Avaleht Inspireeriv Mis asi on pärdikumeel? Endine munk selgitab!
Mis asi on pärdikumeel? Endine munk selgitab!

Mis asi on pärdikumeel? Endine munk selgitab!

Inimestel on iga päev laias laastus seitsekümmend tuhat eraldi mõtet. Saksa psühholoog ja neuroteadlane Ernst Pöppel on oma uurimistööga näidanud, et meie meel viibib praeguses hetkes vaid umbes kolm sekundit korraga. Raamatus “Mõtle nagu munk” selgitab endine munk ja inspireeriv kõneleja Jay Shetty, mis asi on pärdikumeel.

GoodNews avaldab raamatust katkendi.

Pärdikumeel 

Nārāyana kirja pandud muistses India tekstis „Hitopadeśas“ võrreldakse meelt purjus ahvipärdikuga, keda on hammustanud skorpion ja keda jälitab kummitus.

Inimestel on iga päev laias laastus seitsekümmend tuhat eraldi mõtet. Saksa psühholoog ja neuroteadlane Ernst Pöppel on oma uurimistööga näidanud, et meie meel viibib praeguses hetkes vaid umbes kolm sekundit korraga. Muidu mõtleb meie aju ette- ja tahapoole, sisustades aega oleviku kohta käivate ideedega, mis põhinevad sellel, mida oleme kogenud minevikus, ja aimates ette, mis juhtub järgmisena. Nagu Lisa Feldman Barrett, raamatu „Kuidas emotsioonid on tehtud“ autor, ühes taskuhäälingus kirjeldab, enamiku ajast „ei reageeri sinu aju sündmus – tele maailmas, see ennustab … oletab pidevalt, mis juhtub järgmisena“.

„Samyutta nikaya“ kirjeldab iga mõtet puuoksana ja meie meelt ahvipärdikuna, kes kiigub sihitult ühelt oksalt teisele. See kõlab peaaegu lahedana, aga nagu me kõik teame, on see kõike muud kui lahe. Harilikult on nendeks mõteteks hirmud, mured, negatiivsus ja stress. Mis juhtub sel nädalal töö juures? Mida ma õhtuks söön? Kas ma olen selle aasta puhkuseks piisavalt säästnud? Miks mu kohtingupartner viis minutit hilineb? Miks ma siin olen? Need kõik on õigustatud küsimused, mis väärivad vastust, kuid me ei lahenda neist ühtegi ühelt oksalt teisele, ühelt mõttelt teisele kiikudes. See on treenimata meele džungel.

„Dhammapada“ on salmikogu, mille värsid kogusid kokku ilmselt Buddha õpilased. Buddha ütleb seal: „Kanalirajajad juhivad vett, vibukütid suunavad noolt, puusepad painutavad puud, targad ohjeldavad iseennast.“ Tõeline kasvamine nõuab meelest aru saamist. Meel on kõigi meie kogemuste filter, kohtunik ja direktor, aga nagu tõendab konflikt, mida tundsin oma dušiseiklusel, ei ole meil alati vaid üks meel. Mida rohkem me suudame oma suhet meelega hinnata, mõista, treenida ja tugevdada, seda edukamalt navigeerime oma elus ja saame võitu katsumustest.

Meie meeles peetakse lahingut kõige väiksemate igapäevaste valikute (kas ma pean kohe praegu üles tulema?) ja kõige suuremate (kas ma peaksin selle suhte lõpetama?) üle. Me kõik seisame absoluutselt iga päev selliste lahingutega silmitsi.

Kord jutustas üks vanemmunk mulle nende dilemmade kohta, mille üle me kõik pead vaevame, vana tšerokiide loo: „Vanavanem räägib oma lapselapsele: „Iga valik siin elus on lahing kahe hundi vahel meie sees. Üks neist esindab viha, kadedust, ahnust, hirmu, valesid, ebakindlust ja ego. Teine esindab rahu, armastust, kaastunnet, lahkust, alandlikkust ja positiivsust. Nad võitlevad ülemvõimu pärast.“

„Kumb hunt võidab?“ küsib lapselaps. „See, keda sa toidad,“ vastab vanavanem.“

„Aga kuidas me neid toidame?“ küsisin mina oma õpetajalt.

