LÕBU VÄGI I Lõbutsemine annab meile jõudu ja toidab hinge – see ühendab meid
Millal sul viimati lõbus oli? Päriselt lõbus! Millal oli viimane kord, kui sa olid millestki kaasa haaratud, täiesti kohal, vaba häirivatest mõtetest oleviku või tuleviku kohta? Võib-olla sa naersid koos sõbraga, tutvusid mõne uue paigaga, tundsid end veidi mässumeelsena, proovisid midagi esimest korda… Vahet pole – sul tuli naeratus näole ja sa tundsid, et elad.
Millal sul viimati lõbus oli? Päriselt lõbus!
Catherine Price`i raamat “Lõbu vägi. Kuidas end taas elusana tunda” aitab mõista, milles seisneb tõeline lõbu ja kuidas selliseid hetki oma ellu juurde tekitada. Samuti saab raamatust teada, kuidas ära tunda võltslõbu.
Üks irooniline asi lõbutsemise puhul on meie eeldus, et kuna see tundub nii hea, siis on tegu millegi kergemeelsega. (Kui palju neid häid asju siis elus on, mida saaks karistamatult nautida?) Aga äkki on nii, et kuna lõbu tundub hea, siis see ongi hea, päriselt? See tähendab, et me ei peaks seda võtma kui ebavajalikku enesehellitamist, vaid kui õnne ja tervise ühte eeldust.
Kui mõelda neist teguritest, mis tekitavad hea tunde praeguses hetkes ja on ühtlasi kasulikud meie pikaajalisema heaolu seisukohalt, siis on raske leida kolme võimsamat aspekti kui mängulisus, ühendus ja kulgemine. Meie kõige nauditavamad suhted, suurimad saavutused, tähtsaimad huvialad ja hobid, hinnalisimad mälestused sisaldavad ikka mingit kombinatsiooni neist kolmest seisundist. Kui meie põhivajadused on rahuldatud, siis aitab lõbu meil saavutada täieliku inimpotentsiaali.
Minu arust pole liialdus väita, et kui me kõik tähtsustaksime senisest enam mängulisust, ühendust ja kulgemist, siis muutuks maailm paremaks, Kujuta ette, mis juhtuks siis, kui me keskenduksime kodanike, liidrite, seaduseloojatena… nendele teguritele, mis meid liidavad, selle asemel et meid lahutada. Kujuta ette, kui teistmoodi siis kõik oleks, kui me ei reageeriks keerulistele olukordadele reflekside pinnalt, rünnates teisi ja püstitades oma ego kaitseks barjääre, vaid üritaksime pingeid leevendada mängulisel moel. Kujuta ette, mida kõike me õpiksime ja looksime ning kuidas me õitseksime, kui meil oleks küllaldaselt võimalusi kogeda kulgemist.
See ei pea olema mõtteeksperiment: sa võid sellega kohe pihta hakata. Pane tähele toredaid asju. Anna oma uudishimule voli ja katseta mõne uue hobi või huvialadega. Tee ruumi tegevustele, mida sa naudid. Veeda aega inimestega, kes rikastavad su elu. Võta endale sihiks, et teed iga päev midagi lõbu pärast. Mitte selle sõna odavas ja laialt levinud tähenduses, vaid nii, nagu me seda neil lehekülgedel oleme defineerinud – see on miski, mis on meie heaolu kohalt elutähtis. Otsi võimalusi mängulisuseks, ühendus- ja kulgemisseisundi saavutamiseks, nagu see oleks pakiline ja ülioluline siht, sest just nii see ongi.
Ma loodan, et olen suutnud sind veenda vähemalt selles, et lõbutsemine pole ainult inimese heaolu tagajärg, vaid selle põhjus. Lõbutsemine aitab meil maailmaga ühenduses olla. See annab meile jõudu ja toidab hinge. See ühendab meid. See tuletab meile meelde, kes me kunagi olime ja kes me tahame olla. Kokkuvõtteks võib öelda, et mu tütrel oli õigus: tõeline lõbu on päikesepaiste. Oma puhtaimas vormis on see eluenergia destilleeritud kujul ja mida tihemini me selle paistel peesitame, seda enam see meie elu toidab, et see saaks õide puhkeda.
