Konstellöör Maire Taska: müüdid ja muinasjutud mõjutavad meid rohkem kui otsesed sõnad
5. oktoobril kell 12-17 toimub Tallinnas Taevas ja Maa keskuses Maire Taska konstellatsioon läbi muinasjuttude, mis nimetuse järgi tundub tore, sest viib meid justkui tagasi lapsepõlve. Ometigi leitakse just nii need probleemid, mis on meid eluteel saatnud, sest oma lemmikmuinasjuttude kaudu oleme iseennast seal paika pannud ning kõike uuesti üle vaadates leiame ka vastused. Täpsemalt räägib konstellöör Maire Taska.
Konstellatsioon läbi muinasjuttude, see on selline rõõmsameelne lähenemine, sest kellele ei meeldiks muinasjutud. Kellele see konstellatsioon on mõeldud?
Meie lemmikmuinasjutt on meie elu stsenaarium ja me loome oma elu alateadlikult selle järgi. Nagu me teame, kõik müüdid ja muinasjutud mõjutavad meid rohkem kui otsesed sõnad. Kuna ma olen peale konstellatsioonide õppinud ka art- ja muinasjututeraapiat, siis need kaks asja lõimusid minus. Muinasjutus saab lahendada väga erinevaid asju, ka inimeste probleeme, millega ta konstellatsioonile tuleb. See näitab ära selle momendi, kust inimene ei pääse välja, sest ta ei märka seda. See on nagu ringiratast käimine, kus me teeme kogu aeg samu asju ega suuda ringist välja hüpata. See on nagu veoautoga sõit mööda Venemaa Siberi teid, kus sa võid panna telliskivi gaasipedaalile ja rahulikult autos viina juua. Niimoodi me elame. Et sellest välja hüpata, on vaja vaadata ennast kõrvalt, läbi enda stsenaariumi.
Sinna on tekkinud väga kummalisi asju. Kõige kurioossem on muidugi Punamütsikese lugu. Kui üks daam, kes valis muinasjutuks Punamütsikese, oli minu klient, siis tema näol ajas ta ka Hunti taga. Tema probleem oli sellest, et ta kogu aeg otsis mehi, kes olid agressiivsed ja maffiameeste moodi. Panime siis muinasjutu ülesse. On ema, vanaema, hunt, puuraidurid ja muidugi Punamütsike. Punamütsike ajab hunti taga, on juba aknalaua peal, Hunt teeb lõpuks kurja häält — aga puuraidurit ta üldse ei näe! On teistsugused mehed, aga ta lihtsalt neid ei märka! Finaalis märkas ta lõpuks puuraidureid ja minu teadmise järgi on ta nüüd leidnud rahuliku noormehe, kellega ta elab koos. Enam ta ei märka neid teist tüüpi mehi.
Huvitav oli Karupoeg Puhh, mida me üles panime. Klient pani üles Puhhi, Eesli ja teisi, aga tema ise oli Öökull. Sel hetkel oli näha, et kõige suurem probleem tema elus oli üksindus. Sel ajal, kui kõik seal mängisid ja olid õnnelikud, pani tema käed silme ette ja ütles, et see kõik segab teda. Kui öökull ei võta päeval mängudest osa, siis ongi mureks üksindus. Iga kord, kui teised mängisid, tuli tal ennast ära peita ja nii oli see lapsepõlvest peale. Lahendades selle küsimuse, saab ta nüüd vabalt teistega suhelda, võttes osa ka lõbust ja rõõmust. Seni oli tema jaoks rõõm ennast peita. Sellepärast oli see lapsepõlve muinasjutt tema lemmik ja sellepärast ta seostas ennast Öökulliga.
Kui me muinasjutu üles paneme, ei tea keegi, mis sealt välja tuleb. Aga me panemegi üles muinasjutu kõigi tegelastega! Sellesse kursusesse võib juurde panna ka unenäod. Kui unenägu on korduv ja me ei mõista seda, siis konstellatsiooni teel võib aru saada, mida see unenägu tahab meile öelda, unenägu hakkab rääkima. Unenägude kohta oli mul ka üks konstellatsioonipäev ja tuli üks meesterahvas, kes rääkis loo emast, keda ta pärast insulti hooldas. Ema ilmus kogu aeg unes ja ta ei saanud rahu, käis kirikus, tellis palveid ja käis ka kalmistul — tegelikult ema ei tahtnudki muud öelda, et ta tänab ja on uhke poja üle. Me ei saa lihtsalt unenäo tähendusest aru, aga seda teades tekib vabanemine.
Kas muinasjutu valib inimene ise?
Jah, tema valib muinasjutu ja oma kangelase rolli.
Kui ta valib muinasjutu ja paneb tegelased paika, kas te näete, milles on küsimus?
Vahel kohe, vahel mitte, oleneb sellest, kui hästi hakkab see väli rääkima. Tavaliselt näeb teatud asju siiski kohe.
Kui inimene jälgib seda kõrvalt läbi muinasjutu, siis kas on see arusaamine kergem?
See sõltub teemast ja inimesest. Konstellatsioonis on ikka momente, kui on raske. Hingeliselt saame ainult läbi mingi asja tunnistamise sealt välja minna. Kui me oleme tunnistanud ja näinud, siis me võime teha midagi teisiti. Eriti hinge tasandil, sest alateadvus juhib meid rohkem kui teadvus. Kui me saame alateadvusest info kätte, siis me saame sellega ka midagi teha. Kui me vaatleme inimest üldse, siis me oleme nagu lumememmed. Meil on olemas pea, mis on meie mõistus. Meil on olemas teine pall, mis on meie hing ja alumine pall on keha. Huvitav on see, et mõistus ei leia kehaga sidet ja seepärast luuakse side läbi keskmise palli, läbi hinge. Alateadvust võib vaadata ka kui jäämäge — see, mis on üleval, seda me näeme, mis aga on vee all, see on meile kättesaamatu. Ükskõik, mis meetodit me kasutame, me saame kätte info, mis on jäämäe all. Kui me oleme selle teadvusesse toonud, siis saame midagi ette võtta!
Kas konstellatsioonides on valust vabanemine läbi selle tajumise paratamatu?
Ma arvan küll. Tavaliselt meie asendaja, keda konstellatsioonis kasutame, tunnetab seda väga hästi. Vahel nutavad nemad meie eest ja neile peab selle eest au andma. Seda protsessi, mida hing läbib, võime läbida aastaid ja vahel ei suudagi läbi teha. Asendaja teeb seda meie asemel. Hing saab välja öelda, mis on tema valu, kus on tema kõige tähtsam koht. Mis on meie alateadvusel üldse meile öelda? Hea meelega vaataks tõesti enda sisse, aga me ei saa probleemi lahendada selle mõttemaailmaga, millega me ta lõime. Seda ütles Einstein.
Rohkem infot leiab Taevas ja Maa keskuse kodulehelt.
Monika Kuzmina, Jüri Kukk
