Kaidi Koppel: mis saab siis, kui eemaldada enda ees seisev ja mind valitsev sõnnikupall?
Olen tihti mõelnud selle üle, kuidas leida iseennast ning vabaneda teatud mõttemustritest. Me elame terve oma elu selliselt, et päev päeva järel kogume infot enda, teiste ja väliskeskkonna kohta. Sellele lisaks võtame omaks teatud standardeid, mõttemustreid, hinnanguid ning moodustame sellest suure „sõnnikupalli”, mida endaga terve elu kaasas kanname. Ja läbi selle sõnnikupalli kogeme oma maailma. Läbi selle üüratu, massiivse sõnnikupalli enda ees, suhtleme teiste inimestega, suhestume nendega, jagame hinnanguid olukordadele, inimestele ja ennekõike iseendale.
Kui me nüüd suudaksime selle sõnnikupalli kuidagi enda eest eemaldada ja vaadata kõiki inimesi puhtalt, omamata absoluutselt mitte mingisugust hinnangut, siis oleks maailm ja kõik inimesed meie ümber, ka meie ise, palju ilusamad ja õilsamad. Selline mõte tekitas minus sügava vau-efekti.
Kui laps siia ilma sünnib, siis temal seda sõnnikupalli ei ole. Ta on täiesti puhas leht. Ta suhtub kõigisse ja kõigesse enda ümber suure imestusega ning hinnanguteta. Sõltuvalt nüüd sellest, millised on tema vanemad, hakkab tal kujunema arusaam sellest maailmast, kuhu ta sündinud on ning mida ta suure vaimustusega kogeb. Meie roll vanematena on püüda võimalikult vähe iseenda mõttemustreid ja hinnanguid lastele omistada.
Töö vanemana on anda lapsele võimalus kõike ise avastada ja luua enda isiklik „sõnnikupall”. Püüdes ise jääda oma hinnangute jagamises tahaplaanile ning lootes, et ehk tema sõnnikupall ei kasvagi nii suureks nagu meil endil. Kui me suudaksime selliselt oma lastesse suhtuda, neid kasvatada, et neil endil oleks pidevalt valik ja võimalus ise otsustada, siis ma usun, et uus pealekasvav generatsioon oleks tunduvalt tolerantsem, armastavam teiste ja ka iseenda suhtes ning meil oleks võimalus, et maailmast kujuneks parem paik, kui see on täna.
Selleks, et meil oleks võimalus sellest sõnnikupallist vabaneda, peame me endaga tööd tegema. Esmalt tuleb tunnistada, et sõnnikupall üldse eksisteerib. Me peame tunnistama, et me tõesti suhtumegi enda lähedastesse ja ka kõikidesse tekkinud olukordadesse läbi enda poolt läbi elu kujundatud prisma. Ja see on kohati väga vildakas. Sõltuvalt sellest, millised on meie eelnevad kogemused, kui palju me oleme pettunud elus ja ümbritsevates inimestes, kui palju me oleme kõrvetada ja haiget saanud, seda vildakam see prisma on või seda suurem see sõnnikupall meie ees on. Oluline on siinkohal seda mõista, aktsepteerida ja õppida erinevates olukordades seda palli vähendama. Eriti hea oleks, kui me suudaksime sellest vabaneda.
Kujutage ette olukorda, kus me suhtumegi kõigesse ja kõigisse, ka iseendasse, vaid suure armastuse ja vaimustusega. Ma tunnen, kui võimas see protsess on ja kui vägev oleks elada selliselt, et mul ei ole ühtegi hinnangut ega eelarvamust mitte millegi ega kellegi suhtes. Vaid ma suhtungi kõigesse ja kõigisse vaid suure armastusega ning seetõttu pole mul ka põhjust ühelgi hetkel ärrituda, haiget saada, trotsi tunda ega pettumust kogeda. Kui sõnnikupalli mu ees pole, mille läbi ma kogetud ja sinna kuivanud mustritega ellu/inimestesse suhtun, siis poleks mul negatiivseteks emotsioonideks põhjust.
Võtame sellise näite, kus sa tülitsed oma partneriga, töökaaslasega, naabriga ning te hetkeks peatute, tuletate endile meelde: „Stopp, hetkel me suhtume üksteisesse ja näeme üksteist läbi selle konkreetse sõnnikupalli, mis meie ees seisab. Ja neid on veel kaks! Eemaldame korraks need. Püüame suhtuda üksteisesse nende pallideta. Vaatame üksteist ja kogeme, mida me tegelikult tunneme ja mõtleme.” Ma võin kihla vedada, et tol hetkel konflikt lõppeb. Sest kui eemaldada sõnnikupall, siis kaob kõik see, mille pärast sa tülitsed. Sellisel juhul jääb alles vaid täiesti “alasti” SINA ISE ilma enda loodud ja aja jooksul kujunenud isiksuseta. Kui eemaldada nn minevikku täis sõnnikupall, siis järgi jääb vaid puhas armastuse- ja valguseolend – sul ei ole eelarvamusi, hinnanguid, negatiivseid ega positiivseid kogemusi, ego ega muid läbielamisi. Tolles konflikthetkes oled vaid SINA ISE ja sinu vastas on TEMA ISE. Teie kaks olete aga kaks puhast energiaolendit, kel TEGELIKULT ei ole mingit põhjust tülitsemiseks. Te mõistate, miks te olete siia ellu tulnud, mis on teie tegelik põhjus siin kehastumiseks ning mis on teie eesmärk – saada kogemusi, läbida konkreetseid õppetunde ja armastada iseennast ning teisi. Sest me kõik oleme üks.
Emotsioonid lahtuvad, tüli laheneb ning seejärel on võimalik kogeda vaid piiritut armastust ning seeläbi ka vabanemist. Võimas, kas pole?
Püüame koos uuel nädalal võimalikult palju vabaneda enda ees seisvast sõnnikupallist ja vaadata maailma ning teisi inimesi, ka iseennast, täiesti puhta hinnanguvaba pilgu läbi – täpselt sellistena nagu me tegelikult siia oleme tulnud, ilma mineviku, oleviku ja tulevikuta. Ma olen enam kui veendunud, et sellistel hinnanguvabadel hetkedel kogeme piiritut armastust.
Kaidi Koppel
