IMELINE MUUSIK I Oleg Pissarenko närveerib enne septembrikontserti veidi, sest on elektriklaverit harjutanud vaid pool aastat

Oleg Pissarenko ilmutab peale neli aastat kestnud pausi 19. septembril plaadi „Armastuse muusika” ja esitleb seda kontserdiga päev hiljem Tallinnas Alexela kontserdimajas.

Millest ta lavale minnes mõtleb? „Arvan, et püüan meelde tuletada, miks ma seda kõike teen,“ räägib Pissarenko, kes on laval olnud ligi 20 aastat. „Kõige paremad kogemused on need, kus ma suudan muusikasse minna nii, et ei mõtle, mida nad minust arvavad. Ei mõtle, kuidas ma välja näen või kas see sõber ikka tuli.“

„Mõtlemine päris lõppeda siiski ei saa, sest aju juhib söömist. Juttu saab ehk rääkida ka niisama, aga muusika puhul päris nii ei saa, eriti kui ma hakkan klaverit mängima, eriti elektriklaverit. See on mu esimene suur kontsert, kus ma seda teen. Lisas veel kahele kitarrile. Ma natuke olen praegu ka närvis, sest ma ju alles pool aastat olen harjutanud seda. Ma olen ise vaimustuses sellest ja sõbrad on vaimustuses. Ütlevad, et sa peadki seda tegema,“ sõnab ta.

Mis ajendas jätma ühte osa muusikat selja taha ja nimetama uut muusikat armastusemuusikaks?

See pole ühe päeva küsimus. Ükspäev oli seltskond inimesi koos, meditatsioon, kuulasin muusikat ja siis ma lõplikult mõistsin seda, aga protsess on pikem. On ajalugu, on kasvamine läbi džässi teoreetiliste kihtide. Ma arvan, et tean muusikast päris palju. Olen praktiseerinud džässiteooriaid läbi improvisatsioonisügavuste, kus muusika hakkab olema publiku jaoks juba raskestitalutav, aga esitaja ja helilooja jaoks on jube põnev. See on enneolematu koht, avastad veel mingeid kõlasid ja nii kavalalt teed, et pärast kuulab seda umbes kümme inimest ja on vaimustunud, sest nad on kõik olnud su õpilased.

Ühel hetkel hakkasin endaga tegelema niimoodi, esimest korda püüdsin mõista, kes ma olen, kust ma pärit olen, mis on üldse elus tähtis, ja hakkasin tegema plaati „Prii lapse ilm“ (2009). Läksin proovi ja ütlesin, et kuulge, kutid, nüüd mängime sellist lugu. Siin on kaks akordi, mis kestavad umbes 7 minutit. See on umbes neli nooti. Igaüks mängib oma käike, igaüks midagi lisab, aga ei tohi üle mängida, liiga palju vaimustuda. Peab olema ainult essents: energia ja sõnum.

Alguses polnud mõistmist bändis ja me tegime keerulisemat muusikat, kus igale muusikule oli  eraldatud soolokoht ja ta sai näidata, kuidas tema oskab pilli mängida. Ma hakkasin seda vähendama iga plaadiga. Vähem ebaolulist.  Plaat „Kes sa oled?“  (2012) oli minek sisemaailma, küsimus endale: kes ma olen inimesena? Olen ma jumal või loom või mingi vahepealne? Miks ma teen nii või naa?

Järgmine oli „Point“ (2015). Ma isegi nimetasin seda triloogiaks: läbi oma sisemise lapse vastuvõtmise sisemiste kihtide analüüs. Jõudmine selleni, et elu point on armastus. „Pointi“ esikaas on süda. Ütleme tilk. Armastusetilk kuskil kosmose taustal. Evelin Pissarenko tegi selle kujunduse. Rääkisime, millest see muusika räägib. See on nagu selle armastuse tilk, mis on ühtlasi planeet ja ühtlasi nagu süda. See on väga huvitav, kuidas tal õnnestus visualiseerida niimoodi.

Kuid „Pointi“ ajal polnud veel täpsemat teadmist, mis armastusemuusika on?

Jah. Nüüd kuu või paar tagasi sain aru. Ma ei välista, et aasta hiljem saan veel millestki aru. Loodan, et saangi. Aga vähemalt enda teatud lugude puhul saingi aru, et see on muusika, mis läbib kuulaja südame. See avab südame, kui inimene laseb, ja ühendab otse läbi südame kõiksuse armastusega, kuna armastusest on kõik sündinud, armastus hoiab kõike koos. Ma teadlikult lihvin neid lugusid niimoodi. Mul ükskõik, kes mida arvab, mingi muusikateoreetik või kriitik. Mind huvitab, et see muusika oleks nii puhas, et kui ma seda ise mängin, tunnen, et see mõju on õige. Kui nüüd lugeja ütleb, et Oleg, sa mõtled midagi nüüd välja, siis võib-olla mõtlengi. Aga võib-olla veenan ta ära.

Neli aastat on olnud pausi. Mida need neli aastat on tähendanud?

