Avaleht Hingele KATKEND I Enesearengu teejuht Tiit Trofimov raamatus “Lõpp on algus”: meele vaigistamise kasu on raske üle hinnata!
KATKEND I Enesearengu teejuht Tiit Trofimov raamatus “Lõpp on algus”: meele vaigistamise kasu on raske üle hinnata!

KATKEND I Enesearengu teejuht Tiit Trofimov raamatus “Lõpp on algus”: meele vaigistamise kasu on raske üle hinnata!

Sel kuul ilmus enesearengu teejuhi Tiit Trofimovi elulooraamat “Lõpp on algus. Julgus elada iseendana”. Trofimovi elu on olnud värvikas. Ta räägib oma äsja ilmunud raamatus “Lõpp on algus. Julgus elada iseendana” sellest, kuidas ta jõudis enesearenguteekonnale ning annab nõuandeid, mida oma rajal liikudes õppinud on. Tiit selgitab, et tema elu jageneb kaheks – enne 2009. aasta kriisi ja hoopis teine elu pärast. Raske on öelda ala, millega see tegus mees tegelenud ei oleks. Kui aga saabus 2009. aasta kriis, kaotas ta kõik – kodu, autod, perekonna. Kuid Trofimov ütleb, et ta ei saaks kogu sellele jamale tänulikum olla, sest just tänu sellele algas tema uus elu.

Foto: Terje Atonen

Avaldame raamatust katkendi, mis selgitab lahti mediteerimise olemuse.

Mediteerimine

Juba üheksakümnendate alguses, kui ma olin umbes 20-aastane, kinkis isa mulle kolmepäevase meditatsioonikursuse, mis toimus Mustamäel EMI hotellis. Kursuse korraldajad olid Indiast kohale toonud ühe guru, kes näitas suures saalis ekraanile, kuidas mediteerimise ajal ajulained liiguvad, õpetas meile mantraid ja juhendas inglise keeles meditatsioone. Noh, ma võin öelda, et tol ajal ei tahtnud ma mingis vaikuses istuda, ma tahtsin peole. Ma ei saanud mediteerimise mõttele pihta, see tundus liialt keeruline ja sinnapaika see minust jäi. Mulle jäi meelde aga Gayatri mantra, mida aeg-ajalt kordasin, kui raskeks läks. Nii igaks juhuks. Umbes nagu meieisapalve, mis mõnele inimesele raskel ajal meelde tuleb. Meile meeldib mugavuses peesitada, enda eest hoolitseme alles siis, kui jamaks läheb.

Meile meeldib mugavuses peesitada, enda eest hoolitseme alles siis, kui jamaks läheb.

Foto: Terje Atonen

Umbes viis aastat hiljem suunas isa mind Silva meetodi kursusele. Meetod põhineb enesehüpnoosil, mille abil on võimalik ennast tervendada ja ligi pääseda ajupotentsiaalile, mida me ilma treeninguta kasutada ei oska. Tol ajal ma ise küll ei arvanud, et mul oleks mingi tervendust vaja, aga sageli on isad targemad kui nende 25-aastased pojad.

Järgmine kogemus meditatsiooniga oli mantrate laulmine, millest eespool juttu oli. Nägin enda peal väikseid muutusi kohe esimesel korral ja kolmandal korral ajas see mind juba lihtsalt niisama naerma, nii hea oli olla. Kutsusin edaspidi paljusid samasugustes jamades olevaid sõpru endaga kaasa. Mõni ei saanud magada, mõnda vaevas ärevus, aga neil kõigil hakkas parem.

