KOGEMUSLUGU! Lugu sellest, kuidas Bars aitas siis, kui arstid aidata ei suutnud

Kaidi Karilaid jagas Facebookis Signe Vatteri postitust ühest vägevast naisest, Laurast.

„2015. aasta sügisel diagnoositi mul anorexia nervosa ja ärevusega depressioon. Selleks ajaks olid mul naiselikud ja teismeea kehalised funktioonid täielikud lakanud. Depressiooni tunnused ilmnesid mul juba aasta-kaks varem, kuid anoreksia tunnused hakkasid esinema umbes 2015. aasta alguses. Lõpuks otsustasin vabatahtlikult lastehaiglasse ravile minna.

Ma olin kahe aasta jooksul umbes 3 korda statsionaarsel ravil, mille vältel käisin nädalas 3-4 korda psühholoogide ja psühhiaatri vastuvõtul, kontrolliti söömist, anti mitmeid ravimeid ja katsetati erinevaid teraapiaid. Kui ma statsionaarsel ravil ei olnud, käisin enamasti vähemalt 2 korda nädalas Tallinnas vastuvõttudel, kaalumas ja tervisekontrollis vahel ka harvem (olenes, kuidas mul läks).

Terve selle 2 aasta jooksul mu tervislik ja vaimne seisund pigem halvenes, selle aja jooksul võtsin ma veel päris mitu kilogrammi alla ning mu mõtted läksid aina imelikumaks.

Ma tegin täiesti absurdseid asju, ma ärkasin öösiti mitu korda üles, et kontrollida, kas kõik on nii, nagu peab olema, ma kõndisin lõpuks iga päev vähemalt 20 km (vahel isegi 30 km), vähe sellest, ma kõndisin nii veidralt (teeservast teeserva, ülitäpselt), et inimesed vaatasid mind imelikult ja rääkisid taga. Ma sõin mitu korda päevas, kuid väga kontrollitult, kaalutud ja kindlal kellaajal kindlaid kalorivaeseid toite.

2017. aasta sügisel esitati mulle haiglas ultimaatum: kas ma lähen veel statsionaarsele ravile või ravitiim ei saa mind enam aidata. Ma ei olnud nõus enam haiglasse sisse jääma ja seal lõppes mu koostöö haiglaga.

Edaspidi läksid asjad veel rohkem allamäge. Paljud ütlesid, et ma nägin jube välja, ise ma muidugi seda ei näinud. Mu käitumine läks aina obsessiivsemaks, ma ei suutnud enam inimestega suhelda ja käisin kodust väljas ainult selleks, et kooli minna ja kõndida, kõndida ja veel kord kõndida, sest muud sporti ma teha ei suutnud.

2018. aasta kevadel kooli spordipäeval tegin hoogsalt kaasa (varem keelasid arstid mul sporditegemise ja mul polnud lubatud üheski kehaliselt aktiivses tegevuses kaasa teha, kuid nüüd arste enam polnud). Pärast jooksuvõistlust ja kaugushüpet hakkas mul jube halb, sisuliselt ma kukkusin kokku. Mulle kutsuti kiirabi ja kiirabiautos mõõdeti mu pulsiks 35 lööki minutis. Mind viidi kiirabisse tilgutite alla. Järgnesid mitu nädalat südameuuringuid. Tallinnas spetsialisti juures öeldi mulle, et siin pole mõtet midagi teha, see on ilmselge, miks mu süda nii aeglaselt lööb ja keegi peale minu siin aidata ei saa.

Terve suvi möödus samas vaimus nagu varem. Kunagi, 2015. aasta alguses kaalusin ma umbes 60 kilo ja selle aja jooksul kaotasin ma pea 20 kilo ja ma tahtsin veel.

2018. aasta sügisel läksime ema, õe, ema sõbranna ja tema tütrega Türki puhkusereisile. Seal kuulsin ma Barsist – ema sõbranna tegeleb sellega. Ta pakkus, et ta võib mulle Barsi teha, olin nõus. Ma olen üldiselt väga ratsionaalne inimene ega uskunud sellesse väga. Pärast esimest seanssi tundsin ma ennast väga imelikult, ma lihtsalt naersin tükk aega, see tunne oli kirjeldamatu. Pärast kahte seanssi hakkasid asjad tohutu kiirusega muutuma, see oli uskumatu, ma sõin nagu loom.

Ma korrutasin omale iga päev mitu korda kaasasaadud mantraid ja tegin kõik võimaliku, et endaga rahul olla. Poole aasta jooksul võtsin ma tohutult kaalus juurde ja ma ei ole siiamaani suutnud sellega harjuda, kuid ma ei oleks eales uskunud, et Barsil minule nii suur mõju võib olla.

Ma mäletan hästi, kuidas ema mulle hiljuti ütles, et ta pole mind mitu aastat nii südamest naermas kuulnud. Varem veetsin ma vahel terve päeva põrandal looteasendis nuttes, nüüd pole seda olnud. Loomulikult on mul paremaid ja halvemaid päevi, kuid pärast kolme Barsi-seanssi pole mul nii halbu päevi enam olnud. Alguses oli igapäevane see, kui ma sõin tunni aja jooksul ära terve koogi, tuubi jäätist ja pitsa ja see hirmutas mind nii väga, aga nüüdseks on selline asi vaibunud.

Ma pole siiamaani endaga rahul ja ma ei ole veel terve, aga Bars on aidanud mind rohkem kui kõik arstid, psühholoogid, psühhiaatrid, antidepressandid ja rahustid. Barsil on mu tervenemisel tohutu roll, kuid ma olen sellel teekonnal saanud parimad sõbrad, kellest üks on mind peaaegu sama palju aidanud ja ma olen lahku läinud oma tolleaegsest kontrollifriigist poiss-sõbrast. Ma olen tohutult tänulik Signe Vatterile, kes tutvustas mulle Barsi, sest kui teda ei oleks, siis mind võib-olla ei olekski enam.

Ma ei saa selle haiguse tekkimisel otseselt kedagi peale iseenda süüdistada, sest on mitmeid faktoreid, kuid ma tean, keda ma enda tervenemise teekonna eest tänada saan.“