Seal on olnud uue lapse sünd. Siis on see oma unistuste täitumine või täitumise edasilükkamine. Et ei koli Tartust ära. Ei tee mingeid samme, vaid oled. Siis bändi laialisaatmine peale Nordea kontserti. Enam ei tahtnud. Tahtsin üksi teha, tahtsin uut bändi teha. Ei leidnud kohe parimat võimalust, otsisin.

Võib-olla põdesin natuke, eks ole. Siis tegin erinevaid festivale hoopiski. Arvasin, et see on kergem raha. Pragmaatiliselt arvasin, et kuna on vaja aega pühendada lapsele ja on vaja olla olemas, siis ei saa tuuritada mööda maailma. Ei saa nii, et lapsel ei ole isa. Võib-olla festivaliga rikkaks ei saa, aga oled kodus.

Muusikat olen natuke kirjutanud selle aja jooksul, aga inspiratsioon on olnud kas mingi suur rõõm või taipamine, mingi kogemus või siis suur valu. Ma tahaks öelda, et uus muusika on seesama Oleg, sama stiil, aga ma olen väga teadlikult võtnud ainult seda osa oma loomingust, mis mind kõige rohkem praegu puudutab, millesse ma kõige rohkem usun ja seda arendanud. Kõige olulisemad lood lähevadki plaadile.

Kuidas leida tasakaalu loomise ja raha vahel?

Ma ei saa öelda, et ma ei karda tulevikku, aga ma nägin, et ma ei välju džässifestivaliärist suure kasumiga ja kui ma edasi jään sinna, siis asi paremaks ei lähe.

Nii et mingil hetkel ikkagi inimene tunneb, et mõni asi lõpeb ja algab uus?

Lihtsalt ei saa enam seda jätkata. Inimesed küsivad, et miks sa ei esine. Miks, miks, miks. Miks sa lubasid plaadi juba kaks aastat tagasi? Miks sa istud seal Tartus? Inimesed saavad pahaseks ja ma oleks nagu süüdi ka veel. Ma ei taha rohkem.

Täna just sõber ütles, et kui sa džässist, mis on nišimuusika, oled suutnud teha äri, siis sa oskad ükskõik mida teha. Aga džässiga ei saa äri teha. Džäss on kulka, toetused ja odavad piletid ja kallid artistid.

Kuna ma tundsin ära, mis selles muusikas on, mida ma olen teinud, siis ma ütleks, et ma tean, mida mul anda on.

Kuidas on sündinud viimasel ajal need päris paljusid inimesi inspireerinud tsitaadid armastusest, vabadusest, inimeseks olemisest ja ka muusikast?

Tekib tunne, et tahan seda öelda ja ütlen. Ma ei oska seda seletada. Elad oma elu, siis järsku saad millestki aru, paned kirja ja ongi.

Täiskasvanueas mees, kultuuriinimene, klassika, džäss ja äkki hakkab rääkima armastusest.

Inimene  muutub. Kui ma eelmisel aastal sain presidendilt ordeni, siis oli seal kirjutatud „džässmuusik ja pedagoog aastal 2018“. Esiteks ma pole 10 aastat mänginud džässi ja teiseks pole juba kolm aastat pedagoog. Aga presidendi kantselei jaoks ei olnud see mingi küsimus. Lihtsalt silt pannakse sulle külge, sest sa oled see, sest sa oled sellega tegelenud. Aga vahepeal oled muutunud. Nimi on sama ja nägu on sama, aga oled millestki aru saanud, midagi taibanud. Kui inimesed tulevad minu kontserdile, siis nad ei küsi, miks ta armastusest räägib. Nad kuulavad muusikat, näevad mind laval. Ma eeldan, et 90 protsenti saavad ka aru.

Nagu näiteks Edgar Savisaart on süüdistatud: nõukogude ajal rääkisid ühte asja, siis teist asja. Kuidas saab poliitik selline olla? See on ju silmakirjalik, see on petmine. Siis mõtlesin, et inimene ju muudkui areneb ja muutub ajas, ei jää samaks. Mis selles halba on?

Taani koolides on empaatiaõpe pikka aega sees. Kui oluline on empaatiatunnetus?

Ilgelt oluline. Empaatia on põhiline tööriist valikute tegemisel. Iga su samm mõjutab kedagi: lähedasi, sõpruskonda, kogukonda, riiki, eriti kui natuke ägedamalt tegutsed. Empaatiatunnetuseta poleks need sammud õiged.  Kui oled armastusega ühenduses, saad aru, et kõik on üks, kõik on armastus. Siis hakkad teisi inimesi mõistma, loomi mõistma, ennast mõistma. Oledki üks suur empaatia. Mõistad kõike, saad aru, mida nad tunnevad, mida nad mõtlevad.

