Hoppi Wimbushi seminaril käinud Marit: õppisin end sügavamalt armastama
Lõppenud nädalavahetusel külastas Tallinna Hoppi Wimbush, kes viis siin lapsevanematele läbi seminari „Kasvame koos“.
„Minu sügav tänu Hoppi Wimbushile, et ta võttis vastu kutse tulla Eestisse jagama enda väga laialdast teadmistepagasit, tehes seda sellise sügava vabaduse ja kirega, mis inspireeris saalitäit inimesi leidma üles enda loominguline ja mänguline mina, just selline, nagu meie enda lapsed on!“ ütles korraldaja Irene Kaljuste.
Uurisime seminari ühelt osalejalt Maritilt, kuidas tema rahule jäi.
Miks otsustasite seminarile minna?
Mul on kolm last ja nende teadlik kasvatamine on mulle oluline. Minu elus sai isiklik kasvamine hoo sisse just laste saamisega. See on tõstnud üles mu valusaimaid haavu, mis pärinevad mustritest, mis mind enam ei teeni. Samuti on mind edasi viinud armastus oma laste vastu. Kui ise võiksin veel vana mustrit enda sees sussutada ja hoida kui midagi „väärtuslikku“, millest nagu kahju loobuda, siis teades, kui oluline on inimesele tema lapsepõlv, tahan ma lastele olla enda parim võimalik versioon. Koolitus, kus isiklik areng on seotud laste kasvatamisega, tundus mulle just minu jaoks.
Tahan lastele olla enda parim võimalik versioon.
Millised olid teie mured, millele vastuseid soovisite saada?
Ma olen küll palju lugenud, kuidas on tervislik oma lastega suhtestuda ja kõik need õpetused on minuga resoneerunud, aga tihti mul ei ole jõudu nendega aruka lapsevanemana käituda. Igapäevaelu käib üle pea. Seega ma ei oodanudki koolituselt uusi nippe (kuigi ka need võtan vastu), kuidas parem ema olla ja tunda, kui läbikukkunud ma ikka omadega olen, sest mina ja minu elu ei vasta mu ootustele. Ma vajasin just endale andeks andmist, enda väärtustamist, enda aktsepteerimist, nagu olen, enda armastamist, endaga rahu sõlmimist. Alles sellest rahust saab võrsuda rahu ka teiste suunas, mis võimaldab empaatilist käitumist. Ilma rahuta enda suhtes on empaatiline käitumine pinnapealne ja lõppeb ikka frustratsiooniga, nagu minul tihti on juhtunud.
Ilma rahuta enda suhtes on empaatiline käitumine pinnapealne.
Mida seminarilt õppisite?
Ma õppisin aina sügavamalt ennast ja elu läbi enda kogemuse armastama. Koolitusel oli minu jaoks oluline just lõdvestuse moment, usalduse õppimine. Ma olen ikka veel pinges selles osas, kuidas olukorrad võiks minu soovi järgi lahti rulluda. See pinge on nii inimlik, aga samas kitsendav. Arvestades olukorda meie planeedil on mõeldamatu, et suudan lihtsalt oma tahtega sellise pinge olematuks teha. Vaid endale valetades saan nii mõelda. Selle koolituse ajal tuli mulle sisekaemus, et olen endale nii palju lisapinget tekitanud ka sellise suhtumisega, et pean olema tugev ja hirmudest läbi minema. Selline suhtumine aitas mind varem, aga nüüd on aeg avada end haavatavusele. Oma haavatavust tundes ühinen ma hoopis oma tugevusega, et ma julgen tunda oma kõige sügavamaid hirme ja tean, et ma tulen sellest välja. Toetatud keskkonnas oma tunnete tundmine annab järk-järgulise eneseusalduse.
Oma haavatavust tundes ühinen ma hoopis oma tugevusega.
Kuidas plaanite õpitut rakendada?
Pärast koolitust tundsin endas suuremat rahu ja kannatlikkust. Lastega suhtlemisel panen tähele, et ma ei kalduks mustrisse, kus kõik käib üle pea, on nii raske, vaid häälestun kiirelt empaatilisele tunnetamisele. Kuna koolitus keskendus olulisel määral just minu enda tervenemisele, mitte välisele väärt nõule, siis ma olen ka suuteline oma käitumismustreid muutma. Asi ju ei ole selles, et ma ei tahaks paremini, vaid vanad mustrid matavad enda alla.
See koolitus äratas minus ka suurema empaatiavõime teiste inimeste suhtes. Lihtne on märgata vigu teistes või olla arusaamatuses, kuidas nad teisiti ei ole võimelised käituma. Aga kõik ei käigi nii lihtsalt, kui tegemist on sügavale alateadvusse surutud valudega. See nõuab püsivust ja komistamine on loomulik. Empaatia võrdubki mul sügava täitva armastusega, et me oleme imelised. Kõik me.
