Isa kui eeskuju ja autoriteet on lapsest lahutamatu
Enamikes kultuurides ja religioonides jumaldatakse ema. Ema kuju on tõstetud maailma silmis meeletutesse kõrgustesse ja seda koheldakse kui pühadust. Arvestades, et laps kasvab ema kõhus ja ema on see, kes kannatab sünnitusvalusid, tuues last ilmale, on loomulik, et kohe algusest on ema lapsele elulise tähtsusega.
Lähedus, hoolitsus ja rinnaga toitmine loovad ema ja lapse vahele sideme, mis kestab elu lõpuni. Esimesed paar aastat on ema lapsele hindamatu tähtsusega ja psühholoogiliselt on ta lapsele vaieldamatult kõige tähtsam. Sellegipoolest on lapses olemas teine pool. Mitte ükski ema pole oma last üksi valmis meisterdanud. On olemas ka teine inimene — isa.
Isa kutsutakse tihti, täiesti teenimatult, nähtamatuks vanemaks. Tegelikult aga on isa tähtsus lapse emotsionaalsel kujunemisel ääretult tähtis.
Keskmine laps hakkab sugude erinevusest aru saama umbes 2-3-aastaselt. Just sel hetkel on lapsel vaja teist sugupoolt ehk kedagi, kes pole ema. Tütrele on see tähtis, sest isa olemasolek selles vanuses tagab arusaama meestest ja mehelikkusest. Loomulikult on see väga algeline arusaam, aga see on siiski alus kogu ülejäänud elule.
Kui isalik eeskuju on nõrk või puudub üldse, ei teki naises korralikku pilti mehest ja mehelikkusest ning muud ümbritsevad olud ja tunded täidavad selle tühimiku. Tihti väljendub see karmi oleku ja robustse suhtlemisena. Naine, kellel puudub mehelik eeskuju, hakkab ise seda kompenseerima, võttes üle mitmed mehelikud omadused ja seda tehes muutub tema naiselik pool allasurutuks. Irooniliselt selline naine ei tõmba ligi mitte samasuguseid karmi iseloomuga partnereid, vaid just samamoodi isaliku eeskujuta mehi ehk nõrga iseloomuga memmepoegi. Ja nii hakkabki naine suhtes täitma mehe rolli ja mees tihti jääb tahaplaanile.
Poisile on isa vajalik samal põhjusel — et temas areneks mehelik külg. Isa poolt tulevad mehelikud impulssid ja õppesõnad panevad aluse sellele, milline mees pojast tulevikus saab. Kui aga isalikku eeskuju pole, see on nõrk või ema hoiab last liigselt enda lähedal, ei õpi poiss olema mees. Talle jäävad ainult naiselikud impulssid. Nõrkade meeste ja memmepoegade taga ongi kas liiga nõrk isa või liiga võimukas ema.
Purunenud suhteid on maailmas väga palju ja lapsi, kelle vanemad on koos kogu tema lapsepõlve, on väga vähe. Tihti peale lahkuminekut isa ja ema rollid lapse silmis muutuvad. Enamikul juhtudest isa roll nõrgeneb või kaob üldse. Selline olukord raskendab lapse meheliku külje arengut veelgi.
Vahel aga ei ole selleks lahkuminekut vajagi, et isa roll lapse silmis nõrgeneks. Ema on lapse jaoks esimene autoriteet ja temalt õpib laps ka suhtumist isasse. Kui naisel on oma laste isale etteheiteid või kui ta väljendab avalikult mehe suhtes rahulolematust, siis lapse arvamust isast mõjutab see samamoodi. Sellepärast ei tohiks kunagi oma lapse ees tema teisest vanemast halba rääkida. Laps saab aru, kui mitte sõnadest siis tundest ikkagi. Ja nii õpib tütar emalt kriitilise suhtumise meestesse ja poeg õpib peitma oma sarnasust meheliku isaga, kelle olemuse ema hukka mõistab.
Psühholoogiliselt on esimeseks ohumärgiks see, kui naine hakkab lapsest rääkima kui enda omast. Need võivad tunduda kui lihtsad sõnad, kuid energeetiliselt eemaldavad nad isa pildilt. Kuigi naise roll lapse ilma sündimisel on vaieldamatult suurem kui mehel, ei tohi kunagi unustada, et ilma meheta last poleks. Lapsel on alati kaks vanemat, ka siis kui üks vanematest last ei kasvata. Isegi kui ema teeb kahe vanema tööd, ei ole ta kunagi üksinda nii ema kui isa. Isegi olematu isa on siiski isa.
Isad on lastele eluteel ülimalt vajalikud ja nende tähtsust ei tohiks alahinnata. Ja emade kohustus on isa roll, ükskõik milline reaalsus on, teha lapse silmis positiivseks. Emadel on see võim, sest nad on algusest peale lapsele kõige tähtsamad.
Kokkuvõttes oleme me kõik oma kahe vanema segu, loojaid on kaks ja kumbki neist pole tähtsam, vaid mõlemal on mängida omaenda eriline roll.
Hedi Kukk
