INSPIREERIV RAAMAT I Raamat, mis aitab mõista aju reaktsiooni stressile ja traumadele ning tekitada positiivne enesehinnang
Bruce D. Perry ja Oprah Winfrey kirjutatud ja Heliose kirjastatud raamat „Mis sinuga juhtus?“ on kõigile neile, kelle ema, isa, elukaaslane või laps on traumat kogenud. Ja kui sind või sinu lähedasi on kunagi kirjeldatud niisuguste väljenditega nagu „tahab inimestele meeldida“, „õõnestab iseennast“, „häiriv“, „vaidlushimuline“, „elab muus maailmas“, „ei suuda ühel töökohal püsida“ või „ei oska suhtes olla“, on see raamat sulle. Või tahad lihtsalt paremini mõista ennast ja teisi, sest ka siis on see raamat sulle.
Valus lugu lapsepõlvest
Oprah meenutab raamatus oma lapsepõlve, kus ta sai lapsena pidevalt peksa. Toona peeti normaalseks, et lapse eest hoolitsevad inimesed kasutavad füüsilist karistust. Tema vanaema Hattie Mae suhtus sellesse tõsiselt, aga juba kolmeaastasena teadis Oprah, et see, mida ta läbi elab, on vale.
„Sain ühe kõige hullema nahatäie, mida mäletan, pühapäeva hommikul. Kirikus käimine oli meie elus tähtsal kohal. Vahetult enne jumalateenistusele minema hakkamist saadeti mind maja taha kaevu juurde vett tooma. Talus, kus ma oma vanavanematega elasin, ei olnud majas vett. Vanaema nägi aknast, et sulistan sõrmedega vees, ja vihastas. Ehkki ma ainult unistasin, pealegi süütult nagu laps ikka, oli ta vihane, sest see oli meie joogivesi ja ma olin sõrmed selle sisse pistnud. Siis küsis ta, kas ma mängisin veega, ja ma vastasin eitavalt. Ta pani mu endale põlvedele ja peksis nii kõvasti, et mu ihu oli vermeis. Pärast õnnestus mul kuidagimoodi parim valge pühapäevakleit selga ajada, ent veri hakkas läbi immitsema ja muutis säravvalge kanga tumepunaseks. Seda nähes tulivihaseks saanud vanaema kurjustas, et ma kleidi verega ära määrisin, ja saatis mu pühapäevakooli. Lõunaosariikide maapiirkonnas kasvatati mustanahalisi lapsi nii. Ma ei teadnud kedagi, kes ei saanud peksa,“ meenutab Oprah raamatus.
Miljoneid inimesi koheldi lapsena samamoodi ja nad kasvasid uskudes, et nende elul pole mingit väärtust
Oprah’ jutuajamised doktor Bruce Perry ja tuhandete inimestega, kes julgesid oma lugusid temaga saates „Oprah Winfrey Show“ jagada, on talle näidanud, et see, kuidas inimesed, kes oleksid pidanud tema eest hoolitsema, teda kohtlesid, mõjutas muudki kui ta emotsionaalset seisundit. Sellele oli ka bioloogiline reaktsioon.
Ta on doktor Perryga koostööd tehes aru saanud, et ehkki teda lapsena peksti ja ta koges traumat, leidis ta aju võimaluse kohaneda.
„See on koht, kus lootus elab meis kõigis – meie imelise aju ainulaadne kohanemisvõime. Doktor Perry selgitab selles raamatus, et mõistes aju reaktsiooni stressile või lapsepõlvetraumale, on võimalik paremini aru saada, kuidas meiega kunagi juhtunu kujundab seda, kes me oleme, kuidas käitume ja miks teeme asju, mida teeme,“ räägib Oprah.
Ta lisab, et selle vaatenurga abil suudame tekitada positiivse enesehinnangu ja lõpuks ka rekalibreerida oma reaktsioone asjaoludele, olukordadele ja suhetele. Teisisõnu on see võti oma elu muutmiseks.
10 mõtet raamatust:
- Olenemata sellest, millistesse oludesse me sünnime, saabume siia ilma kaasasündinud terviklikkusega.
- Võimsad, hirmutavad või isoleerivad tunnetuslikud kogemused, mis kestavad kas mõne sekundi või mitu aastat, jäävad sügavale meie ajju.
- Su aju teeb seda, mida see sinu üleelamisi arevstades tegema peab, aga see, mis kunagi oli kohanemise seisukohast vajalik, võib nüüd kahjulik olla.
- Põhimõtteliselt igasugune sensoorne signaal, nagu millegi nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine või puudutamine – võib aktiveerida traumaatilise mälestuse.
- Meie aju on loodud tegutsema ja tundma enne, kui me mõtleme.
- Inimese isiklik ajalugu – inimesed ja kohad tema elus – mõjutavad aju arengut.
- Kogemused kujundavad seda, kuidas aju olulised süsteemid funktsioneerivad ja korrastavad. Seega näeme ja mõistame kõik maailma ainulaadsel moel.
- Pealtnäha arusaamatu käitumine on arusaadav, kui vaadelda põhjuseid.
- Kaldume olema väga verbaalne ühiskond – kirjasõna ja kõne on olulised -, aga tegelikult on suur osa suhtlusest mitteverbaalne.
- Andestamine tähendab lahtilaskmist lootusest, et minevik võinuks olla teistsugune, aga me ei saa edasi liikuda, kui hoiame kinni mineviku valust.
