Jõulueelsel perioodil tuli avalikkuse ette ning kogus kiirelt populaarsust GoodNews peatoimetaja Monika Kuzmina, luuletaja nimega Monique, sõnadele ja viisiideele loodud lugu „Laps ootab ema“. Loole kirjutas seade ning hiljem järgi ka noodid tšellokvarteti C-Jam liige Pärt Tarvas, kes räägib lähemalt, kuidas üks laul tegelikult ilmavalgust näeb ja kas kõnealune lugu on sündinud loomulikku rada pidi.
Pärt, kuidas tegelikult ühe loo tegemine käib, kõige selle kõrval, kuidas sündis “Laps ootab ema” laul?
Eks ta umbes samamoodi käibki, ega seal midagi teistmoodi ole. Kas hakkab peas kummitama mingi viisijupp või hakatakse komponeerima mingisugust väljundit, sõnu või viisi, tavaliselt see pannakse nooti ja kirjutatakse üles. Tänapäeva bändimehed vist väga enam ei noteeri, panevad duurimärkide ja kuulmise järgi, ega paljud noote vist väga enam tunnegi. Lõpuks antakse noodid ka mingist otsast välja, võetakse lindilt maha ja pannakse kirja.
Kui pikk see protsess keskmiselt on, et ühest loost sünniks lugu, sõnad, viis, video?
Oleneb olukorrast. Suured Lääne kompaniid sõidavad kohe mitmeks päevaks videovõtetele. Kui operatiivselt teha, on võimalik samamoodi korraldada, oleneb, mida täpselt taadelda tahetakse, millist orkestratsiooni, kui keeruline lugu on, mida tahetakse üldse saavutada. Kuuldavasti oli Freddy Mercury need oma “Bohemian Rhapsody” kooriosad 120 korda üle laulnud, ma võin numbriga muidugi eksida. Oleneb, mida sinna panna tahetakse. Mõni bänd teeb aastaid oma plaate. Samas sümfooniaorkestri plaadid salvestatakse umbes kahe päevaga. Meie oma bändiga teeme salvestust umbes kolm päeva, ülejäänud aeg läheb montaažiks. Kuidas keegi.
Kui oluline on tänapäeval ühe laulu puhul selle sõnum?
Sõnum ongi kõige olulisem, et mida selle looga öelda tahetakse. On olemas tarbemuusika ja USB-pulga mehed, kes tulevad suure raha eest Weekendile, panevad pulga arvutisse ja hüppavad kõigile. See on taustamuusika, mis kuskil tiksub ja mida ei pea tähele panema. Või tantsumuusika. Ja siis on tõsisem muusika, millel peab sõnum taga olema, milleks ta on mõeldud, mis põhjusel on ta tehtud. Läbi muusikaajaloo on neid põhjuseid olnud väga erinevaid. Kes tahab teada, kuidas Mozarti ämm tema muusikasse sai, soovitan vaadata “Amadeusi” filmi, väga hea film on. Kes tahab teada, kuidas mõni teine ajalooline kuju on pääsenud ajaloo annaalidesse, see peab natuke muusikaajaloos ringi tuhnima, Ma ei hakka siin nimesid nimetama, aga sellega võib palju lolli nalja saada, millest tavakodanik ei pruugi aru saada.
Millest see lugu, “Laps ootab ema”, muutus kõigile, nii tegijale, muusikutele kui ka sihtgrupile, sedavõrd menukaks? Mis on ühe loo menukuse taga, millised saavad menukaks ja millised mitte?
Vaat kui seda teaks, siis oleks miljonär! Ei oska öelda, mis selle taga on. See asi peab teatud ajahetkel õigel ajal õigeid inimesi kõnetama. Nii lihtne see asi ongi! On ju palju heliloojaid, kes on aastasadadeks unustatud — näiteks Bach unustati omal ajal väga pikaks ajaks ära, Beethoven hakkas Bachi jälle hindama. Selliseid juhuseid on väga palju ja paljud tänapäeval populaarsed heliloojad ei olnudki omal ajal kõige popimad. Muusikat, nagu kunsti, kirjutatakse 100 protsenti tellimustööna, Šostakovitš vist kirjutas sahtlisse, teda ei tohtinud avaldada ja selleks, et ennast vormis hoida, kirjutas ta igasuguseid asju sahtlisse. Mozartil oli 100 protsenti tellimustöid. Muusik on maailmas alati väga suur jõud olnud. Võtame näiteks Paganini, kes oli oma viiuliga üks mõjuvõimsamaid inimesi maailmas üldse, keda kirik ei lubanud üldse enne maha matta, kui poeg oli kogu tema varanduse kirikule pärandanud. Igasuguseid asju on juhtunud!
Selle lühikese looga on juhtunud nii, et Paide ansambel “Naised” tahab selle võtta oma repertuaari. Te kirjutasite loole tšelloseade ning noodid tagantjärgi. On see tavapärane tegevus?
Jaa, ikka, juhtub selliseid asju ka! Ma teen võib-olla liiga, aga ma ei ole 100% kindel, kas biitlitest keegi nooti tundis. Tol ajal mängiti kidrat, tehti laulusõnad, jämmiti koos ja noodid on ilmselt kõik hiljem kirjutatud. Midagi uut ja üllatuslikku selles pole, tänapäeval nii tehaksegi, tehnilised võimalused annavad võimekuse tegeleda ka sellega, mida sa õppinud ei ole. Muusikaga hakatakse teatavasti tegelema väga varases nooruses, noodikirja protsess on pikk ja piinarikas.
Kui te sellele loole professionaalina tagasi vaatate, siis mis tundeid see teis tekitas?
Mina oleks hea meelega selle fonoga veel natuke nokitsenud, aga see on maitse küsimus, ühele meeldib niimoodi, teisele naamoodi. Oma lihtsuses on see lugu väga võluv. Kui mingi asi töötab, siis tavaliselt ei ole mingit põhjust sinna midagi lisama hakata. Kui üle punnitada, võib asja tuksi keerata!
KUULA LAULU!