See on üks kõige olulisemaid omadusi ühiskonnas. Kirjutasin Postimehes arvamusartikli, et Narva võiks olla Eesti empaatiapealinn. Netikommentaatoritelt sain muidugi teada, et kõik sealsed venelased tuleks ahju pista. Aga see on ka arvamus. Et narvakad õppigu eesti keelt ja siis saab kõik korda. Mustvalge maailmapilt on nii Narvas kui ka Eestis. Kui seal toimetad, siis näed, kuidas narvakad maailma näevad, kuidas Tallinna eestlased näevad, kuidas tartukad näevad. Kõigil on omamoodi õigus.

Ühed on pettunud, teised solvunud, kolmandad tunnevad hirmu. Ühed olid punaarmees, teised metsavennad,  mis iganes. Kui tausta hakkad mõistma, siis ütled, et kuulge. Kui mõlemad mõistavad, siis on võimalik väga ruttu ära leppida ja edasi minna. Kui inimesed tahavad olla empaatilised, mõista teiste arvamust, siis on võimalik väga palju protsesse ühiskonnas palju paremini suunata ja siis on kõigil parem.

Kes on inimesed, kellega Oleg Pissarenko läbi käib? Mis neid iseloomustab? Ongi seesama armastuses olemine, empaatiavõime?

Ma arvan, et ma pole seda sõnastanud, aga mul on üks kogemus ühe inimesega, keda ma tean umbes neli aastat. Mul on olnud temaga meeldiv suhelda, aga see oli ka kõik. Nüüd saime kokku paar kuud tagasi. Ta isegi ei öelnud ühtegi sõna, nägin teda niimoodi umbes 50 meetrit eemalt, ja juba ma mõistsin, kui tore inimene ta on. Siis läksin ja kallistasin ja praegu suhtleme nii, nagu oleksime parimad sõbrad. Mis me sealt saame mõlemad? Raske öelda. Ilmselt on see hingeline kontakt: valmisolek ennast avada, rääkida olulistest asjadest, mitte autovärvidest või investeerimisfondist, mis on ka tore ja oluline, aga mulle meeldib rääkida asjadest, mis on kasulikud kõigile ja teevad meid kuidagi paremaks. Taipad midagi, avastad midagi. Ma olen olnud mõnes mõttes võib-olla ebaviisakas kellegagi, olen mingeid suhteid ära lõiganud, ei ole toru vastu võtnud või kokku saanud, aga ma olen endale selle õiguse võtnud, sest  kui ma tunnen, et inimesel pole mulle midagi anda, siis ma kohe tõlgendan seda nii, et mul pole sellele inimesele midagi anda.

Asi pole egoismis, vaid panustamises?

Ma ei räägi rahast ja ei räägi kingitustest. Ma ei tea, kas see kõlab egoistlikult. Üks sugulane hakkas süüdistama, kuidas ma olen lapsepõlvesõbrad ära kasutanud. Kuidas ma neid kasutasin? Kuidas see käib? Ta ütles, et kui sul meid oli vaja, siis sa olid meie jaoks olemas, aga kui tulid uued sõbrad, siis hülgasid meid. Ütlesin, et see on loll jutt.

Teekond sai otsa?

Need inimesed ei tahtnud minuga kaasa tulla sinna, kuhu ma läksin. Oli minu püha kohus lohiseda kaasa ühe aja sõpruskonnaga? Siis ma poleks ärakasutaja? See on rumalus. Igaühel on ikkagi oma tee. Kuidas ma inimesi loen? Vaistlikult. Sest inimesed lihtsalt tulevad su ellu ja enamasti viimase aja kogemus on see, et kui on üks sõber ja teine sõber ja kui on juba kolm inimest, siis reeglina juhtub ka, et ka tema sõber ja tema sõber, ja siis tekibki selline natuke suurem ring.  Need inimesed on olnud väga erinevates eluvaldkondades, erinev ühiskondlik staatus, aga neil on ühised vaimsed huvid, oskus ennast avada või soov ennast avada, teist inimest vastu võtta. Just see empaatiavõime ja rääkimine olulistest asjadest.

Kuidas õnnelikkus pärast kontserti väljendub?

Minu oleku järgi saab sellest aru enamasti. Mul on ka kogemusi olnud, kus pärast kontserti arvasin, et nüüd on kõik metsas ja nad praegu vist viskavad mind munadega. Pärast hakkavad aga inimesed helistama ja kirjutama, et kuradi äge oli ja kui palju ma sain. Sa ise seda ei tea. Sinu subjektiivne arvamus sellest mõnes mõttes ei loe absoluutselt. Õnnetuks saab inimest teha just see, kui ta eeldab midagi. Publik saab seda mõjutada, aga mitte lõpuni. Jällegi võib-olla egoistlik liiga, aga inimesed näevad ju näost ja artisti olekust, kas inimene on õnnelik või mitte.

Kõige lõpetuseks: miks seda kõike vaja teha on?

Ma teen muusikat, sest teisiti ei saa. Ma tean, kui palju muusika saab teha inimesele head, kui ta oma südame avab sellele. Ma jagan inimestele armastust. Muusika avab inimese südame. See on uks, mis ühendab inimese kõiksuse armastusega, öelge, mida tahate. Võite öelda, et ma tõmban taimi, mina olen aga oma tões veendunud.