Avaleht Hingele KOGEMUSLUGU I Kerli Vau konstellatsioonist: lõppude lõpuks vastutame ise oma tunnete eest
KOGEMUSLUGU I Kerli Vau konstellatsioonist: lõppude lõpuks vastutame ise oma tunnete eest

KOGEMUSLUGU I Kerli Vau konstellatsioonist: lõppude lõpuks vastutame ise oma tunnete eest

Konstellöör ning suhte – ja paariterapeut Indres Viirsaar viib Keila-Joal toimuval sisemise tarkuse suvelaagris läbi grupis konstellatsiooniharjutusi kus igaüks saab oma suguvõsa mustreid vaadelda ja võtta vastu esivanemate eluenergia ja väe. GoodNewsi tiimiliikmel ja terapeudil Kerli Vaul õnnestus hiljuti Indrese juures konstellatsiooni proovimas käia.

Kerli Vau. Foto: Gertrud Alatare

Kerli sõnab, et on tänaseks aru saanud, et paljud mustrid, mured ja kohati ka kannatused tulevad vanematelt – nemad on omakorda saanud need oma vanematelt ja nii see lumepall veerebki. Kerli jaoks on vanematest rääkimine olnud väga raske teema ja teatud perioodil elust ka raske mõista. „Olin lapsena pealtnäha täiesti tavaline, kuid mida vanemaks sain, seda rohkem sain aru, et mul käivad periooditi teatud emotsioonid läbi, millest ma aru ei saa. 8-10-aastasena tundsin ennast pidevalt üksinda, kuigi mu kõrval oli maailma parim isa ja perekond ning ma ei olnud kunagi üksinda. Oma ema ma ei teadnud, sest olin väga väike, kui meie teed lahku läksid. Temast ei räägitud tihti ja kui räägiti, siis negatiivsel toonil,“ sõnab ta.

Oma ema ma ei teadnud, sest olin väga väike, kui meie teed lahku läksid.

Kerli Vau. Foto: Gertrud Alatare

Kerli jaoks kehastas isa väga mitut rolli – isa, ema, parimat sõpra kui ka lihtsalt inimest. Kahjuks lõppes tema teekond siin maapeal, kui Kerli oli alles 13-aastane. „Tollel hetkel tundsin, et minult on ära võetud mu number üks fänn ja parim sõber. Korrutasin endale aastaid peale seda, et olen üksi ja pean kõigega üksi hakkama saama. Seostasin kogu seda kurbust, viha ja pettumust isa surmaga. Jätsin ka ema tol ajal täiesti seljataha, sest tema lahkumine süvendas omakorda kogu viha ja pettumust,“ sõnab ta.

Kerli kaotas usalduse inimestesse ja oma unistustesse, mida oli harjunud isaga jagama. Ka kaotas noor naine usu iseendasse ja kohandus ühiskonna normide ning mustritega – ta käitus ning oli selline nagu ühiskond temalt ootas. Teatud perioodil oma elust proovis Kerli olla nii, et kõik pereliikmed oleksid õnnelikud, kuni teda tabas selgusehetk, et see ei ole tegelikult temalik, need ei ole tema teemad ja ta põleb iga natukese aja tagant läbi, sest ei ela sellist elu nagu päriselt tahab. „Mul oli meeles pidevalt isa lause: „Sul on elus üks kohustus. Kohustus mitte kunagi oma unistuste nimel alla anda!“ Kuni 20nda eluaastani uskusin, et need väljakutsed on tulnud mulle isalt, kuniks mu ema, kellega väga vähe kokku puutusin, samamoodi siit ilmast lahkus. Ütlesin alguses, et olin kurb, sest mul ei olnud vanemaid. Selle kurbuse ja valu all oli aga midagi suuremat,“ räägib ta.

Mul oli meeles pidevalt isa lause: „Sul on elus üks kohustus. Kohustus mitte kunagi oma unistuste nimel alla anda!“

Foto: Gertrud Alatare

Viimase aasta jooksul on Kerli teinud teadlikult tööd oma vanematega ja see teekond on tema jaoks olnud üks raskemaid, kuid samas ka vabastavamaid. Ta on mõistnud, et üksinduse, kurbuse ja vihatunnet ei tekitanud ainult isa surm, vaid ka ema lahkumine väga varajases eas.

Läbides Indresega konstellatsiooni sai Kerli aru, kui võimas tööriist see on. Hoolimata sellest, et oli juba ka ise oma vanematega tööd teinud ja oli andestanud olukorrad, mida mäletas, jäi talle siiski külge kirjeldamatu üksinduse ja kurbuse tunne. „Konstellatsioonis tuli väga ilusasti välja, miks see tugev kurbuse tunne on. Ükski laps ei taha, et vanem teda hülgaks või tuleks välja, et tegelikult ta ei tahtnudki sind. On mitmeid erinevaid põhjuseid, miks viha on õigustatud, kuid lool on alati kaks poolt. Kui ma 18-aastasena kasutasin lauseid, et : „Sa ei ole mu ema!“ või „Milline ema teeb selliseid asju,“ siis täna ei oskaks ma teha muud kui naeratada ja tänada. See ei tähenda, et õigustaksin tema käitumist. Ma ei saa temast isegi aru saada, sest ma ei tea, mida ta tegelikult läbi elas. Ma saan teda vaid mõista ja päeva lõpuks – kui ei oleks teda, ei oleks ka mind,“ leiab Kerli.

Ükski laps ei taha, et vanem teda hülgaks või tuleks välja, et tegelikult ta ei tahtnudki sind.

Indres Viirsaar. Foto: Ruudu Rahumaru

Kerli sõnul on konstellatsioon hea tööriist, mille kaudu saab näha erinevaid mustreid ja mõista, kust on teatud käitumine tulnud, miks on tekkinud usaldusprobleemid või varjatud tunded, mida seletada ei oska. „Väga oluline on teha sellist tööd inimesega, keda saad usaldada. Indres on konstellöörina väga rahulik ja oskab näidata, miks need põhjused on tekkinud. Terve see aeg tundsin, et olen keskkonnas kus on rahu ja usaldus,“ lausub ta ja lisab, et astus ruumi teadmisega, et on oma vanematega rahu teinud ja tänulik neile iga kogemuse ning armastuse eest. „Isa armastuses ei kahelnud ma kunagi. Ema oma ei õnnestunud mul aga saada. Peale konstellatsiooni tundsin esimest korda, et mu süda täitus teistsuguse soojuse ja lähedusega. Oluline on seda teekonda võtta nii, et jätad oma vanemad rahule ja tegeled tunnetega, mis on sinu sees. Lõppude lõpuks vastutame me ise oma tunnete eest,“ tõmbab Kerli kogemuse kokku.

Lõppude lõpuks vastutame me ise oma tunnete eest!

Kerli Vau. Foto: Gertrud Alatare

3 nõuannet Indreselt, kuidas teadlikult peremustritega tööd teha:

  1. Teadvusta, et kõik algab iseendast.
  2. Avalda vanematele tänu, et oled elus.
  3. Avalda emale ja isale armastust.