Idamaades on tuhandeid aastaid teatud, et häälevibratsioonil on väga suur mõju inimese füüsilisele ja emotsionaalsele seisundile ning sellepärast ongi mantrate laulmised nii tõhusad. Om on universumi hääl, üks võimsama energiaga silpe, mis rahustab, toob kehasse positiivset energiat ja tekitab kõiksusega üks olemise tunde. Ülalmainitud Gayatri mantra on üks väekamaid mantraid, mida sageli pärast mõnda ühist meditatsiooni või praktikat koos lauldakse. Kui viiskümmend inimest seda kooris laulab, tõusevad ihukarvad püsti, nii võimas tunne tekib. Meditatsioon oli siinmail suhteliselt uus asi, ma ei teadnud kedagi, kes mediteeriks või üldse oma vaimuga teadlikult tegeleks. Pigem peeti seda religiooniga seotuks ja kõik, mis usuga seotud, tundub ju eestlastele kahtlane. Tänapäeval räägivad kõik enesearengu coach’id meditatsiooni vajalikkusest, sest see on suurepärane rahunemise ja lõdvestumise vahend. On tehtud palju teadusuuringuid, kus buda munkadele ja teistele igapäevastele praktiseerijatele on juhtmed külge pandud ja mediteerimise ajal nende ajulaineid mõõdetud. Mediteerimise tulemusena muutub ajulainete sagedus madalamaks, meie keha ja meel rahunevad. Pikemaajalisel mediteerimisel on ka pikem mõju, ehk me ei rahune ainult meditatsiooni ajal, vaid oleme püsivalt vähem ärevad, võtame otsuseid rahulikumalt vastu, märkame rohkem positiivset jne.

Pikemaajalisel mediteerimisel on ka pikem mõju, ehk me ei rahune ainult meditatsiooni ajal, vaid oleme püsivalt vähem ärevad, võtame otsuseid rahulikumalt vastu, märkame rohkem positiivset.

Foto: Terje Atonen

Meele vaigistamise kasu on raske üle hinnata, see tegevus ise aga väga lihtne. Peamine on aru saada, et mediteerimise ajal ei pea mõtteid peast eemale peletama. See on levinud arusaam, justkui peaks mediteerides pea täiesti tühi olema ja ühtegi mõtet ei tohiks mõelda. See pole tõsi. Mõtteid tuleb eemalt vaadelda, nendega ei tohi lihtsalt kaasa minna. Lugesin kuskilt võrdlust koerast ja pallist. Las su mõtted olla nagu pallid, mis mööda muru eemale veerevad, ära torma rõõmsa kutsikana neile järele. Vaatle neid ja lase neil minna. Kui sellest on alguses raske aru saada, siis keskendu lihtsalt hingamisele.

Meele vaigistamise kasu on raske üle hinnata, see tegevus ise aga väga lihtne.

Tee nii: 

  • Leia endale aeg ja koht, kus sa saad rahulikult, ilma segajateta üksi olla.
  • Lükka telefonil hääl maha ja istu toolile või heida pikali. Rätsepaistes ei ole vaja istuda. Kui tahad, siis võid, aga see pole tegelikult oluline.
  • Lõdvesta keha ja hinga mõned korrad sügavalt sisse ja välja.
  • Tunneta, kas su õlad, kõhulihased, kael ja käed on vabad, lase ka lõug ja näolihased lõdvaks. Juba see peaks sinu meeli rahustama.
  • Edasi hinga tavapäraselt ja tunneta, kuidas õhk ninast sisse-välja ja kõht üles-alla liigub.
  • Taju, mis tunded su kehas on. Kas kusagil on ebamugavust, kas saad näiteks õlad või näolihased veelgi lõdvemaks lasta?
  • Kui mõte läheb uitama, märka seda ja hakka uuesti hingamist jälgima.
  • Tee seda alguses iga päev kümme minutit, ja varsti hakkad tulemusi nägema. Tõenäoliselt sa ei ole enam nii ärev, su meel on rahulikum ja sa ärritud vähem.

Mediteerimine õpetab meid ka rahulikult paigal olema. Kuna enamiku inimeste sees on palju ärevust, siis tahavad nad kogu aeg liikumises olla: pidevalt telefoni näppida, kellegagi rääkida, telekat vaadata, suitsetada jne. Sest nii kui sa millegagi otseselt ei tegele ja miski su tähelepanu ei köida, pead vaatama, mis su südames ja hinges toimub, lihtsam on selle eest mingisse tege- vusse põgeneda. Ameerikas Virginia ülikoolis tehti 2014. aastal üks katse, kus jäeti tudengid 15 minutiks tühja ruumi, neil ei olnud telefone, pastakaid ega midagi muud, mis oleks nende tähelepanu köitnud, ainult nemad ja nende enda mõtted. Siiski, ruumis oli üks aparaat, mis andis katses osalejatele, kes ei soovinud oma mõtetega üksi jääda, soovi korral väikseid elektrišokke. 67% mees- ja 25% naistudengitest olid nõus pigem elektrilööki saama, kui iseendaga olemise ebamugavust taluma. Mõtlemapanevad numbrid.

Raamatu saab tellida kirjastuse Pilgrim e-poest