokratese õpilane ja üks lääne filosoofia olulisemaid mõtlejaid. Tema filosoofiatuumaks oli ideeõpetus sellest, et kõik materiaalne on ideede ebatäpne koopia. Platonit võib pidada üheks esimeseks filosoofiks, kes esitas süsteemsel kujul oma arusaama riigist kui sellises. Ideaalsel riigil ehk heaoluriigil oli tema arvates neli voorust: valitsejate ja
filosoofide tarkus, sõjameeste ja valvurite vaprus ning tootvate tööliste mõõdukus; neljas voorus on iseloomulik kogu riigile ja väljendub selles, et “igaüks ajaks oma asja.

Aristoteles 
348 – 322 eKr

Aristoteles oli samuti Vana-Kreeka filosoof, süllogistika rajaja. Aristotelese teosed hõlmavad kõiki tolle aja teadmiste valdkondi. Ta on üks Euroopa mõtteloo olulisi mõjutajaid. Aristoteles kui universaalne mõtleja mitte ainult ei vallanud tervikuna oma aja teadmisi, vaid pani ka aluse sisuliselt uutele teadustele nagu füüsika, bioloogia, psühholoogia, aga ka loogika ja eetika.

Erasmus Rotterdamist 
1466-1536

Tegemist oli renessansiajastu tähtsaima humanisti ja õpetlasega, kes kaitses ususallivust. Ta uskus, et ühiskonda on võimalik mõistuspäraselt ümber korraldada. Tema ideed panid aluse reformatsiooni tekkele.

Toimetas Monika Kuzmina