1. Avaleht
  2. Hingele
  3. Jüri Kukk: Aeg elada ja armastada
Jüri Kukk: Aeg elada ja armastada

Jüri Kukk: Aeg elada ja armastada

28.07.13 Aare RüütelLinna lähedal tiheda liiklusega maantee ääres ülekäigukohal seisab vanapaar, oodates võimalust teed ületada. Siis saabubki oodatud hetk, mil mõlemalt poolt on autod kaugel. Kuid kiirused on suured ja 70-tes eakad inimesed katsuvad kiirustades üle tee pääseda. Juba esimestel meetritel võtab vanem mees kaaslannal käest kinni ja nii nad teisele poole jõuavadki. Jalgteel jätkates ei lase härrasmees enam daamil käest lahti.

Kontsadel tippiv laitmatult riides kaunis naine kõnnib kiirustades linnatänaval, saadetuna meeste vaimustatud pilkudest. Pargist möödudes jääb daami kõnnak aeglasemaks, ta seisatub teeäärse valgeis õites toominga kõrval, võtab ühest oksast kinni, peidab näo õitevahtu ja seisab nii, märkamata möödujate pilke. Kui tema naerusuine nägu taas nähtavale ilmub, on see õnneuimas veelgi kaunim. Kopsud hurmavat lõhna täis ahminud, jätkab kaunitar rahulolevalt teed.

Rannas istub kaitseväevormis noormees ja loeb raamatut. Tema kõrval pingil lebab neiu, pea noormehe süles ja jälgib kord armsama nägu, siis jälle päikeseloojangut. Poiss eemaldab käe vaid hetkeks tüdruku juustelt, et lehte keerata, siis sasivad ta sõrmed taas neiu kiharaid.

Need on hetked igapäevaelust, mida me sageli kahjuks ei näe. Me justkui häbeneme näidata, et hoolime lähedastest, tahame tunda kontakti nendega, et me oleme koos olles õnnelikud. Isegi noori võib juba haruharva käsikäes jalutamas näha, vanemate puhul tundub see paljudele vist lausa pühaduseteotusena. Aga hoolimine ja selle väljanäitamine on ju ülimalt loomulik!

Me oleme igapäevaelu muredega sageli nii hõivatud, et leiame harva aega enda ümber ilusat märgata ja tunnetada, kallimaid emmata, teha midagi, mida me pole enam ammu teinud. Kui hoolime lähedastest, tuleks aidata neil mõtteid hõljuma panna, viies need helgemale tasandile.

Käisin hiljuti naistuttavaga lõunal ja kui tema jutt kippus aina murede analüüsimiseks kujunema, tegin plaanides väikese muudatuse. Ütlesin, et mul on vaja korraks mujal ära käia ja palusin teda endaga kaasa. Jalutades katkestasin järsku naise murejutu hüüdega: “Näe, õunapuu hakkab õitsema!” “Mida?” küsis mu tuttav jahmunult… ja märkas siis roosades puhkevates õites viljapuud. Läks veel veidi aega, siis kostis vaikne hüüatus: “Kui ilus!” Tagasitee valisin mööda veel suvitajaid ootava järveranna, kus me kõndisime esimest korda sel aastal paljajalu. Lõunapausi lõppedes polnud naise jutus enam ühtki mureteemat, ta märkas enda ümber kevadet, mitte probleeme.

Me peame leidma aega ja võimalust argimuredest eemaldumiseks ja aitama seda teha ka neil, kellest hoolime.

Küsigem endalt, millal me naersime viimati lihtsalt õnnetundest. Minul meenub hetk, mil metsade vahel põllult lendu tõusnud sookured panid oma kruuksumisega ümbruskaudsed metsad kajama. See oli nii võrratu hetk, mis meenutas mulle Astrid Lindgreni kangelannat röövlitütar Ronjat, kes naeris nähes, et on olemas pime mets, kohisev jõgi, tähistaevas.

Elu on üks ja see ei koosne ainult muredest. Me pole sündinud muretsema, vaid naerma, kallistama, õnnelikud olema. Tehkem seda nüüd ja praegu. On kevad, armastuse aeg.

Jüri Kukk
Kolumnist

Head Uudised GoodNews