Munk vastas: „Sellega, mida me loeme ja kuuleme. Kellega aega veedame. Millega oma aega sisustame. Sellega, millele oma energiat ja tähelepanu keskendame.“

„Bhagavadgita“ väidab: „Kes on saanud võitu meele üle, selle jaoks on meel tema parim sõber; kuid kes ei ole seda suutnud, selle jaoks on tema enese meel tema suurim vaenlane.“ Sõna „vaenlane“ võib tundu- da liiga tugev sõna, millega kirjeldada lahkarvamusel olevat häält meie peas, kuid definitsioon kõlab tõepärasena: „Oxfordi inglise keele sõnaraamatu“ kohaselt on vaenlane „inimene, kes on aktiivselt kellelegi või millelegi vastu või selle suhtes vaenulik“ ja „asi, mis midagi kahjustab või nõrgendab“. Mõnikord töötab meie enda meel meile vastu. See veenab meid midagi tegema, seejärel paneb meid sellepärast süüd või end halvasti tundma, sageli seetõttu, et tegu on läinud vastuollu meie väär- tuste või moraaliga.

Paar Princetoni ja Waterloo ülikoolide teadlast on näidanud, et halva otsuse raskus ei ole ainult metafoor. Nad palusid uuringus osalejatel meenutada aega, mil nad tegid midagi ebaeetilist, seejärel palusid neil hinnata, kui raskena nad oma keha tajusid. Inimesed, kel paluti meenutada ebaeetilist tegu, ütlesid, et tundsid end füüsiliselt raskemana, võrreldes nendega, kel paluti meenutada neutraalset mälestust. Teinekord me tahame keskenduda millelegi – tööprojektile, kunstilisele püüdlusele, koduremondile, uuele hobile – ja meie meel lihtsalt ei lase meil sellega tegeleda. Asju edasi lükates valitseb meis konflikt, kus ühel pool on see, mida teadlased kutsuvad meie „peaksin-minaks“, ehk see, mida me tunneme, et peaksime tegema, sest see on meile hea, ja teisel pool meie „tahan-mina“ – see, mida me tegelikult hetkel teha tahame. „Ma tean, et peaksin hakkama tegelema tolle äriettepanekuga, aga ma tahan vaadata USA lahtiste meistrivõistluste veerandfinaali.“

Enne, kui minust sai munk, ei lasknud meel mul teha seda, mida armastasin, sest see oli liiga riskantne. Mu meel lubas mul tarbida ära šokolaaditahvli ja liitri mullivett päevas, olgugi et tahtsin olla tervislik. See pani mind võrdlema end teiste inimestega, selle asemel et keskenduda iseenda kasvamisele. Ma ei lasknud endal inimestelt abi küsida, sest ei tahtnud näida nõrgemana. Ma lubasin endal olla vihane inimeste peale, keda armastasin, sest sõbralik olemise asemel oli mulle tähtsam, et mul on õigus. Eknath Easwaran kirjutab oma „Dhammapada“ tõlke sissejuhatuses, et oma igapäevases mõtete keerises „ei ole meil sellest, milline on elu tegelikult, rohkem aimu kui tibul enne koorumist. Põnevus ja depressioon, õnn ja ebaõnn, nauding ja valu on tormid pisikeses, privaatses, kestaga ümbritsetud maailmas, mida peame kogu eksistentsiks.“ Seepärast on mõistetav, et kui Buddha jõudis lõpuks „maailma, mis jääb mõtteulatusest täielikult välja“, rääkis ta, et tunneb end nagu tibu enne koorumist.

Aašramis õppisin ma midagi, mis on olnud nende ohtlike, enesehävituslike mõtete ohjeldamisel ülioluline. Meie mõtted on nagu mööduvad pilved. Mina, nagu päike, on alati kohal. Me ei ole meie meel.

Raamatu saab tellida kirjastuse Helios e-poest!